Juba mitmeid aastaid elab ühes perega Luksemburgis noor Eesti neiu Kristin Koppelmaa, kelle suurimaks kireks on takistussõit. Ette on tal näidata mitmeid häid tulemusi kuni 120 cm kõrgusest parkuuridest. Võistlustel esindab ta Eestit ja püüab seda tehes anda oma parima. Tegime Kristiniga väheke juttu tema elust koos hobustega.
Kristin, palun tutvusta end hobumaailma lugejaile lähemalt.
Elan Luksemburgis ja tegelen siin kooli kõrvalt ratsaspordiga. Sain just 15 aastaseks ja käin Euroopa Koolis. Eesti mõistes olen 9. klassis
 copy(1).jpg)
(siin on see Secondaire\’i, st. vanema astme 4. klass). Õpin ingliskeelses klassis, aga kuna meie koolis on ka eesti keele õpetajad, siis ka emakeelsed tunnid on meil iga päev.
Meie pere elab Luksemburgis juba seitse aastat, sest mu vanemad tulid siia tööle. Ratsutamine on minu peamine hobi, veel meeldib ujuda ja olla sõpradega. Meeldib ka fotosid töödelda ja ise (hobu)videoid teha, aga viimasel ajal on selleks vähe aega jäänud.
Ratsutan peaaegu iga päev ja lemmikala on loomulikult hüppamine.
Millest sinu hobusehuvi alguse sai?
See on vist lihtsalt veres. Juba nelja-aastaselt käisin vanematele peale, et hirmsasti tahaks ratsutada. Nii sattusimegi Lõuna-Eestis Karin Silla juurde, kus käime Eestis olles praegugi. Vanemad küll naiivselt lootsid, et kirg läheb üle, aga paistab, et see hoopis süveneb.
.jpg)
Millisel tasemel sa praegu ratsutad ja kuidas elu koos hobustega välja näeb?
Seni on kõrgeim klass, kus olen saavutanud häid tulemusi, kõrgus 110-120 cm. Võistelnud olen nii Luksemburgis kui ka Saksamaal. Eriti just Saksamaal on tase väga kõrge, tihti on ühes parkuuris üle saja startija.
Võistlusi on palju, soovi korral oleks igal nädalavahetusel võimalik kuskil võistelda. Kooli kõrvalt tuleb praegu aga hoolega valida, kus ja millal osaleda.
.jpg)
Lisaks oma hobusele olen saanud võistelda ka oma saksa treeneri Elmar Vinkelau hobustega, mis on andnud palju häid kogemusi. Kui võimalik, veedan sügisel ja kevadel koolivaheajad Münsteri lähedal treeneri tallis töötades ja treenides. Suviti olen aga alati Eestis – Elvast paremat kohta suvitamiseks ma ei tea.
Kas teie peres keegi veel ratsutab või milline on nende toetus ja seisukoht ratsaspordi suhtes?
Kuigi treener kahtlustab, et mõni esiema pidi mul küll ratsutaja olema, olen peres esimene ja ainuke. Kogu pere on nüüdseks aga ratsutamise ja tallieluga tihedalt seotud, muidu ei oleks võimalik ratsaspordiga nii aktiivselt tegeleda – ema aitab plaane teha ning isa on groomiks, st. veab hobuseid trenni ja võistlustele, vend hoiab lihtsalt pöialt.
.jpg)
Kui palju aga jääb aega jälgida Eesti ratsaspordis toimuvat?
Järjest rohkem jälgin võistluste tulemusi, lemmik on Rein Pill! Loomulikult loen Hobumaailma, Eestis olles ka Oma Hobu. Elan kaasa Ecu Tallide tüdrukutele Nõos ja suvel käin ka Ecu Tallide treeneri Kristina Arme juures ratsutamas. Karin Silla ratsatalu tegemistega hoian end samuti pidevalt kursis, olen ju tema juures omandanud ratsutamise põhioskused ja nende perega oleme head sõbrad.
Millises seisus on üldse Luksemburgi ratsasport, pole sellest just palju kuulnud?
Luksemburgis on ratsutamine üha populaarsem, ratsakoolid on lapsi täis ja sügisel algavatesse trennidesse peab end juba kevadel järjekorda panema. Kes võistelda ka tahab, sellel peab olema oma hobune. Enamik talle on siin eratallid, kus koolihobuseid ei ole. Lisaks tuntumatele aladele nagu koolisõit ja takistussõit on siin eraldi tallid western-stiilis ratsutajatele.
Luksemburg on Saksamaa Ratsaliiduga samas süsteemis, seega saavad sakslased võistelda Luksemburgis ja luksemburglased Saksamaal. Võistlustel käimine on väga populaarne ja keskmisel kahepäevasel võistlusel tehakse 500-600 starti. Madalamates klassides on levinud, et hinnatakse hüppamise stiili, st tulemused selguvad stiilihinnete alusel.
Eestist erinev on see, et eelmise aasta tulemustest sõltub, mis kõrgusel võib üldse võistelda. Näiteks ei või 130 cm tasemel enne võistelda, kui oled vähemalt kolm korda saanud roseti 120 cm tasemel.
Treenida on Luksemburgis hea, sest kevad tuleb vara ja sügisel on kaua soe. Kuna Luksemburg on Euroopa keskel, on siinsetel sportlastel lihtne osaleda Saksamaa võistlustel, paremad käivad ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Samas on Maailmakarika Lääne-Euroopa liigas konkurents ülitihe, nii et edetabelite tippu jõuda ei ole lihtne. FEI Rolexi edetabelis peaks eestlasi olema isegi rohkem kui luksemburglasi.
.jpg)
Lõpetuseks, millised on siis selles tihedas konkurentses sinu tulevikuplaanid seoses ratsutamisega?
Tulevikus tahan saada HEAKS ratsutajaks.
Hobumaailm soovib loomulikult Kristinile palju edu ning tänab teda ja tema vanemaid vastutulelikkuse eest.