Mullu maikuus leidis Haanjamaal Kurgjärvel aset Eesti esimene rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus, millele on järge oodata juba sel nädalavahetusel 20.-22. mail. Hea on täna tagasi vaadata ja mõtiskleda, millega tookord hakkama saadi ning mis ootab ees tänavu.
Eesti kestvusratsutamise ajalugu on (veel) üsna lühike. Selle algusaegadel rõõmustasime, kui võistlustel oli piisavalt osalejaid, et tiitlivõistlused saaks toimunuks lugeda. Massiliseks ei saa nende võistluste osavõtt Eestis ilmselt niipeagi, kuid osalejate ring on aasta-aastalt laienenud. Kõik olulised teetähised: esimene võistlus, esimene tiitlivõistlus, esimene talvine võistlus, esimene 100 km ja esimene rahvusvaheline võistlus on ära tehtud. Ja nüüd, tänu toredatele korraldajatele ja toetajatele koguneme kohe-kohe jälle Kurgjärvele!
Kui Heigo Rohtla pea kaks aastat tagasi käis välja mõtte korraldada Eestis rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus, siis ei kujutanud vist keegi eriti ette, mida see tegelikult tähendab. Õnneks on rahvuslike võistluste korraldamist Kurgjärvel juba mitu aastat harjutatud ja sellega korralik kogemustepagas olemas. Nüüd siis ka rahvusvahelise võistluse korraldamise kogemus.
Lummav Haanjamaa
Ei ole põhjust imestada, et Haanja kant on nii populaarne erinevate spordivõistluste läbiviimiseks. Vahelduv maastik tõusude ja langustega, 120 kilomeetrit ettevalmistatud võistlusdistantsi, millest kordusid mullu ainult üksikud lõigud – rajameister oli küll tõesti meister! Rajad on tänavuseks võistluseks küll veidi muudetud, kuid kulgevad endiselt mägede ja orgude vahel, metsas ning lagendikel. Korraldajatel on tõeliselt hea meel, et maailma eri paigust pärit võistlejad tulevad just siia, väiksesse Eestisse, et näha ja nautida Haanjamaa imelist loodust.
Kirev seltskond ja moodne süsteem
Suurim erinevus seni Eestis korraldatud võistlustega võrreldes oli ajavõtu- ja infosüsteem. Registreerima tulnud võistleja andmed olid juba eelneva ülesandmise või varasemate võistluste põhjal programmi andmebaasis olemas. Võistleja sai kaela kiipkaardi, mis andis edaspidiseks ”õiguse” läbi pääseda stardist, finišist ja vetkontrollist.
Lisaks kohtunike ja sekretariaadi töö kergendamisele andis süsteem võimaluse ka huvilistele võistluse käiku jälgida, sest tulemused avaldati jooksvalt interneti vahendusel ning päeva lõpuks oli nendega tutvunud juba ligi 1000 unikaalset külastajat. Tänavu on head süsteemi veelgi täiustatud ja ilmselt on oodata muudatusi – siiki, ikka loodetavasti paremuse suunas.
Küllap iseloomustab ka tänavu võistlust värvikas seltskond. Mullune 80 km võitja norralanna Olaug Espeli Carstensen oli kui kangelanna Avatari filmist: pikad patsid seljal hobuse liikumise taktis võnkumas. Täiesti omaette klass oli võistluse vanim osavõtja 68-aastane Gun Carlsson, kes oli elav näide sellest, et ratsutamisega saab tegeleda kõrge eani.
Eksootilised araablased ja kõrged ametnikud
Nagu muudelgi ratsaspordialadel, saab võistluste korraldamine teoks tänu ala entusiastide fanatismile ja sponsorite toele. Kui eelmisel aastal ei õnnestunud Euroopa häiritud lennuliikluse tõttu võistluse peasponsoril Ali Mohammed Al Muhairil üritusest osa saada, siis tänavu on ta kõikide eelduste kohaselt isiklikult kohal. Kahjuks küll mitte stardis, kuid sportlaste poolest on Araabia Ühendemiraadid siiski esindatud ja seda soomlastelt laenatud hobustel.
Stardis on ka maailma kestvusratsutamise absoluutsesse tippu kuuluv Maria Hagman-Eriksson (fotol) Rootsist (mullu FEI kestvusratsutajate edetabelis kolmandal kohal). Muljetavaldav kohtunike ja veterinaaride koosseis esindab selliseid riike nagu Araabia Ühendemiraadid, India, Rootsi, Norra, Poola ja Soome, ning ametis on ka sarnaselt eelmisele aastale austriast pärit peakorrapidaja (Chief Steward) Harald Grinschgl, kes oma teadmiste ja oskustega üritusele kõva lisaväärtuse andis.
Selgub seenioride Eesti Meister
Tänavugi selgitatakse Haanjamaal kestvusratsutamise Eesti Meister seenioride klassis. Mullu käis tiitli pärast käis rebimine finishijooneni ning võitjat lahutas teisest kohast ainult 1 sekund! 120 kilomeetri peal 1 sekund – see on sama hea kui fotofiniš olümpiamängude maratonis.
Mullused meistrid Marian Kikas ja Oopus on stardis ka tänavu.
Arvestades küllaltki raskeid maastikutingimusi ning kevadiste muutlike ilmade iseärasusi, oli ainult kolme hobuse väljalangemine eelmisel aastal väga hea tulemus. Ehk õnnestub tänavu sarnaselt või isegi paremini!? Edukat starti, ja edukat finišit kõikidele osavõtjatele. Mõnusat olemist pealtvaatajatele.