Veebruarist alates on Eesti juuniorratsutaja Kaie Aamisepp ratsutanud Rootsis 300 km Stockholmist lääne pool asuvas Kilsvikeni tallis (www.kilsvikensstuteri.dinstudio.se), kus on aastaid kasvatatud müügiks rootsi ja hollandi soojaverelisi takistussõiduhobuseid.
Kaie tööks on sõita iga päev müügihobuseid ning nendega võistelda. Oma võistlushobuste eest, keda on hetkel kokku kaheksa, hoolitseb ta igapäevaselt ise – söödab, puhastab, teeb boksid, hoiab korras varustuse. Kilsvikeni tall on perefirma, kus töökäsi on piiratud arvul, sestap tuleb vajadusel teha muidki hobustega seotud töid. Kuna Kilsvikeni hobused novembris-detsembris ei võistle, vaid valmistutakse uueks hooajaks, on paras aeg teha tagasivaade lõppenud hooajale.
Vaade Kilsvikeni talli treeningplatsile. Fotod: erakogu
Kaie, Sa alustasid ratsutamisega seitsmeselt Ruila tallis ja oled ERL võistlustel startinud aastast 2004, mil Su treeneriks oli aastaid Tõnu Rähn, kuidas sündis otsus jätkata ratsaspordiga Rootsis? Kas selleks, et sinna saada, läks Sul vaja ka kellegi eestkostet või soovitust?
Rootsi talli leidsin „Yard & Groom“ kuulutuse kaudu. Ootused polnud küll väga suured, aga otsustasin lihtsalt sisetunde järgi, et tasuks proovida. Talliomanikega suheldes sain teada, et üks nende hobustest oli 2009.a. John Hickey tallis, kus ma ka ise sama aasta suvel tööd ja trenni tegin. Fakt, et olin üht nende hobust oma silmaga näinud ja isegi mõned korrad sõitnud, tegi talli usaldusväärsemaks ning otsustamise lihtsamaks. Võib öelda, et olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja tegin kiire otsuse.
Kaie Wicky\’ga treeningul
Kas jäid rahule lõppenud hooajaga? Missugused eesmärgid täitusid, mis ootab realiseerimist tulevikus?
Kindlasti olen rahul. Rootsi tulles ei olnud mul ühtegi plaani ega eesmärki. Ma polnud isegi kindel, kas saan siin võistelda, esimene võistlus oli aga juba poolteist kuud pärast siia tulekut. Eesmärgid olid seotud rohkem sellega, mis tasemele oleks vaja iga konkreetse hobusega aasta lõpuks jõuda. Rootsis peab iga 4-aastane takistussõiduhobune hüppama 100-105 cm, 5-aastane 120-125 cm, 6-aastane 130-135 cm ja 7-aastane 140 cm. Kõigile vanuseklassidele on aasta jooksul kaks suurt noorhobuste eliitvõistlust: Falsterbo juulis ja Flyinge oktoobris, kuhu kvalifitseeruda on raske ning seda suudavad vaid parimad hobused. Maksimumeesmärk ongi nendele tippvõistlustele jõuda.
Suve lõpul tekkis kavatsus proovida jõuda nii-öelda Euroopa juunioride tasemele ja startida 140 cm parkuuris. Et selleks luba saada, on Rootsis vaja, et võistluspaaril oleks vähemalt kaks puhast sõitu 130 cm tasemel. Wicky KW ja Ramonaga ma 140 cm kvalifikatsioonitingimused ka täitsin. Alustasime 135 cm-ga, mis läks päris hästi. 140 cm-s ma siiski juuniorina startida ei jõudnud, eks see jääb siis järgmise aasta plaanidesse. Kui suudan samas tempos edasi areneda, ei pruugi ka 150 cm unistuseks jääda. Kindlaid eesmärke veel ei sea, aga unistada ikka võib, üritan anda endast maksimumi.
Rootsis oli Su treeneriks algul pikemat aega PärOla Nyström. Praegu annab Sulle regulaarselt trenne Lennart Lindelöw, kes on ka Rootsi ühe parima noorteklassi sõitja Douglas Lindelöw isa ja treener. Mida oled neilt selle aastaga õppinud, mida sa varem ei teadnud või ei osanud?
Neid pisiasju on väga palju. Tegelikult on kogu mu endine ’stiil’ ümber tehtud ja rõhutatud hoopis teisi aspekte kui varem. Nyström on õpetanud, kuidas lahendada hobuse erinevaid probleeme, tunda, mis on valesti ja andnud erinevaid ideid, kuidas tüüpilisi pealtnäha raskeid probleeme erinevate hobuste juures n.ö.“sõrmenipsu abil“ lahendada. Lindelöw juures olen õppinud rohkem vabamat nn. „ameerika stiilis“ ratsutamist, mis tegelikult seisneb enda istaku ja tasakaalu kontrollimises ning sellega õpetada hobust ise mõtlema ja ka rasketest olukordadest välja tulema. Olen palju enda juures muutnud ja meeletult palju on veel õppida. Mõlemad treenerid on inglise keeles suutnud lahti seletada ka kõige keerulisemad asjad ja nende õpetused on imelihtsad. Pole olnud ühtegi soovitust, mis toiminud poleks, kui ma sellest aru saan ja seda õigesti teen. Treenerid on väga positiivsed, kiidavad iga kordaminekut, toovad välja häid külgi ja ütlevad, milles olen arenenud ja mis vajaks veel tööd. Treeneriks on mulle tegelikult ka hobusteomanik Karin Wiklert, kes on alati abiks nii hüppetrennides kui võistlustel ja hoiab kogu aeg silma peal.
Kaie ja Zamina võistlustel
Võistled vaheldumisi mitme erineva hobusega. Millist tüüpi ja millise iseloomuga hobustega Sul koostöö takistussõidus kõige paremini klapib? Keda oma praegustest hobustest kõige enam hindad ja miks?
Minult on mitu korda küsitud, kas mul on nende seas lemmikhobust. Ausalt öeldes ei ole. Kõige paremini sujub koostöö nendega, kes on mulle iseloomu poolest pisut sarnased – võimalikult tujukad ja tigedad märad. Sellised, kes võõrastele teevad kurja nägu, kuid kui sa nende usalduse võidad, võid näha, kui suur süda neil tegelikult on ja kui töökad, tublid ning andekad nad on, kui oskad n.ö. õigetele nuppudele vajutada. Võibolla meeldivad nad eriti seetõttu, et mu lapsepõlve esimesed isiklikud hobused on olnud täpselt samasugused: targad ent tujukad. Minu arvates on hea sõitja see, kes suudab kohanduda vastavalt hobusele. Heaks sõitjaks üritan saada minagi. Mõnega on võibolla raskem ühist keelt leida, kergelt ei tule ju midagi. Hindan oma hobuseid väga. Kõik nad on meeletult andekad. Ehkki nad on erinevad, on mul motivatsiooni sõita, probleeme lahendada ja klappi leida nende kõigiga, sest igaüks neist on võimeline hüppama vähemalt 140-150 cm. Iga trenn annab mulle sõitjana palju juurde, seega olen õnnelik iga kogemuse üle, mida erinevad hobused mulle annavad.
Maikuus kirjutas Rootsi ajaleht „Kristinehamn-Posten“, et 17-aastane eestlanna kvalifitseerus hobusel Alicia Falsterbo 5-aastaste noorhobuste finaali. Finaalis Sa siiski ei osalenud, mis põhjusel? Räägi ka paar sõna sellest, millised olid üldse tingimused ja kvalifikatsiooninõuded, et Falsterbo finaali pääseda?
See on üsna haruldane, et Falsterbole kvalifitseerub juunior. Tavaliselt annavad omanikud oma hobused selleks võistluseks professionaalide kätte, sest kvalifikatsioonitingimused on karmid. Eriti raske oli see tänavu, kui kehtestati uued reeglid, et finaalikohtade arvu vähendada ja parimad välja selekteerida. Ehkki kvalifitseerusin, jäi finaalvõistlusele sõitmata hobuse vigastuse tõttu. Hobune sai juunikuus naha ja nahaaluste pehmete kudede trauma, mida tuli õmmelda. See paranes küll kenasti kolme nädalaga, kuid pärast paranemist ei jäänud enam piisavalt aega trenni teha, et hobuse vormi tippvõistluseks taastada, niisiis otsustasime mitte minna.
Falsterbole kvalifitseerumine käis aga nii. Anti dokument, mis tuli võistlusele kaasa võtta ja enne starti sekretariaati anda. Tulemus, olgu siis hea või halb, märgiti sinna paberile. Kokku oli võimalik teha kuus katset kõrgusel 120 cm, neist kolm pidid olema puhtad sõidud. Lisatingimus oli, et igas parkuuris pidi olema vähemalt ühel takistusel all veematt. Kuna katsete arv on piiratud, on pinge suur. Meil õnnestus ühe päevaga saada esimesest kahest katsest kaks puhast sõitu. Järgmisel päeval ütlesid mu närvid tõenäoliselt üles ja üks latt tuli alla. Nädal hiljem saime neljandal katsel kolmanda puhta sõidu kirja! Muidugi oleks Falsterbo olnud väga hea kogemus, kuid eks proovime järgmisel aastal uuesti, kuna tallis on ootel terve kari andekaid 4-aastaseid, kes võiksid seal järgmisel aastal end näidata.
Kaie ja Alicia 1. päev Flyinges
Ehkki Falsterbol jäi tänavu käimata, täitsid Sa Aliciaga suve teisel poolel veel teisegi kvalifikatsiooninormi ja jõudsid Malmö lähedal Flyinges toimunud ülerootsilise noorhobuste tšempionaadi lõppvõistlusele, kuhu pääses üle kogu Rootsi 164 viieaastast hobust. Seal tegid kolm starti: esimesel päeval puhtusparkuur 120 cm tulemusega 0 kp, teisel puhtusparkuur 125 cm taas tulemusega 0 kp ja finaalis puhtus-kiirusparkuur 125 cm, kus mahaajamine lattaial andis 4 kp ning kokkuvõttes üldarvestuses 11. ning Rootsis sündinud hobuste arvestuses 7. auhinnalise koha (tulemused leiab: http://online.equipe.com/sv/class_sections/16920/results ).
Kas hobuseomanik jäi tulemusega rahule? Aga Sa ise?
Hobuseomanik jäi väga rahule, sest ta kindlasti kartis, et minu närvid võivad nii suurel võistlusel alt vedada ning ka hobune ise polnud varem sellist maneeži näinud. Maneež oli umbes samasugune kui Saku Suurhall TIHS-i ajal – meeletult palju rahvast, palju müra, ere valgus ja veel ilusamad ning läikivamad takistused kui tavavõistlusel. Närvid siiski alt ei vedanud ning ka hobune ei teinud teist nägugi, kuid finaalsõidus tegin siiski ühe vea. Tahtsin sõita täpselt nii, nagu ideaaltrajektooris mõõdetud oli (kõver rida järsu pöördega, 6 kitsast fuleed), kuid ei arvestanud fakti, et rea esimeseks takistuseks oli suur okser, mis omakorda oli eelmise rea teiseks takistuseks ja minu hobuse jaoks väga pika vahega. Et mu hobune on noor, toorevõitu ning väga tundlik, ei saanud ma teda ühe fulee pealt nii palju lühendada kui vanemat ja kogenumat hobust. Oleksin pidanud tagasivõtmise asemel teda hoopis edasi sõitma ja fulee vähem tegema, olles juba nagunii sellel kõvera rea peal ideaaltrajektoorist veidi seespool. Selle asemel tegin otsuse liiga hilja ja tõin hobuse raske koha peale, kust kehvemad ei üritaks hüpatagi. Olen veidi pettunud oma vea tõttu, kuid eks vigadest tuleb õppida ja vähemalt ma tean, mis ma valesti tegin. Hobune pidas muidu hästi vastu, hüppas meeletult hästi ja näitas, et on minu vigadest hoolimata tippklassi hobune. Rajad olid ka väga tehnilised ja kõrgusega ei tehtud mingit allahindlust. Kokkuvõttes 11.koht 164-st pole midagi halba ja esimese kahe päeva sõidud olid ilusad ja ühtlased, nii et jäin endaga rahule. Loodetavasti saan järgmisel aastal uue võimaluse ja siis läheb paremini.
(Antud võistluselt on võimalik näha ka lühikest videot Kaiest ja Aliciast aadressil: http://online.equipe.com/sv/class_sections/17741/results – video käivitamiseks tuleb klikkida võistleja nime ees olevale filmiriba sümbolile.)
Tasuta lõunaid ei ole, mistõttu võimaluse sporti teha ja võistelda oled saanud siiski sellega, et sõidad müügihobuseid. Seepärast küsin lõpetuseks, kuidas Sulle mõjub teadmine, et hobune, kellega Sul täna sõidus hästi läheb, võib järgmisel päeval olla juba kellegi teise all?
Tegelikult mulle see isegi meeldib. Kui olen suutnud hobuse piisavalt heale tasemele viia ja saada selliseid tulemusi, et ilmub ostja, kellele see hobune meeldib, siis on see ka mulle tunnustuseks. Ehkki mu hobused on kõik andekad, on nad noored ja nende ratsastamiseks ning võistluskogemuse andmiseks on vaja palju tööd. Mul on hea meel, kui minu töö tulemusena hobust märgatakse ja ta ära ostetakse. Teiselt poolt ei saa minult keegi kunagi ära võtta teadmist, et just mina selle hobusega kunagi hea tulemuse sain. Siin tallis tean ma ka seda, et kui üks müüaksegi ära, on vabapidamistallist võtta kümme järgmist noort, kes on sama head või isegi paremad, kellega tööd teha ja võistelda. Jah, mul on olnud õnne, et sellise koha leidsin, kuid õnn ei pruugi püsima jääda, kui seda hinnata ja väärtustada ei oska. Igal juhul ei ratsuta ma vähemalt praegu mitte raha või olümpiatiitli pärast, vaid selleks, et õppida, areneda ja saada heaks sõitjaks. Iga erinev hobune, iga trenn ja iga võistlus on minu jaoks uus kogemus ja edusamm ning kui ma seda ei unusta ja edasi tööd teen ning vaeva näen, siis ehk kunagi saavad ka kõik unistused täidetud.
Kaie auringil