Teeneka kohtuniku Tõnu Kaumanni hinnangul on täna takistussõidu kohtunike tase Eestis hea, lisandunud on asjatundlikke stjuuardeidki, samas võiks tippratsutajatel olla rohkem kõrgeid parkuure hüppavaid hobuseid.
Rahvusvaheliselt kvalifitseeritud kohtunikuna oskab Kaumann hinnata kohtunike tööd kunagises Nõukogude Liidus ja tänapäeva Venemaal, kirjeldab kolmevõistlust Moskva Olümpiamängudel, ühtlasi vaatleb laiemalt ratsasporti meil, aga ka lõunanaabritegi juures.
Kuidas sai alguse teie kohtunikukarjäär? Olen kuulnud, sellega kaasneb mingi legend..
See, mida olen jutustanud, pole legend, see on täiesti tõsi. Aga ma ei tea, kas ta ka laiemat huvi pakub.
Vahest siiski… Kuidas see täpselt juhtus?
Kohtunikuks sain ma juba pärast sõjaväge, orienteeruvalt 1970-ndate aastate algul. Nõukogude Liidus kehtis toona kord, et niinimetatud Rahvaste Spartakiaadidel said osaleda ainult meistersportlased. Seda nii takistus- kui ka koolisõidus, samuti kolmevõistluses.
Nendel spartakiaadidel osalesid muide kõigi Nõukogude Liidu liiduvabariikide ja eraldi veel Moskva ja Leningradi sportlased, igal alal oli neid võistkonnas neli.
Aga sellel ajal oli Nõukogude Liidus meistersportlase norm koolisõidus üle mõistuse kõrge. Ühel hetkel oli ta isegi 73 protsenti, siis, kui mina alustasin oli ta 70 protsenti. Samal ajal, kui spartakiaadi läbi viidi, siis neid 70 protsenti täitjaid oli väga vähe… Vahest kümme inimest. Osalejaid oli aga 60. Tegelikult oligi kõigile arusaadav, see on ebareaalne norm ja seda lihtsalt täideti paberi peal. Ja mitte ainult paberil, vaid võistluse käigus. Toona oli ju terve elu, nii ka ratsasport, kõverpeeglis.
Neid pabereid ei saanud aga täita oma vabariigi kohtunikud. Alati pidid juures viibima teiste liiduvabariikide omi. Sel põhjusel üks tunnustatud ratsutaja kutsuski mind leedukate juurde koolisõidu kohtunikuks.
Vastasin, et mina pole koolisõitu tervikuna näinudki. Teadsin küll koolisõiduelemente, kuid võistlusolukorras polnud ma neid näinud. Siiski-siiski, lõpuks me Leetu läksime. Ja nii ma seal siis hindasin. Kuidas, seda pole vahest sobilik rääkida, kuid hindasin.
Mäletan, hilinesime veel võistlusele, kõik võistlejad olid frakkides-silindrites, kõik läigivad, hiilgavad… Peakohtunik oli Sarauskas, kes oli omal ajal Prantsusmaal õppinud.
Aga hindamine käis sel viisil, et aritmeetiliselt tuli protsendid kokku saada. Kui palju seitsmeid, kui palju kaheksaid. Ja nii tehti igal pool. Ja kõik teadsid, et kõik valetavad, ning mängiti nende reeglite järgi.
Võib siis öelda, hämamine oli üldine, seda teadsid kõik?
Loomulikult. Oli ju selge, norm on kõrge ja seda võidi saavutada ainult juhtivates ratsaspordiriikides ja sedagi ainult üksikute võistlejate puhul. Siin oli kaks võimalust. Esiteks poleks pidanud olema sellist klauslit, et võistelda saab ainult meistersportlane. Teiseks võimaluseks oleks olnud meistrinormi madalamaks laskmine. Sest ka liidu spordijuhtkond oleks pidanud olema ju huvitatud sellest, et 15 liiduvabariiki ja Leningrad ning Moskva, et ei stardiks igas võistkonnas ainult kolm-neli meistersportlase normi täitnud võistlejat, vaid startijaid oleks olnud rohkem.
Kas siis Nõukogude Liit tahtis näidata, et nende sportlased on kõige vingemad?
Ei pruugi. Pigem oli see siseriiklik, sest info ei küündinud väljapoole. Aga iga ametkond sai raporteerida, et neil on mingisugune tase.
Olete olnud Moskva Olümpiamängude spiiker?
Ei. Mina Moskva Olümpiamängudel vastutasin kirjete eest tabloodel, samuti vastutasin diktori tekstide eest. Mitte, et ma ise seal rääkinud oleks.
Kirjeldaksite natuke neid mänge?
See oli üks väga väärikas ettevõtmine, mille peale oli kulutatud väga palju aega, raha ja energiat. Oli ju teada, need on boikoteeritavad Olümpiamängud ja kohale oli kutsutud- meelitatud väga kummalisi esinejaid.
Näiteks kolmevõistlejad Indiast. Kolmevõistlus algab teatavasti maneežisõiduga. Nemad, muide sõjaväe vormis, kökutasid siis maneežisõidul kuidagimoodi, lisaks ei hüpanud nad hiljem üle ühtegi krossitakistust. Selles mõttes oli Moskvas kurioosumeid teisigi.
Meenub veel, seal võistles Soome võistkonnas Kyra Kyrklund, toona ta polnud veel nii kuulus ratsutaja, kuid temalt käisin näiteks küsimas, kuidas tema perekonnanime õigesti hääldatakse.
Ja muidugi oli Moskvas suurimaks probleemiks kolmevõistluse krossirada. Esimene tehniline delegaat, kes määrati FEI poolt, (ma isegi ei mäleta, mis ta nimi oli, igal juhul oli see üks vanem härra), jõudis Moskvas olla päeva või paar, haaras seejärel südamest kinni ja sõitis ära, koju.
Seejärel saadeti üks noorem, tugevam. Tema elas selle stressi üle. Kuid krossivõistlusele eelneval päeval jooksime mööda väljakut värvipurkidega ringi ja värvisime takistuste rajajoone ja lipuvärve. Lühidalt, olid tehtud kõik suured asjad, samas oli viimistlus olematu.
Näiteks oli maastikupäeval näpuotsaga vaatajaid teistestki riikidest. Nad lihtsalt kõndisid märjas rohus ja muigasid. Kuulda küll polnud, et keegi oleks kõva häälega seal midagi kommenteerinud, kuigi kommenteerida oli seal palju. Samas, rada oli hea.
Võrdleksite omaaegseid ja praeguse aja võistluseid, mida Venemaal korraldatakse
Neid ei saa võrrelda, sest suurel maal on palju võimalusi. Küllalt on tekkinud jõukat elanikkonda, kes mingil moel on ratsutamisega seotud. Hulganisti on ehitatud, on häid, väljapaistvaid klubisid erinevate hoonete ja väljakutega, siin peetakse prestiižeks paljude ja korras klubide olemasolu. Muidugi koos võistlustingimustega.
Kindlasti pole ma küll näinud kõike, Venemaal tehakse ka näiteks Siberi territooriumil korralikke võistluseid, kuid vahemaad on määravad ja paljud osavõtjad ei saa sel põhjusel sinna minna. Kui tehtaks charterreis siis oleks vahest teine lugu. Muidu on võistlused hästi korraldatud, väljakud on head, takistused on head, tingimused on head, aga distants on niivõrd pikk, sinna minna pole reaalne. Ka Eesti sportlastel.
Kuidas hindate Eestis korraldatavaid võistluseid?
Eesti kohta ütlen nii. Mul on suur rõõm olla Balti riikidest ratsutamise juures Eestis. Sest Eestis on toimiv ratsaliit ja ametnikkond. Alati võiks küll mõnda asja paremini teha, ma ei taha ju ka päri
s kiidulaulu laulda.
Aga siin on toimiv süsteem. Ning meeldiv on olla selles süsteemis üheks osaliseks. Kahjuks, väga kahjuks, me kõik ju soovime, et naabritel oleks ka asjad umbes sama moodi, aga kahjuks ei saa seda öelda… Siinjuures mõtlen meie endisi saatusekaaslasi.
Teie hinnangul, millised on lõunanaabrite vajakajäämised?
Organisatsioon. Juhtkond, töötajad, kõik vahetub kogu aeg… Sellises tuuletõmbe õhkkonnas ei saagi tekkida toimivat süsteemi. Puudub stabiilsus. Ratsutajaid on neil küll. Samuti hobuseid. Kuid, kui süsteem lonkab, siis ei tule ka neid tulemusi, mida nende naised-mehed võiksid näidata.
Mitmed mu endised intervjueeritavad on väitnud, juhul, kui Eesti ratsaspordis muutuseid ei tule, pean silmas takistussõidul hüpatavate tõkete kõrgust, siis võib tulevikus ratsaspordi olukord meil väga tume olla.
Olen sellega täiesti nõus. Samas ei tohi unustada, vanade traditsioonidega, juba ammu toiminud ratsamaade, kus on ratsutamisel lai kandepind, tasemele ei saagi hetkega jõuda. Imepärane on täna juba seegi, et loeme küll ühe käe sõrmedel ja paar tükki juurde, aga meil on siiski olemas ratsutajad. Aga loomulikult see ei tähenda seda, et võime rahul olla, seisma jääda. Vaja on aastaid pingsalt tööd teha.
Mida arvate hobuste kvaliteedist Eestis?
Ma ei ole nüüd nii suur spetsialist, et saaksin seda hinnata. Kuid kvaliteeti näitavad võistluste tulemused. Ise arvan niimoodi, et meie paremad ratsutajad on teistest oma hobukoosseisus natukene ees. Me näeme mujal tihti hoopis, kui hea materiaalse olukorra toel on saadud head hobused, kuid sõitja ei kanna seda välja. Meil on vastupidi. Meil on siiski õnneks häid hobuseomanikest sponsoreid.
Kui nüüd rääkida parkuuridest, eriti 160 cm, siis tunnistame, et meie meestel ei ole selliseid hobuseid, nagu neil võistlejatel, kes meist selgelt eespool on. Ehk siis võistlejaist, kes hüppavad suuri takistusi ilma olulise pingutuseta. Vahel küll maha ajades, kuid see ei ole nende jaoks suur probleem. Seevastu meil, kui keegi läbib 160 parkuuri puhtalt või ühe mahaajamisega, siis see saavutus on saadud üliraske töö tulemusena.
Rääkides kohtunikutööst. Milline on teie arvates olukord Eestis sellest valdkonnast lähtudes?
Isiklikult olen lävinud küll ainult takistussõidukohtunikega. Kui räägime kohtumõistmisest Eestis, siis niipalju, kui mina olen osalenud, probleeme ma ei näe.
Võrdluseks. Aastaid tagasi, (üks kümme aastat?) olin väga palju kohtunik just Eesti võistlustel. Ja igal korral ütlesin, et ma tahaks väga kedagi enese kõrvale. Tahaks, et tuleks järelkasvu. Nüüd ma seda enam ei ütle. Igal võistlusel on neid mitu-mitu inimest.
Julgen öelda, et vähemalt takistussõidukohtunikest meil täna enam puudust ei ole. Kõik on tasemel. Ei pea ju olema 10-20 teab-mis kvalifikatsiooniga kohtunikku. Piisab, kui on viis kuni kaheksa asjalikku, kelle kõrvale saab panna teisi, kes saavad kogemusi ja õpivad.
Kas kohtunikuna võistlustel Eestis on teie silma hakanud ka olulisi kitsaskohti?
Kohtunik on võistlusel tehniline teenindaja. Mis ma ütlen? Kohtunikku peab võistlustel olema näha nii vähe kui võimalik ja ta peab oma töö ära tegema nii korrektselt kui tarvilik. Meil on see korras.
Kitsaskohti? Mis on nüüd paranenud tunduvalt on puudused stjuuardi töös. Probleeme oli sel lihtsal põhjusel, et neid ei jätkunud. Praegu juba näen pealekasvavat põlvkonda, inimesi, kes tahavad ja oskavad töötada. See lõik paranebki silmnähtavalt. Võibolla ongi ta täna päris hea või vajab veel natuke kosumist. Samas võib probleeme üles kerkida igal võistlusel. Kuid üldistprobleemi välja tuua? Seda ma ei oska.