Eesti kestvusratsutajad on tegemas hiilgavat tähelendu. Kaks aastat tagasi saavutati maailmameistrivõistlustel ajalooline neljas koht ning nüüd sihitakse juba järgmisi tiitlivõistlusi. Selles vallas ei tunta klaaslage — julgetakse unistada ja seada kõrgeid eesmärke.
Tugev etteaste Belgias
Aprillis toimus Belgias kõrgetasemeline rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus, kust eestlased naasid mitmete kõrgete kohtadega. Tulevikku silmas pidades on oluline, et paljud sportlased naasid võistlustelt mitmete auhinnaliste kohtadega, aga ka vajalike tiitlivõistluste kvalifikatsioonidega. Tulemused ei olnud juhuslikud, vaid sihikindla ja pikaajalise töö tulemus.
Egle Kalev, kes täitis Belgias Euroopa meistrivõistluste ja maailma meistrivõistluste kvalifikatsiooni, kiitis võistluse korraldust ja hindas raja tehnilist keerukust. “Viimane ring oli eelnevalt tundmatu, mis hoidis tähelepanu ärksana kuni 160. kilomeetrini,” märkis ta. Egle sõnul meenutas rada Eestis tehtud treeninguid: segamini asfalti, pehmet pinnast ja künkaid. Egle kõrval täitis EM-i kvalifikatsiooni ka Taavet Tikk.
Ka Kairit Järv, kes võistles 100 km distantsil, jäi korraldusega väga rahule. “Ametnikud olid toredad, meeskond suurepärane.” Zutendaali rada iseloomustasid järsud kurvid ja mudased lõigud pärast tugevaid vihmasadusid. Võistlustele ei mindud esikoha mõtetega, kuid hobune oli sedavõrd hea, et kõik sujus. Kairit edestas lõpuheitluses 2014. aasta MMi hõbemedalisti Marijke Visserit ja saavutas esikoha. Marijke oli võistlustel hobusega, kellega ta plaanib startida ka suvel toimuval EM-il.
Hobused, keda usaldatakse
Egle võistles hobusega Meriin, kellega ta on juba varem CEI2* võistluse võitnud. Võistluseks valmistudes treeniti erinevatel Eesti radadel ja osaleti treeningvõistlusel. “90% kordadest viisime Meriini autoga eri kohtadesse treenima— et ta oleks valmis kõikvõimalikeks oludeks,” selgitas Egle. Sporthobusele omaselt kuulusid hobuse ettevalmistusse ka lisandite söötmine, massaaž, nõelravi, spetsiaalne rautus ning veterinaarsed kontrollid.
Ka Kairiti võistlushobune Mademoiselle Kassari tuli tema juurde alles jaanuaris. Pärast edukaid treeninguid otsustati minna Belgiasse, kuna algselt plaanitud Samorini võistlus tühistati.
Võistluspäeval toimis koostöö hobustega laitmatult. “See energiavoog ja mõistmine, mis pikkadel distantsidel hobuse ja sõitja vahel tekib, on maagiline,” ütleb Egle. Kairit lisab: “Tõesti ei mäleta, millal mulle viimati meeldis kellegagi nii väga ratsutada.”
Mademoiselle Kassari on Kairitile alati meeldinud. “Kahjuks eelmine hooaeg tal millegipärast ei õnnestunud ja millegipärast paljud ei usknud temasse, aga esimesest trennist saadik olin mina lummatud,” kiidab Kairit hobust. Pärast võistlust leidis Mademoiselle Kassari endale uue kodu — hobuse ostis Marijke Visser.
Ühisjõud ja tulevikuplaanid
Kokku osales Belgia võistlustel seitse Eestist pärit hobust. Kairitil on siiralt hea meel, et Eesti kestvusratsutamine on arengu teinud. “Seda näitavad Belgias tehtud eestlaste head tulemused et suudame suurematele kestvusratsutamis riikidele ka konkurentsi pakkuda.” Eriliseks tegi Kairiti jaoks Belgia võistluse ka suurepärane meeskonnavaim: “Sellist koostööd pole meil varem olnud,” sõnab ta.
Egle sihib juba järgmisi kvalifikatsioone 2026. aasta noorhobuste MM-iks ja maailmameistrivõistlusteks Saudi Araabias. Kairitil on käsil noorte hobuste ettevalmistus, kuid tiitlivõistluste plaanid on veel lahtised.
Eesti aretuse roll kestvusratsutamises
Eesti kestvusratsutamise edulugu ei oleks võimalik ilma kodumaise hobusearetuseta. Belgia võistlustel osalenud seitsmest hobusest koguni viis on aretatud Koit Tiku poolt Kassaris. Kas neil hobustel on midagi ühist, mis seletaks nende edu? Selget “eduretsepti” justkui pole, ent üks, mis neid seob, on mitmekesine geneetiline taust.
Priidu Tikk, kes oli ka Belgia võistlustel sportlastele abiks sõnab, et üldiselt peetakse parimateks kestvusratsutamise hobusteks endiselt araabia tõugu hobuseid. Araabia tõus on ka väljakujunenud ennast kestvusratsutamises tõestanud liinid. “Nende liinide seas on palju nn vene araablasi, samas on ka edukad Austraalia põlvnemisega araabia hobused,” toob ta välja. Sageli Austraaliast pärit araabia hobuseid ei saa siiski päriselt araabia hobusteks lugeda, sest WAHO neid ei tunnista ja WAHO hinnanguga on päri ka Priidu.
“Araabia hobusetõug kui bränd kannab, aga nagu igal ratsaspordialal, siis saab kõige paremaid aretustulemusi erinevate tõugude häid omadusi liites,” märgib Priidu. Kassari hobuste retsepti peab ta lihtsaks, koosnedes kolmest komponendist.
“Vähemalt ⅛ aborigeenset komponenti, milleks on kas eesti tõugu hobune, connemara või šetlandi poni. Aborigeensed tõud pärandavad hobustele tugeva tervise, eriti eesti tõugu hobune tagab meie klimaatilistes, st looduslikes tingimustes kohanemise,” loetleb Priidu aborigeensete tõugude plusse. Samas on nende tõugude puuduseks energiat raiskav galopp ja väike kasv.
“Teiseks oluliseks komponendiks on inglise täisvereline. Inglise täisvereline pärandab suuremat kasvu, tahet joosta, kiirust ja võimast, aga samas õrna ainevahetust,” sõnab Priidu. Inglise täisverelise puuduseks peab ta kestvusratsutamise jaoks pikka ja nõrka selga. Samuti kipub inglise täisverelistel olema nõrgemapoolsed pikema sõrgatsiga jalad. Lisaks on inglise täisvereline kolmest komponenttõust kõige kehvema tervise ja söödakasutusega.
“Kolmas ja kõige olulisem on araabia hobune,” ei tee Priidu saladust. “Tuleb tõele au anda, et võrreldes aborigeense tõu ja inglise täisverelisega on just araabia tõusse koondunud kõige rohkem häid kestvusratsutamise hobuse omadusi,” kiidab Priidu araabia hobuseid. “Araabia hobune on asendamatu oma eriliselt ökonoomse galopiga, mis on kooskõlas harmooniliselt disainitud kehaehitusega. See võimaldab neil päev läbi galopeerida erinevatel maastikel, minimaliseerides riski põrutusteks ja lihas- ja kõõluse rebestusteks,” sõnab Priidu. Araabia hobuste kitsaskohaks peab Priidu nende kehvemat kohastumist Eesti kliimaga ja mitte nii häid vaimseid omadusi. Viimase all peab ta silmas seda, et hobuste vaimne jõud saab enne otsa, samal ajal kui keha ja ainevahetus peavad veel kenasti vastu.
“Kassaris peame väga oluliseks eeliseks võimalust, et me oleme saanud kasutada Ida-Euroopa, vene, geneetikaga inglise täisverelist, tihti budjonnõi näol, araabia täisverelist ja meie oma aborigeenset eesti hobust,” lausub Priidu. “Toorainest algab aretus ja Ida-Euroopa tooraine on kestvusspordi seisukohast kvaliteetsem kui Läänes ülepoputatud vereliinid.” Tõugude kirjeldamisesse soovitab Priidu suhtuda siiski teatava reservatsiooniga. “Tõugude kirjeldamine on üldistamine, sest iga isend kannab endas ainulaadset geneetikat. Seega oluline on jälgida iga konkreetse tooraine kvaliteeti seda testides,” annab ta soovituse.
Selline mitmekesisus võibki olla edu võti. Erinevate tõugude tugevate külgede ühendamine annab hobuseid, kes on vastupidavad, mõistlikud ja füüsiliselt sobivad kestvusalade nõudmisteks. Tulemused tõestavad, et Eestis on võimekust mitte ainult tippsportlaste, vaid ka tipphobuste kasvatamiseks.