Nurmenuku talu Pärnumaal on tuntud kui üks eesti raskeveohobuse kasvatamise keskusi, nüüd on püstitatud eesmärk rajada tallu oma raskeveohobuse tõulava. Talu perenaine Viktoria Kaasik on vene rahvusest linnast maale kolinud raskeveohobusefanaatik, kelle juures Nurmenukus korraldatakse tänavu 6. augustil juba kolmandat korda Eesti Raskeveohobuse Päeva. Viktoria kirjeldab humoorikalt oma elu hobustega, uskumata vahel siiani, et kõik just nii on läinud.
Teiega vesteldes on vaevu-vaevu tunda võõra aktsendi sähvatusi. Milline keel on praegu teie põhiliseks suhtluskeeleks?
Loomulikult räägin ma eesti keeles. Mul mõte jookseb juba eesti keeles. Emagagi (legendaarne Pärnu Ülejõegümnaasiumi vene keele pedagoog Alvina Guzelina – toim.) räägin samuti eesti keelt. Ema on küll vahel käratanud, mis sa räägid minuga eesti keelt! Aga mul on nii kergem. Ta saab ju aru, tal täitsa kama. Tõsi, isa ja vendadega räägin poole eesti, poole vene keeles.
Viktoria Kaasik Raskeveohobuse Päeval. Foto: EHSi pildikogu / http://pilt.delfi.ee/user/Casanova/
Kuidas sattus vene tüdruk linnast maale taluperenaiseks?
Maale tulin elama tänu mehele. Nüüd saab sellest juba 20 aastat. Nii mõelda, siis täitsa õudne. 20 aastat koos temaga ja 20 aastat maal! Tegelikult pani mees mind fakti ette. Varem elasin ju Pärnus, Side tänaval. Saime mehega kokku, tal oli äsja isa surnud. Ja ta pani mu tõesti fakti ette, et tema peab nüüd maal elama ja ütles: „Kas sa tuled nüüd sinna või läheme laiali.“
Järelemõtlemiseks andis nädala. Sõbrannad mul kõik ahhetasid, mis sa sinna maale ronid. Otsustasin, et lähen ja proovin. No tulin ma siia… Vene keskkonnast Eesti keskkonda. Mul olid siis veel pikad küünedki, kõik vaatasid mind kui mingit ilmaimet… Harjumine võttis kaks aastat aega. Ikkagi maal inimesi vähe. Siis sündis tütar, sedasi mu elu siin vaikselt edenes. Tuli sigala, siis tuli poeg, kõik võib lühidalt kokku võtta sõnaga "töö".
Seakasvatuse jätsite vahepeal katki?
Tõesti, jätsin seakasvatamise vahepeal katki. Euroopa Liidu nõuded mõjutasid seda otsust ja eks ma väsisin natukene ära kah. Hakkasime ju umbes samal ajal puhkekeskust ehitama. Nüüd vaatasin, inimesed ikka tahavad seda sealiha. Kuna ma seda tööd oskan, töötajad on kah olemas, siis miks mitte alustada uuesti?
Tegelikult peabki seakasvatus mul praegu hobuseid üleval. Hobune ennast ise ei majanda ju ära. Keeruta ükskõik, kuidas. Kui tahad ikka korralikult hobuseid kasvatada, siis peab sul olemas olema tallimees või tallinaine, kes neid õpetab. Üksi ei jõua ju kõike. Kvaliteet peab taga olema. Kui midagi teha, siis tuleb teha seda korralikult.
Nurmenuku talus on lisaks tavalistele sigadele ka minisead. Foto: http://nurmenukupk.ee
Sead toidavad hobuseid, kuid mitu hobust teil praegu majapidamises on?
8. aprilli seisuga 20. Üks väike punn sündis juurde! Ühte punni ootame veel ja ühe hobuse – väikse täku – ostsin hiljuti veel Sanna Turu käest. Hobustest on mul 17 tükki eesti raskeveohobused, kolm on ponid.
Millest teil selline huvi just raskeveohobuse vastu?
Mäletan, väiksena lasteaias ma joonistasin ainult luiki ja hobuseid. Ütlesin ükskord mehele, et loomad on, maad kah piisavalt, võiks ju ometi üks hobune olla majapidamises. Suur hobune, tahan suurt.
Foto: http://nurmenukupk.ee
Käisime, vaatasime ja valisime. Vaatasime tori hobuseid, noh aga mul oli suur kõht ees ja üritus jäi tookord katki.
Hiljem nägin Maalehes kuulutust, et müüa kaheksakuune raskeveo mära. Tõust ei teadnud ma sellel ajal üldse midagi, kuid kui raskeveo, siis teadsin, et seda tahan kindlasti. Muidugi läksime ja võtsime ta ära. Nägin, tema ema oli ka veel kõrval. Igavene koljat. Uhh-sa, küsisin perenaiselt, kas müüte seda ka? Tema vastu, et ei, ei müü…
Kolm kuud hiljem vaatasime, et jälle sama numbriga kuulutus lehes: müüa raskeveomära. Mõtlesin, mis nali see veel on? Helistasin. Perenaine vastu, et hobune juba ära lubatud. Mina omakorda, et ei, ma maksan sulle juurde, aga mina tahan seda hobust.
Meest seebitasin nädal aega. Lõpuks oli ta nõus. Nüüd olin uhke, juba kaks hobust! Aga see esimene hobune oli ju mehepoolne kingitus minule. Nüüd vahetevahel kirub ta seni ajani, et säh sulle kingitust.
Siis tuli ühel heal päeval Krista Sepp Eesti Hobusekasvatajate Seltsist kohale, vaatas mu hobuseid, ja uuris, mida nad mul siin niisama seisavad? Küsis, kas ma paaritada ei taha? Kuid ise ei teadnud ka ju tõust veel mitte midagi, küsisin, kellega siis? Krista siis soovitas ja lisas, et kui näed, mära indleb, helista.
Ühel heal päeval hakkaski hobune kuidagi imelikult käituma. Helistasin suure hirmuga Kristale, tema siis ütleski, et märal on innaaeg käes. Järgmisel päeval toodi täkk kohale.
Ja see paaritus! Õudne! Mehed jooksid minema, see mära hoidmine, tule taevas appi! Ise ei mäletagi õieti, kui kiiresti ma ühest kanaluugist sisse sain. Käis kirjeldamatu madin. Kuid sellest madinast oli nii palju kasu, et meil sündis väike varss. Nii ta hakkaski minema.
Sporthobuste kasvatamise peale ei ole mõelnud? Jätkate kindlalt raskeveohobustega?
Ei ole. Teate, olen neid vaadanud. Kuid nad ei meeldi mulle ja kõik. Nad ei ole minu tüüp. Nad on närvilisemad. Aga mina olen ise selline kiire inimene ja pean ennast kusagil maandama. Vajan enda kõrvale kedagi rahulikumat. Ja see raskeveduk on selleks ideaalne.
Kuus aastat tagasi pakuti mulle müüa raskeveotäkku. Mõtlesin, et miks vean oma märasid sinna-tänna paaritama, võtan täku parem enda juurde. Toodi täkk kohale. Jälle uhke tunne, mees metsast, aga juba aretaja. Viisin ta näitusele, saime litsentsi kah, pääsesime peatõuraamatusse. Vägev, hullumaja! Muidugi olen hobuseid-järglaseid tänaseks juba palju müünud.
Mullu suvel Nurmenukus sündinud ER varss Kuldar Matu. Foto: erakogu
Olen kuulnud, et raskeveohobusel on praegu väga hea turg Soomes.
Hästi hea. Muidugi nad tahavad aretuseks sobivaid hobuseid. Turg on läinud nendele, kes sobivad aretusse. Samuti hobihobusteks. Soomlased otsivad, neil on suur huvi ja meil on nendega hea koostöö.
Millest on teie arvates soomlastel tekkinud suur huvi eesti raskeveohobuse vastu?
Tal on närvikava korras. Ta on terve hobune, õnneks veel. Ta on suur hobune ja soomlased on ju ise ka suured inimesed. Ja ta on tööhobune.
Tegelikult on soomlastel hobusekasvatuses ikkagi veel latt kõrgemal kui meil. Kui seal hobune võetakse, siis on ta pere lemmik, kes samas peab oskama tööd ka teha. Ning peamine, olema rahulik.
Tõenäoliselt ei kujutagi ma ette, millised võivad olla kõik need ülejäänud põhjused, miks nad just selle hobusetõu vastu huvi tunnevad, aga raskeveohobune on ju kergesti õpetatav. Kui ta on kahe aastaselt korra ette rakendatud, siis mäletab ta seda elu lõpuni.
Hiljuti müüsin ühe tiine mära Soome aretuseks, tal on tänaseks sündinud ilus märavarss. Nüüd plaanivad soomlased temaga uuesti minu juurde paaritama tulla. Seda seepärast, et see partii oli hea ja nüüd nad soovivad üht samasugust endale juurde. Töö käib.
Kui soomlased on aretustöösse nii aktiivselt sukeldunud, kas ei teki nii varsti olukorda, kus eestlased annavad jämeda otsa käest?
Ei, seda pole nüüd küll karta. Ma ise ikka mõtlen ju, kellele ma kedagi müün. Ja eestlased on üldiselt alalhoidlik rahvas.
Nii mõnigi on teid kiitnud, et olete inimene, kes ise maksab omast taskust hobusekasvatamisele peale. Ehk, sooviksin rääkida rahast. Kui suur on teie majapidamise eelarve, kuidas tulete ots-otsaga kokku?
Minu eelarve? See on nii ja naa. Maksan ju töötajatele palka. Esiteks on juba see pealemaksmine. Ostan sisse head tõumaterjali. Jälle väljaminek. Tegelikult meil polegi otsest eelarvet. Me ei saa seda lubada, sest kõik on siiski üsna ebakindel.
Perenaine Viktoria. Foto: erakogu
Aga mees toetab mind. Lisaks on meil nüüd jälle sigala nagu ennist räägitud. Puhkekeskus ja väike mängumaa lastele… Eks kõik need kolm asja toetavad üksteist. Rahaga on nii, et kui teda isegi momendil pole, siis võlad saab ju pärast ka maksta.
Muide kõik küsivad tegelikult, et kust sa selle raha võtad? Vastan, et ma ei tea isegi. Saate aru, ta tuleb kuidagi niimoodi, et ots-otsaga tuleme välja. Kõik need harud, mis meil töötavad, töötavad selle nimel, et tallil hästi läheks. Ja endale jääb ka natuke. Muidugi on raske, aga proovime.
Millisena näete Nurmenuku talu edasist tulevikku? Jätkate seakasvatuse, hobusekasvatuse ja puhkekeskusega?
Jätkan kõigi kolme haruga. Võib olla vähendan pisut hobuste arvu, siin ongi mõned müügis. Tuleb ju ennast majandada ka, kedagi peab välja müüma, kõiki ei saa ju korjata. Kindlasti tahan jätkata sigadega, baas on olemas. Puhkekeskus on nii-või naa. Plaanisime seda vahepeal kinnigi panna, aga kuidas sa paned, kui huvi tuntakse?
Lisaks on mul suur pere, kes iga haru juurde jääb. Vanem tütar on juba praegugi abiks. Kaks tütart kasvavad peale, poeg, lisaks veel väimees. Mis seal siis muud tarvis on?
Ja hobustega? Soovin täkkude tõulava. Mul mees muidugi küsib, kas keegi hakkab seda asja toetama ja on sul seda vaja? Kuid, kui praegu on veel nii, et siin on täkk ja seal on täkk, siis kunagi jookseb see ring kokku. Varsti on need täkud vanad, uusi ma ei tea palju.
Korjan praegu täkke endale. Juba on neid mitu tükki. Ja need on korralikud, hea sugupuuga täkud, igast liinist on mul üks olemas. Paaritada on siin ju väga hea. Tood mära siia, nad saavad õues käia, niisiis pole probleeme.
Parim ER täkk 2008 Kuningas 2184 ER, omanik Viktoria Kaasik. Foto: http://nurmenukupk.ee
Kas EHS abistab?
Ikka. Kui nendega suhelda, siis nad aitavad niipalju, kui nende võimuses. Küll nõuannete, küll muuga.
Ikkagi tuleks alguse juurde tagasi. Venelanna, põline linna tüdruk. Kati Murutar on teid nimetanud raskeveohobuse bojaaritariks. Millest teil selline fanatism?
Kiiks on jah tõesti selline. Ma ei taha, et nad välja surevad. Võib olla on siin eneseuhkust ka natukene. Kui ma hobustega alustasin, siis jõudsin otsusele, et teen seda lõpuni ning toon oma lapsed ka selle juurde. Olen neid ettevalmistanud. Nad jagavadki juba hobuseid muideks.
Meil on ka hea raskeveohobuse kasvatajate seltskond. Klapime kõik omavahel. Ning seda enam, et sel hobusel on nüüd turgu. Arvan, kui mul on korralik tall, korralik toodang ja geneetiliselt head hobused, siis peab tööd jätkama.
Tänavu korraldatakse juba kolmandat korda Nurmenuku talus Eesti Raskeveohobuse Päeva. Miks just siin? Kuulsin nurinat, et ürituse võiks korraldada hoopis Ida-Virumaal.
Tõesti, seda päeva korraldame juba kolmandat korda. Ja alguses isegi mõtlesin, kas tasub üldse pakkuda, et üritus meie juures toimuks. Kuid abikaasa tunnistas mulle korra, et temagi on hobustepisikusse nakatunud, ja ma võiksin pakkuda ürituse korraldamist meie juures. See olevat tema arvates väga vahva sündmus.
Raskeveohobuse päev 2008. aastal. Metsatööd hobusega. Foto: EHSi pildikogu / http://pilt.delfi.ee/user/Casanova/
Arvan, et siin on suurepärased tingimused aja veetmiseks perega. Mitte, et mujal halvemad oleks. Siiski on siin lapsevanematel võimalus lapsed jätta omapead – meil on selleks tingimused. Lisaks on see üritus – hobuste näitamine, oksjon, palju muud huvitavat – omandanud juba teatava populaarsuse.
Konnajärv lastealal. Foto: http://nurmenukupk.ee
Korraldustöö pole ju lihtsate killast…
Esimesel kahel korral oli tõesti raske. Nüüd on kujunenud välja juba oma meeskond. Kõik teavad, mida nad teevad. Lisaks on meil head toetajad. Oma, Kiisa küla rahvas, aga ka mõned hobusesööda tootjad ja muidugi ka Sauga vallavalitsus. Valla esindajad on osalenud igal meie üritusel, lisaks on toetatud materiaalseltki. Ongi nii, et üks annab ühe auhinna, teine teise. Olen kõigile selle eest tänulik. Tulge vaatama!