Ilusal kevadisel esmaspäevahommikul 12. aprilli said Virtsu-Kuivastu praamil kokku Järvamaa Kutsehariduskeskuses hobumajandust õppivad noored, tallmeister-praktikajuhendaja Hele Kingisepp, põllumajandusõppe osakonna juhataja Külli Marrandi ja hobusekasvatuse õpetaja Mirja-Mai Urve. Suund oli võetud Muhumaale Tihuse hobuturismitallu. Meie reisi eesmärk oli lähemalt tutvuda meie oma põlise hobusetõuga – eesti hobusega ja ka kevadise Muhumaaga. Peaülesandeks oli aga 90-pealise sälukarja saatmine suvekoplisse Võilaiule.
Tihusel võttis meid vastu peremees Martin Kivisoo. Pärast tervitust tutvustas Martin meile omal mõnusal-muhedal moel majapidamist, seejärel kiire hommikukohv ja oligi aeg ratsasaapad jalga tõmmata.
Läksime koplisse, kus meid ümbritses värvikirev ja uudishimulik hobusekari. Ratsutamistreener Lilli Tuzis jagas meile hobused vastavalt iga ratsaniku erisoovile – kellele kiirem või rahulikum, kellele suurem või väiksem. Ja 22 ratsanikku said igaüks omale sobiva ratsu. Juba hobuste päitsestamisel sai selgeks, et nad meid – võõraid täiesti usaldasid ja olid kohe valmis koostööks. Pärast hobuste puhatamist ja reisivalmis seadmist istusime sadulasse. Päev tõotas tulla päikeseline ja põnev.
Meie retke juhtis Tihuse talu noorperemees Käsper Kivisoo ja abiks olid ka meie kooli vilistlased, praegu Tihusel töötavad Marianne Tornimaa ja Kaia Õispuu. Kolmandal meie tüdrukul Annika Eelmal juhtus olema vaba päev.
Talli juures liitus meiega suur sälukari. Noorhobuseid oli erineva suurusega, mõni tundus alles hiljuti emast võõrutatud hobuhakatis, mõni juba päris hobusemõõtu. Ka oli see kamp üsna värvusterohke – lisaks kõrbidele ja raudjatele leidus võikusid, kollaseid, hiirjaid, halle ja hõbemusti.
Tee, mida läbisime, oli väga vaheldusrikas, kulgedes mööda kiviaedadega ääristatud külavaheteid, sinilillelisi metsaaluseid, läbi tihedamate padrikute ja kadakate, läbi kõrkjadžungli, muda ja merevee. Sälud püsisid kenasti kambas ja meiega koos – karjatunne on neil tugev juba sünnist saadik. 
Viimane teelõik oli eriti raske, sest läbida tuli mõnisada meetrit mudast ja kivisepõhjalist mereteed paari meetri kõrguse roostiku vahel. Vesi ei olnud õnneks väga sügav, vaid väiksemad varsad olid kõhust saadik sees. Aga see ei heidutanud neid põrmugi, rühkisid vapralt edasi. Vaid vee ja mudapritsmed katsid nii hobuseid kui ratsanikke.
Jõudnud lõpuks pärast pea kolme ja poole tunnist retke Võilaiule, panid vanemad sälud rõõmsate hirnatuste saatel kapakuga jooksu. Neile tundus koht tuttav, sest nad olid juba eelmise suve siin veetnud. Nooremad näisid veidi nõutud ega tahtnud meist lahkuda. Nende jaoks vajab see saar veel avastamist.
Ei näinud laiumas ka rohelist karjamaad, vaid mullune kulu kadakate vahel. Mõnes kohas oli siiski märgata esimesi rohuliblesid ja küllap kevadesoe saare peagi haljendama paneb. Aga eesti hobune on vähenõudlik ja saab hakkama ka kasinama toidulauaga. Kõlbab ju kulugi süüa ja kui peremees veel pisut kaeru lisaks poetab, elab rohelise rohuni kenasti ära. 
Pärast hetkelist puhkepausi laiul asutasime end koduteele. Käsper sulges karjavärava ja hakkasime mööda mereteed minema. Kui juba kuivale maale jõudsime, selgus, et meil on saatjaskond. Nimelt oli neli väikest hobusehakatist end karjavärava traatide vahelt välja pressinud ja otsustanud meiega koju tagasi minna. Ega midagi, tuli väikest väsimust trotsides tagasi pöörduda ja sälud ikka laiule tagasi saada. Teisest karjaväravast väljudes ja roostiku varjudes õnnestus sälukesed ära petta ja nad lõpuks laiule maha jätta.
Edasi kulges tagasitee juba sujuvalt ja üsna kiiresti, sest nüüd võisime liikuda ka kiiremate allüüridega. See tähendab, et kogu see pikk ratsanikerivi liikus just sellise tempo ja sammuga nagu juht Käsper oma ratsuga ees. 
Pärast 6 tunnist sadulasistumist tulime hobuste seljast maha, lasime sadulavööd järele, võtsime ratsud käekõrvale ja läbisime oma retke kõige raskema teelõigu. Omad jalad tundusid all kuidagi vatised ja ei tahtnud üldse hästi sõna kuulata. Aga mida lähemale Tihuse talule, seda reipamaks samm muutus.
Sadulatest vabanenud hobused püherdasid mõnusalt. Tänasime oma lemmikuid patsuste ja leiva-saiakuivikutega. Lemmikuteks olid need hämmastavalt visad, sõbralikud ja usaldusväärsed väikesed eesti hobused meile tõesti saanud.
Meie tõeliselt päikeselise ja seiklusliku päeva õhtupoolikul tutvustas peremees Martin nädala pärast avatavat uut hoonet, milles mõnus kaminasaal ja selle keskel väekas tamm harusid lae alla sirutamas. Saime tema väest osa meiegi. Ehk järgmisel korral saame juba selles uues hoones öömaja. Aga vanas majas ja aidas on ka mõnus, eriti kui pärast sellist rännakut on ootamas maitsev õhtusöök ja kuum saun.
Järgmisel hommikul asusime koduteele emotsioonidest rikkaina ja rõõmsaina. Kõikide ühine arvamus oli – korrata!