Tänavu, sarnaselt läinud aastale, osalesid ratsasportlased Eestist võistlustel Valgevene pealinna Minski lähedal asuvas Ratomka ratsakeskuses. Siiski jäi võrreldes mulluse ligikaudu 20 hobuse ja 30 inimese suuruse delegatsiooniga sellel aastal Valgevenesse sõitjaid vähemaks.
Kuigi osavõtjate arv Eestist oli sellel aastal tõesti kesisem, kõigest kaks, ei olnud kesised meie Vabariigi ratsasportlaste tulemused, trofeedena toodi Valgevenest kolmteist auhinnalist kohta.
Ratomka areneb jõudsalt
Möödunud aastal märkisid Valgevenet väisanud sportlased, et hetkel, mil kõik planeeritud investeeringud Ratomkal saavad tehtud, võib kompleksi suure tõenäosusega pidada Ida-Euroopa võimsaimaks. Meeldiv on tõdeda, et vastandina meil jätkuvast madalseisust, suudab Valgevene riiklik süsteem investeeringuid ratsasporti jätkata. Juba enne valmimist suurt tähelepanu pälvinud supermaneež kavatsetakse avada novembris, mil toimub sinna plaanitud MK-etapp koolisõidus. Septembri keskpaigas oli maneeži puhul tegemist tõsise ehitustandriga. Samas olid kohalikud veendunud – suurvõistluse ajaks on objekt valmis. Vähemalt seest poolt. 
Samuti on lõpetatud tallide renoveerimistööd, juba kevadel avati takistussõidu peaväljak, millel mõõtmeid 140 * 100 m. Eestil võrdväärset vastu panna ei ole. Kui esmapilgul julgesimegi kahelda pinnase kvaliteedis, siis pärast Andres Udekülli ja Calcyli kui esimese Eesti võistluspaari starti selgus – pinnas on hea. Kahjuks ei saanud sama öelda soojendusväljaku kohta. Viimane oli reedeõhtuse paduvihma järel muutunud laisa mehe kartulimaaks. Kohtunike kogu ja korraldajad olidki sunnitud soojenduse viima n.n. alumisele väljakule, kus eelmisel aastal võisteldi. Ajaline distants sealt põhiväljakule oli kolm kuni neli minutit.
Hoogne ehitustegevus Ratomkal jätkub. Järgnevaks aastaks peaks renoveeritama nõukogudeaegne Ratomka sümboliks kujunenud kohtunike torn. Tõsi, kohut ligi 20 m meetri kõrgusest tornist enam pidama ei hakata, arvestades torni sümboolsust saab sellest VIP kohvik.
Võistlus kulges eestlastele edukalt
Oleme oma portaaliski kajastanud, et Valgevene takistussõitjate tase on tänavu väga kõrge. Teatavasti juhib meie MK-liigat Vasil Ivanov, kolmas ja neljas on Ibrahim Vaskov ja Igor Vassiljev. Heal tasemel võistlevad veel Yahor Morotski, Mikalai Karopvic, Maksim Kryna ning teised. Ratomkal olid eliitkoondisest võistlustules vaid Karpovic ja Kryna. Teised, püsivalt Saksamaal resideerivad sportlased olid äsja lõpetanud võistluse Tšerniahovskis ning siirdunud puhkusele oma teisele kodumaale .
Eliidi eemale jäämine avaski suured võimalused meie sportlastele. Tulemused on juba teada. Nagu eelpool öeldud, tõime kuuest võimalikust võidust Eestisse neli ning rikkalikult muid auhinnalisi kohti. Kirkaimana jääb ajalukku Ebbe-Liisa Sõnajala 150 cm kõrguste takistustega Grand Prix võit Troojal.
Ebbe-Liisa ja Sunday järjekordset auhinda noppimas
Kui hinnata üldist taset, siis oli see arvestatavalt madal. Eestlastega rada vaadates avastasime, et enamik Valgevene takistussõitjatest ei tunnegi huvi takistuste vahede vastu! Sellest saime selgituse nende sõidustiilile.
Sisuliselt ei sõitnud paljud mitte parkuuri, vaid hüppasid üksikuid takistusi numbrite järjekorras. Erandiks olid vaid kaks Igor Vassiljevi õpilast, kes hetkeks kodumaale saabunud treeneri juhendamisel rada vaatasid. Vassiljev, kellega hiljem pikemalt vestlesin, oli meiega sarnasel seisukohal, lüües häirekella kodumaal treeniva tagala pärast. Ei juhtu just ju igal võistlusel, et põhihobused ei hüppa oma paremate päevade tasemel, kuid jõutakse ikkagi auhinnalistele kohtadele. Just viimast tegid aga meie sportlased.
Ei saa me läbi Lätita
Valgevenesse hobustega reisides ei saa me üle ega ümber probleemidest piiril. Viimasel viiel aastal on kõik Eesti sportlased liikunud edasi-tagasi kasutades Leedu-Valgevene piiri, kus lõbusalt loksutakse piiripunktis kord kolm tundi, kuid tihti ka pool ööpäeva. Minnes ei läinud meil paremini selgi korral. Piirile saabunuid tervitas Leedu veterinaar sõnadega, Tallinnas on kõik dokumendid valesti vormistatud ja tema ei teagi, mis edasi saab. Viie tunni möödudes tegid samad paberid ühtäkki iseenesest läbi võluväelise muundumise, osutudes sobilikeks, ning hobused lasti lõpuks Valgevenesse. Kas tegemist oli korruptsioonialgega, lauslolluse või musta maagiaga, ei oskagi kohe öelda.
Valgevene veterinaar seevastu suutis hobused läbi lasta maksimaalselt viie minutiga. Ei vajanud ta paberite õiguses veendumiseks ei wodood ega muud nõiakunsti. Hingasimegi juba kergendatult, kuid needuseks selgus, tolliametnikel algas vahetus. Mis seal siis ikka…
Kaheksa tundi kokku ja kaks piiri „tehtud“. See muidugi ei tähendanud otsa reisil kerkinud probleemidele. Nii osutus äraandjaks paarkümmend kilomeetrit pärast piiri meie veoauto kumm, mis otsustas lõhkeda. Ja nagu kiuste, läkski lõpuks täide Sepp Reimo naljana mõeldud ütlus – jõuame Ratomkale tund enne vet. ülevaatust.
Tagasiteel järgisime juba Valgevenest saadud logistilisi nõuandeid. Nimelt, hiljuti Kurtnas veterinaarkomisjonis töötanud Valgevene veterinaari Olga Groberi soovitusel otsustasime naasta Läti-Valgevene piiripunkti kaudu, mis lisab teekonnale küll 150 km, kuid on palju sõbralikum.
Kõik vastaski tõele. Piiripunkt oli väike, rahulik, sõbralik. Läti veterinaar juba ootas meid (teade saabumisest faksitakse piirile), võttis hobuste passid ja sertifikaadid ning saatis meid sõbralikult tolli ning piiridokumente vormistama, asudes ise veterinaarpaberite kallale. Kaheksa tunni asemel vähem kui kolm ja kodu poole teele. Samas ei saa rääkimata jätta seika, mis tabas meid toredale piiripunktile jõudmisel.
Kõik teed viivad Moskvasse..
Teame kõnekäändu, et kõik teed viivad Rooma. Moskvat, muide nimetatud tema loomise aegadel Kolmandaks Roomaks, mistõttu on muudetud kõnekäänd asjakohane. Mis aga tegelikult?
Alustasime võistlusjärgsel esmaspäeval kella kaheksa paiku koduteed. Ostsime tanklast kaardi leidmaks vajalikku piiripunkti ning nagu kaasaegsed reisimehed ikka, otsustasime sisestada kohanime navigatsioonisüsteemi. Mõeldud – tehtud – teele asutud. Olles sõitnud nii 300 kilomeetrit, teatas omal ajal Poola sõdurid rappa viinud Ivan Sussaniniks muutunud TomTom, et kohe-kohe jõuame soovitud Läti piiripunkti. Veel veidi ja TomTomi Sussanini arvates olime juba piiripunktigi läbinud.
Tekkis väike segadus, otsustasime autod peatada ning küsida teepervel seisva vanema daami käest nõu. Daami üllatus oli suur kuuldes, et otsime Läti piiripunkti. „Läti? Te olete ju Venemaal,“ vastas naisterahvas, vahtides kuumi eesti poisse (vene keeles populaarne termin goryachie estonskye parni), kui ilmaimet.
Nüüd oli meie kord imestada ja üllatuda. Daam soovitas meil minna teed küsima lähedal asuvast miilitsapunktist. Seepeale me tänasime viisakalt ja pakkusime, et kui me miilitsa käest teed läheme küsima, pistab mundirmees meid soolaputkasse – puudusid meie passides ju Venemaa viisad… Olgu siinkohal selgituseks öeldud, Valgevene ja Venemaa on sõlminud sarnase piirileppe nagu Schengeni-riigid, mistõttu me märkamatult idanaabri manu sattusimegi.
Esimsel võimalusel keerasime otsa ringi ning asusime tagasiteele. Selgus, navigatsioon Valgevenes vaatamata lubatule ei toimi. Kui Udeküll sisestas TomTomi mitmeid erinevaid kohti, siis kõik teed viisid Moskva suunas. Edasi liigutigi juba klassikalisel paberkaardi lugemise meetodil. Ning muidugi jõudsime piirile seitse tundi plaanitust hiljem.
Kokkuvõtteks, kui võimalust on, siis ikka tagasi
Takistussõitjatel on tänavu jällegi Valgevenes käidud. Kas seal toimub võistlus järgnevalgi aastal, on hetkel lahtine seoses praktiliselt kogu Ratsaliidu juhtkonna vahetusega. Sellest tulenevalt ei toimu tuleval aastal kindlasti Valgevenes vahepeal plaanitud Baltic Riders Touri etapp. Eelisarendatavad on selles riigis koolisõit ja kolmevõistlus.
Tagasiteel tõdesime, et vaatamata erinevatele probleemidele, mis probleemi lahendades tunduvad niivõrd ületamatud, et iialgi sinna tagasi ei taha, ununevad need üsna pea. Üldfoon jäi ju positiivne – palju võite, nostalgiline õhkkond, sõbralikud inimesed jne. Igatahes, kui Valgevene võistlustega jätkab, ei jäänud see suure tõenäosusega meie sportlastele viimaseks.