Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) kaks päeva kestnud esimene kevadseminar Maria talus oli informatiivne ja huvitav, kuulati ära kasulikud ettekanded, muuhulgas saadi aimu herpesviiruse pahategudest ning toimusid erinevad töötoad.
EHS esimene kevadseminar Maria talus tundus sedavõrd intrigeeriv, et suisa pidin oma kondid sinna vedama. Ja miks intrigeeriv? Kaks päeva vältav pingeline üritus, kus mitmeid ettekandeid, lisaks veel töötoad. Kas inimesed ikka peavad sellele vastu?
Maria talu oma tuntud headuses. Taluperemees Enn Rand, keda jätkub igale poole askeldama. Kirub videoprojektorit. "Kallis aparaat, aga ikka on pilt udune," toriseb Rand. Vahetame mõned sõnad tehnikat tootvate suurkorporatsioonide müügistrateegiast, mis sunnib inimesi paari aasta järel uut elektroonikat soetama…
Seminarile oli kogunenud poolsada huvilist
Seminarilisi koguneb. Konverentsisaal täitub pikkamööda huvilistega. "Ehee, isegi ida-virukad eesotsas Rene Tarumiga on kohale tulnud," mõtisklen omaette. Tõesti, Eesti teisest otsast Pärnumaale saabumine näitab juba suurt pühendumust hobusekasvatusele. Ei tee siin liiga teistele. Rahvast on üritusele kogunenud tõesti üle Eesti. Esindatud on pea kõik maakonnad. Mis veelgi toredam, lahutamatu trio, "vanad torisejad" Maie Kukk, Tiit Talve ja Peeter Nurmik on samuti kohal.
Maie Kukk näitamas, kuidas loogaga rakendada. Foto: Enn Rand
Esimesena haarab lektorina sõnajärje Krista Rooni. Tema Eesti maaülikooli teaduskraad ja noorus sunnib mind tegelikult ettevaatusele. Kujutan juba elavalt ennast kuulavat pikka, igavat ja akadeemilise sisuga ettekannet… Rõõmustan, minu skepsis pidi pettuma. Head hobuseinimesed. Jätke enesele meelde perenimi Rooni. Eesti raskeveotõugu hobuste suguluspaaritust käsitlev ettekanne oli põhjalik, huvitav ja, peaasi, mõtlemapanev. Veendusin nüüd juba "paljukardetud" akadeemilise loengu põhjal, et teise tõuraamatu sisseseadmine seda tõugu hobustele, eriti, kui arvestada nende arvukust, ei ole õige. Seda kinnitas Rooni ettekande lõpposa. Ta väitis, EHS on teinud aretustöös õigeid valikuid. Seda kinnitavad tema doktoritöö näitajadki. Lõppsõna võikski kokku võtta vene keelse käibefraasiga "Tak deržat". (Tõlkes: "Nii hoida".)
Järgmine ettekanne on ohustatud tõugudest Euroopa riikides. Jälle akadeemiline. Seekord EMÜ professor Haldja Viinalass. Tema tuntud põhjalikkus ning täpsus. Igal juhul põnev ja hariv ettekanne. Tabasin ennast mõttelt, Austria peab oma tõuraamatuteks neid tõuraamatuid, mis on sisse seatud enne 1938. aastat. Seega, enne Austria ühendamist toona III Reichi nimetust kandva Hitleri Saksamaaga. Miks küll? Mida need sakslased kamraadidest austerlastele küll tegid?
Veelkord herpesviirusest
Tiit Siiboja. Tuntud veterinaari sõnavõttu ootasin talle kollitava herpesviiruse valguses huviga. Õigupoolest tõesti, miks on taudi kohta levitatav info natukene lünklik? Tegelikult taban end esitamas samu küsimusi, mis Angela Griffel esitas hobuüldsusele hobumaailm.ee vahendusel. Sain vastuseidki. Taud on ohtlik. Eriti aretajatele. Aitab mitte ühe, vaid kogu tallis oleva populatsiooni vaktisneerimine. Vaktsineerimine pole veterinaaride hõlptulu saamise allikaks. Sest taud, va sunnik, on salakaval. Ta hüppab ühelt hobuselt teisele, kogub jõudu ja võib rünnata vaktsineeritud hobustki. Taud muundub, nagu linnugrippki. Ning tähelepanu, Siiboja arvates võib ta lajatada uuesti juba viie aasta pärast.
Kuid on ka positiivset. On alustatud koostööd, vähemalt läbirääkimisi, laiema teavitamise ning ohutusnõuete sisseseadmise osas. Seega ei jäänud Griffeli hääl hüüdja hääleks kõrbes. Siiski on Siiboja ettekande taustal oluline hobuseinimestel vaadata peeglisse. Kas ikka järgitakse hügieeninõudeid? Kas ikka tehakse kõik sõltuv, et pahalane just tema talli ei sattuks. See on suureks küsimärgiks.
Üks ürituse toetajatest, Eesti Maaelu Edendamise Sihtasutuski oli esindatud. Juhatuse liige Andres Vinni rääkis võimalustest, mis ka hobusekasvatajatel avanevad erinevate laenude käendamisel selle sihtasutuse vahendusel. Hobuseinimesed, teie tegemisi saab sihtasutus toetada. Olge ise aktiivsemad.
Hobusekasvatajate tutvumistuuri Tõstamaa mõisatalli ma kaasa ei teinud. Küll kuulsin kokkuvõtteid sellest ettevõtmisest. Lilian Masing vahendas.Tall, selle ajalugu, Pärnumaa meeste julmad kombed. Kuidas käituti abielu rikkunud kaasaga. Seegi karm ja julm karistusviis oli seotud hobustega… Kirjeldama ei hakka, kuid karmid mehed need Pärnumaa omad.
Ei kuulnud ma ka staažika ehitusjärelvalvaja Ludvig Tammani ettekannet tallide-maneežide ehitamisest, ei näinud ka seminari esimese päeva lõpetanud pidu.
Foto: Enn Rand
Kaasahaaravad töötoad
Lohisesin kohale järgmise päeva töötubade toimumise ajaks. Esiteks näidati värkimist. Tegelikult on mind kaua huvitanud sõna "värkimine" päritolu. Sama kaua on mind huvitanud seegi, mida see värkimine tegelikult tähendab… Ja seda värkimist ma nägin. Soomes Ypäjäl koolituse saanud sepp Ahto Kiik näitas. Kõrvaltvaatajana tundus, et nii mõnigi hobusekasvataja sai juurde uusi teadmisi. Nii kapjade, ebameeldiva laminiidi, kuid ka tööriistade osas.
Foto: Silver Salumets
Rakendamisest ja rakendispordist rääkis pikemalt Riina Rõa. Tema muhedalt asjalik hoiak ning seletused avasid vahest nii mõnegi hobusekasvataja südame sellele spordialale. Loogarakendi seadmist sai samuti vaadata. Lihtsalt on tore ja õpetlik jälgida, kuidas Maie Kukk ja Peeter Nurmik oma suuri kogemusi edasi annavad.
Riina Rõa demonstreerib moodsamat rakendusviisi. Foto: Enn Rand
OÜ Ratsasport Dietz, (ettevõte, mis Pärnus müüb hobutarvikuid) juhataja Marika Sepman ei pidanud paljuks seminarile kaupa tutvustama tulla. Eeldan, et ta teadis, olulist müüginumbrit siit küll ei tule, samas võttis nii mõnigi seminariline kaasa voldikuid ja infomaterjale. Pakun, et mitte moe pärast.
Maria Talu peremehel on ürituste korraldamine veres
Tagasi saali. Tõsi, teekonnal sinna üllatas Maria Talu mind puhta ojaveega. Lapsepõlvest omandatud teadmine ütleb, et konnad valivad pulmadeks ainult väga puhta veega paigad. Ja seda, et vesi on puhas, tõestasid kümmekond pulmitavat konna, kelle pulmamarsiks oli Mendelssohni asemel otse kui tõrrepõhjast kostuv krooksumine. Jälle plusspunkt seminari korraldajale. Ma ei kirjuta reklaamartiklit, kuid see üüratu töö, mis Pärnumaal Audru ja Tõstamaa valdade piiril tehtud on, väärib äramärkimist.
Minu esimene kokkupuude selle taluga jääb kümnekonna aasta taha. Aega, kui hea sõber Hillar Talts kutsus mind talus korraldatavale võistlusele platsipoisiks. Tõsi, seltskond oli hea. Mikk Nõmm juhendamas-kommenteerimas, teised head tuttavad ümber. Elamus, missugune, kuigi siinkirjutav linnapoiss sai pea-et värske õhu mürgituse. Kuid Maria Talu siis ja täna? Ühene on vaid värskest õhust tingitud mürgistus… Toona olid püsti vaid praegune taluhoone, olemas oli muruväljak võistlusteks. Täna on siin tall, kvaliteetne liivaplats, peagi valmiv maneež, võrk- ja korvpalliväljakud, külalistemajad. Ainus, mis on muutumatu – pisut vanemaks saanud taluperemees, kellel ürituste korraldamine näib lihtsalt veres olevat.
Tallide juures. Foto: Enn Rand
Ratsatursmi pakkuvad ettevõtted võiks teha koostööd
Kuigi lootsin, et seminari viimase päeva ettekanded on lühikesed, palju see inimloom ikka suudab kahe päeva jooksul olulist teavet akumuleerida, pidin heas mõttes jälle kord pettuma. Maria Talu konverentsiruumis jagas Anne-Mai Sutt Tihuse Talust, Muhumaalt kogemusi Eesti tõugu hobuste turustamisel välisriikidesse, peamiselt Soome. Olulise osa sõnavõtu ajast võttis ka Tihuse majapidamise turismialaste kogemuste edasiandmine. Sain aimu, et meie hobuste müük välismaale pole tegelikult kosmosetehnoloogia. Hea koostöö, aususe ning pealehakkamisega on seegi võimalik.
Seminari lõpetas Tartu ülikooli Pärnu kolledži turismimajanduse dotsendi Heli Toomani põhjalik ettekanne turismimajandustest. Ta rõhutas ettekandes näidete varal, et ratsaturismi pakkuvad ettevõtted peaksid enam mõtlema koostööle.
Võtan seisukoha – ei olnud see üritus poolesaja seminarilise jaoks maha visatud.