24. juulil, Riia maailmakarika etapi viimasel päeval, lahkus meie seast Läti Hobusekasvatajate Assotsiatsiooni president Edgars Treibergs. Eesti sporthobuste kasvatajad ja ka ratsasportlased on kaotanud mõttekaaslase, konkurendi, eeskuju, ja kogu Läti hobumajanduse esindaja. Ligi 40 aastat oli Edgars Treibergs Läti hobuinimeste hing, juht, taustajõud, taganttõukaja, eestvedaja, „hall kardinal“, reklaamnägu – kord üht, kord teist, aga alati jõuliselt. Üliõpilasena Tervete hobusekasvanduse zootehnikuna alustanud noormehest tehti väga noorelt Läti hobusekasvatuse peavalitsuse juht. Temaga on seotud N Liidu aegse läti hobuse edu – rahvusvahelised oksjonid Tervetes, läti hobuste Finals (ratsanik lätlane Šakurov) ja Rusty (ratsanik sakslanna Ulla Salzberger) esinemised olümpiamängudel (Finals osales 1988.a. olümpial, Rusty sündis samal aastal ja oli 2000. ja 2004. aastal olümpiamängude medalist). See edu jätkus Läti vabariigi ajal müügieduna Venemaal ja kogu maailmas. Läti hobune oli Venemaal populaarseim koolisõiduhobune ja tuntud paljudes riikides üle maailma, näiteks osteti neid palju isegi Brasiiliasse, Argentiinasse, Kanadasse.
Tema organisaatori ja seltskonnainimese talent oli ainulaadne. Kui ta poliitikasse läks ja tema Talurahva ja Roheliste Partei valimised võitis, küsisin temalt: „Kas lähed nüüd ministriks?“ Edgars naeris: „Ma ei taha ise minister olla, ma tahan neid õpetada.“ Seda ta omal moel tegigi. Peale selle, et ta oli oma surmapäevaks olnud 26 aastat Läti Hobusekasvatajate Assotsiatsiooni president, 20 aastat Läti Ratsaspordi Liidu asepresident, asutas ta valitsusele surve avaldamiseks 2010.a. Läti Põllumajanduslike Organisatsioonide Koostöö Nõukogu ja valiti korduvalt selle esimeheks. Mõni kuu enne surma valiti ta veel Läti rikkaima omavalitsuse Garkalne volikogu esimeheks.
Peale selle oli ta edukas ettevõtja, isikliku hobusekasvanduse, treeningtalli ja ratsaklubi omanik. Temast võiks mitu raamatut kirjutada, ta ei olnud tavaline inimene ei töös, mõtlemises ega isiklikus elus. Mis ta küll kõike veel oleks võinud ette võtta, kui ta poleks suures rähklemises oma tervise unustanud.
Rahu oli küll viimane asi, mida ta oma ellu oleks tahtnud, aga nüüd peame ikkagi ütlema: „Puhka rahus, Edgars!“