Kes vähegi rahvusvahelist ratsasporti jälgib, sellele on Austraalia takistussõitja Edwina Tops-Alexander kindlasti tuttav. Ilmselt kõik aga ei tea veel, et Edwina showgroom on eestlane Reesa Pihu, ja seda juba teist aastat. Tegime Reesaga juttu tema peadpööritavast elust tippgroomina.
Me kohtume Longines Global Champions Tour’i Viini etapil. Just eelmisel nädalavahetusel toimus võistlus Roomas, kus viimase päeva hommikul 15 minutit kestnud paduvihm kogu talliala üle ujutas. “Hobused seisid põlvini vees” ütleb Reesa, ja näitab videot sellest, kuidas valge vihm taevast alla tuleb ning talli vahekäigus saepuru ja sööt veega segamini hulbib. Kui hobused ja vettinud varustus lõpuks rekka peale said päästetud, algas 1000 km pikkune sõit Viini. “Tavaliselt on mul sellise vahemaa jaoks ka teine autojuht, aga seekord pidin üksi sõitma,” kehitab ta õlgu.
Kuigi pealtnäha tundub hobuste pesemine ja saduldamine lihtne, on tippsportlase groomi töö kõike muud kui meelakkumine. “Siiani pole veel keegi Edwina juurde nii kauaks püsima jäänud,” tõdeb Reesa. “Aga eks tänapäeval ongi raske leida inimesi, kes viitsiks veel tõeliselt tööd teha ja pingutada.”
Vara üles, hilja voodi
Võistlusel algab päev enamasti kell 5, sest ratsanikud treenivad oma hobuseid üldjuhul kaks korda päevas. Platsil on selleks ette nähtud aeg aga kell 6-7 hommikul. Selleks ajaks peavad kõik hobused olema juba valmis pandud. Palju Reesa ise sõita saab? “Eile sõitsin 5 hobust,” teatab ta selle peale ja näitab näpuga mööda superstaaride boksirida. “Paljud groomid aga ei ratsuta üldse. See oleneb alati ratsanikust.”
Pärast hommikust treeningut saavad nii hobune kui ka varustus põhjalikult küüritud. Igal asjal on oma koht ja groom peab suutma hobuse vajadusel ka paari minutiga valmis panna. Reesa harjakott on pungil täis ja igast taskust paistab mõni eri tuubike või aerosool. On eraldi määrdeid vigastuste ennetamiseks ja tagajärgede leevendamiseks. Kannusekoha ja suunurga salv on erinevad sellest geelist, mida kannatab üle kogu hobuse laotada.
Hobuste söötade ladustamiseks on renditud lausa eraldi boks, kus asub lisaks kõigele muule ka võrkkiik – asendamatu abiline groomi kiires tööpäevas. Iga hobuse söödaratsioon on koostatud spetsialisti poolt. Nii nagu ühele õigele sportlasele kohane. Lisaks Red Millsi põhisöödale leidub Edwina hobuste söögivarude seas ohtralt linaõli kanistreid, elektrolüüdi potsikuid, happe neutraliseerijaid ja muid lisandeid. Hoida hobuste energiataset kõrgel nende seedimist kahjustamata, on õrn ja täpne tasakaal.
Koos Reesaga kiikame ka loomaarsti juurde. Kogu Longines’i turneed saadab nende isiklik hobuste kiirabibuss koos vastava varustuse ja spetsialistidega. “On kahte tüüpi ratsanikke,” selgitab Reesa, “ühed teavad, et hobune pole päris korras, aga üritavad siiski vet.checkist läbi saada. Teised jooksevad iga väiksemagi kahtluse peale loomaarsti juurde asja uurima.”
Ootamatu kokkupuude A Big Boy’ga
Edwina hobustega samas talliosas on ka Athina Onassise ratsud. Tema groom on brasiillane, kes tutvustab ennast hüüdnimega DJ. Ta on seda ametit pidanud juba 15 aastat. Tema meelest on groomi jaoks kõige vastutusrikkamad võistlused need, kuhu hobused peavad lendama. “Mõni groom on mugav ja ei käi lennu ajal hobust eraldi jootmas või sööma meelitamas. Pärast on siis aga jama kui palju. Suur teekond on ette võetud ilma asjata, kuna hobune pole kohale jõudes suuteline üldse korralikult esinema,” seletab ta.
Ka Reesal on sarnased kogemused. Kui nad selle aasta alguses Mehhikosse lendasid, olid vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele nii temal kui hobusel suurtest kõrgusvahedest tõsised probleemid tekkinud. Hobune pandi tilgutite alla ja Reesa keeldus vaatamata nõrgale enesetundele oma hoolealuse juurest lahkumast. See on üks paljudest öödest, mida ta on hobuse boksi ees veetnud.
Vestlus DJ’ga on ka sellepoolest huvitav, et eestlastele vägagi tuntud täkk A Big Boy asub tema hoole all Onassise kodutallis. Paraku on ta seal vigastuse tõttu spordist eemale jäänud. “Ma loodan, et talle leitakse veel mõni muu rakendus,” ütleb groom, kellele täkk oma olemuselt väga meeldib.
Show läheb edasi
Järgmise võistluse alguseni on jäänud veel tund, ja groomide seas hakkab sagimine. Ratsanikud alustavad soojendust üldjuhul 20 hobust varem ja hüppamist siis, kui on veel 10 hobust ees. See peegeldub ka soojendusväljakul, mis on otsast otsani ratsanikke täis. Nii enne võistlusplatsile minekut kui ka vahetult pärast sõitu peavad kõik ratsanikud läbima B&B ala, kus stewart vaatab iga hobuse üle. Vähemalt ühe poole kaitsmed tuleb pealt ära võtta ja lähemalt uuritud saavad ka kannusekohad ning suunurgad. Igasugused korrektuurid peavad ratsanikud samuti väljaspool võistlusplatsi läbi viima, sest nii piitsahoobile kui ka jõulistele käeliigutustele reageerib kohalik publik väga tundlikult.
Tribüüni nurka ilmub iga ratsaniku soorituse ajal välja ka tema groom, kes sõidule kogu hingest kaasa elas. Selge see, et tema on esimene, kellele ratsaniku tusk ebaõnnestunud soorituse tõttu langeda võib. Pärast Edwina sõitu leiame Reesa taas talli vahelt. Hobune on juba pestud, jalutatud ja sööt on ees. Lisaks on tal jalgadel sügavkülmast võetud jahutuskaitsmed. Neid hoitakse Reesa sõnul maksimaalselt 15 minutit peal. Sel ajal kui tema varustust peseb, kasutame juhust, et teda veel veidike küsitleda. Huvitav kuidas talle Rio Olümpiamängud meeldisid?
“See oli võimas,” tõdeb Reesa naeratades. “Väga hästi organiseeritud. Kõik oli viimase peal. Parkuurid olid muidugi rasked. Seal sõeluti tõesti parimad ratsanikud välja.” Kuna Edwina sõidab endiselt oma kodumaa lipu all, oli neil palju pistmist ka Austraalia tiimiga. “Seal olid eraldi kaasas oma sepad, loomaarst, massöörid ja nii edasi. Loomad ja sportlased olid ööpäevaringselt hooldatud,” tõdeb Reesa.
Küsimusele kas ta tuleb kunagi ka Eestisse tagasi, vastab ta aga õlakehituse ja naeratusega. “Mis ma seal teeks?” küsib ta siis lõpuks vastu. Nüüd jään aga mina vastuse võlgu. Eesti ratsasport kasvab ja areneb iga aastaga. Küllap jõuame ka meie mingil hetkel sellisele tasemele, kus Reesa-suguste oskuste ja kogemustega inimesel oleks siin põnev tööpõld. Seniks hulgub ta aga veel kesk-euroopas ja töötab väsimatult edasi. Üks telefonikõne segab meie vestlusele vahele ja juba peab Reesa järgmist probleemi lahendama minema. Soovime talle jõudu ja jaksu tema tegemistes ning loodame teda peagi jälle kuskil kohata. Või kasvõi telekaekraanil silmata.