23. septembri õhtul startis Niitväljalt Valgevene suunas enam kui 30-liikmeline hobustest, ratsanikest ja muudest asjaosalistest reisiseltskond, et jõuda samal nädalavahetusel Minski lähedal Ratomkal peetavale rahvusvahelisele takistussõidu võistlusele. Kuigi kohapeal kogeti rohkelt võidurõõmu, tõi reis ka mõningaid ebameeldivaid üllatusi.
Peale ligi 16-tunnist sõitu ja Valgevene piiril ootamist jõudis kahest hobuseautost, kahest sõiduautost ja ühest matkabussist koosnev kolonn õnnelikult enne vet-ülevaatust kohale. Kuigi võistluspaik oli Tallinnast ligi 1000 kilomeetrit lõunas, oli ilm Ratomkal pilvine ja jäine tuul sundis selga panema kõiki kaasa võetud sooje riideid.
Vaatepilt võistluspaigas oli üllatav, sest kahe aasta taguse ajaga võrreldes, kui eestlased viimati Ratomkal võistlemas käisid, oli koht peaaegu tundmatuseni muutunud. Vana võistlusplatsi kõrvale, mis on praegu renoveerimisel, oli kerkimas regiooni kolossaalseim sisemaneež, mille juurde oli ehitatud ka uus jooksuaedadest, soojendusväljakutest ja võistlusplatsidest koosnev välikompleks. Väidetavalt sai projekt teoks tänu asjaolule, et kohalikus ratsabaasis treenib lisaks Valgevene koondisele ka president Alensandr Lukašenka lapselaps. Avanenud pilt oli tõesti suurejooneline: rajatav sisemaneež mahutab 7000 pealtvaatajat ning lisaks suurele võistlusareenile tuleb sellesse ka soojendusväljak, hulgaliselt abiruume, kaasaegne söögikoht ja palju muud. Valgevene kombele kohaselt võis valmimisjärgus hoone kehva ehituskvaliteeti ka võhikliku silmaga näha. Sellest hoolimata käis ehitustöö iga päev ning arvatavasti on kompleks juba järgmiseks aastaks valmis. 
Kolmel järjestikusel päeval peetud sõitudes oli nii juuniorite, noorte kui ka avatud arvestus. Lisaks Eestile ja Valgevenele olid võistlustel esindatud ka Venemaa, Leedu ja Läti. Kui avatud arvestuses oli konkurents üsna tihe, siis juunioride ja noorte arvestuses tuli kõigil päevadel ette lausa loendamatu arv tõrkumisi ja ebaõnnestumisi. Kohapeal sai tähenduse ka väljend „sõitma nagu valgevenelane“ – sõidustiil, mida iseloomustab meeletu kiirustamine, hobuse piitsutamine ja juhitavuse puudumine. Eestlaste võiduvõimalusi mõjutas see asjaolu aga positiivses suunas, sest head kohta oli võimalik saavutada ka karistuspunktidega. Tänu sellele jäid mitmed Eesti ratsanikud vaatamata tagasihoidlikele auhinnarahadele oma reisiga rahaliselt siiski plussi. 
Heiki Vatsel ja Fee ootamas autasustamist
Plussi muutis aga miinuseks Valgevene ja Leedu piir, kus hobuseautosid tagasiteel enam kui 12 tundi kinni hoiti. Seega pidid võistlustest väsinud tublid hobused ligi 30 tundi püstijalu kitsas veokis veetma. Õnneks pääses enamik neist üksnes kangete lihastega, kuid Andres Udekülli ratsu Ex Calibur näitas tagasi talli jõudes alajahtumise sümptomeid. Loodetavasti paraneb hobune kiiresti ja kappab juba lähiajal taas võistlusväljakule.
Kokkuvõttes oli reis väga huvitav. Oleksime justkui 20 aastat ajas tagasi rännanud – tagasi nõukogude aega, kus asjadel puudus süsteem ja loogika ning kus bürokraatia ruulis kõigi eluvaldkondade üle. Samas saime näha ja tunda ka valgevenelaste külalislahkust, mis on odavate hindade kõrval kindlasti üks määravamaid argumente, miks sellesse riiki kunagi tagasi võiks minna.
Kohalikest juunioridest koosnev kollektiiv, kes esines laupäevaõhtusel banketil
Valgevene pealinnas Minskis patrullivad lisaks miilitsaautodele ka Balerus-traktorid
Võistlusel kõigil päevadel valves olnud „kiirabi“ auto