Kui Marge Ojapõld 13 aastat tagasi Austraaliasse jõudis, ei osanud ta aimatagi, et ühest töötamisõigusega turismiviisast (working holiday) alguse saanud seiklus viib ta galopispordi südamesse. Algus oli nagu paljudel teistelgi noortel eestlastel– töö, reisimine ja vabaduse maitse kaugel kodust. Esimesed neli aastat möödusid Lääne-Austraalia põhjaosa kaevanduslinnades, kus tööd oli palju ja palk hea. Seal sündis ka otsus jääda maailma kuklapoolele. Pikaajaline tööviisa viis lõpuks kodakondsuseni ja Austraaliast sai päriselt kodu.
Hobused olid Margel veres juba ammu enne Austraaliasse kolimist. Üheksaaastaselt alustas ta ratsutamist veterinaar Aili Ruuli juures, Islandi hobuste seljas. Hiljem tulid sporthobused, noored ja rohelised, kellega tuli õppida koos kasvama. Aili viskas ta, nagu Marge ise ütleb, veidi külma vette: andis vastutust, pani proovile, õpetas tööd tegema ja oma vigadest õppima. See kasvatas sitkust ja sihikindlust, mida hobuste maailmas on hädasti vaja. „Hobustega läheb palju asju valesti,“ ütleb Marge, „aga kui lõpuks tulevad ka tulemused, oskad neid päriselt hinnata.“
Galopihobuste juurde sattus ta 2016. aasta septembris, kui sõbranna Bri kutsus ta Austraalias hobusekasvandusse tööle. Sellest hetkest alates hakkas kõik kiiresti liikuma. Mõne kuu pärast oli Margel juba päris oma hobune, vaid aastane noor täkk nimega Double, kel oli selja taga raske algus. Hobusel oli koplivigastus ja kaelalüli murd. Paranemine võttis aega, kuid aasta pärast oli kaela liikuvus taastunud ning Double on Margel tänaseni alles. Vahel jõuab ta temaga isegi ratsutama minna, lihtsalt selleks, et olla koos.
Galopimaailma avastamine ja esimene oma galopihobune
Aastad kasvanduses, töö märade, varssade ja noorhobustega, süvendasid huvi galopispordi vastu. Marge hakkas käima võistlustel, vaatama sõite televiisorist, õppima panustamise ja võistlusstrateegia nüansse. 2019. aastal ostis ta oma esimese mära ja saatis ta täku juurde. Et varss ei peaks üksi kasvama, ostis ta internetioksjonilt ka teise mära, kes oli juba tiine. Algne plaan oli lihtne ja praktiline: kasvatada ja müüa varsad suurtele oksjonitele, kus kaubeldakse pooleteiseaastaste noorhobustega. Mõlemad varsad müüdi ning tänaseks on neist saanud mitmekordsed võitjad.
Ent on lugusid, mis ei ole kirjas üheski äriplaanis. Üks neist algas haige märaga, kelle omanikud ei soovinud enam hobuse raviga jätkata. Marge pakkus, et võtab mära ja varsa enda hoole alla, maksab operatsiooni eest ning on valmis ka kõige hullemaks. Vajadusel kasvatab varsa kas või pudelist üles ja otsib talle kasuema. Omanikud olid nõus ja sama päeva õhtul oli mära juba kliinikus operatsioonil. Ootus tundus lõputu, kuni veterinaar lõpuks helistas ja ütles, et mära seisund on stabiilne ja ta taastub. Mõni päev hiljem sai ta kliinikust koju. Mära elab tänaseni, käib igal aastal kontrollis ja on pidanud vastu ka mitmele väiksemale operatsioonile, sest kasvajat ei olnud võimalik täielikult eemaldada.
Selle mära varss oli Watch Me Rock, keda koduselt kutsutakse Roccoks.
„We’ll show them“
Roccot prooviti müüa Perthi oksjonil, kuid ostjat ei tulnud. Ta ruunati ja viidi koju tagasi. Just seal, oksjoniplatsil pärast ebaõnnestunud müüki, pani Marge tal käed ümber kaela ja sosistas: „We’ll show them.“ (“Me veel näitame neile”). Ta teadis, et see hobune on eriline. Mitte kõige suurem, aga uskumatult tugev. Ettevalmistusel jooksis Rocco kauem kui teised, higistamata. Talle meeldis töötamine, eriti inimestega koos töötamine ja seda oli näha.
Varsti pärast oksjonit vahetas Marge töökohta ja kolis Perthist tund aega lõuna poole, Ridgeport Thoroughbredsi kasvandusse, kus ta töötab kasvanduse haldurina, stud manager’ina. Farmis on 100–130 hobust, kelle seas on märad, varsad, täkud ja puhkavad võistlushobused. Kolm aastat tagasi ostetud farmi ülesehitamine ja planeerimine on olnud eriline kogemus: tallid, heinaküün, suured ja väiksemad varjualustega koplid, kõik loodud hobuste heaolu silmas pidades.
Rocco saadeti treeningusse Grant ja Alana Williamsi juurde. Tegu on treeneritega, keda Marge oli juba ammu imetlenud. Endised erakätes treenerid, nüüd avalikud, tugeva tausta ja selge filosoofiaga: hobuse heaolu peab olema esikohal. Nende treeningkeskus on justkui unistus, kust ei puudu liivarada, veekarussell, suured liivaaiad, varjualused ja murukoplid. Lisaks on lähedal rand, kus hobused pühapäeva hommikuti ujumas käivad.
Õiged inimesed aitavad hobuses tuua välja parima
Rocco on nende hoole all teinud midagi erakordset. Hobusel on selja taga 20 starti, millest ta on võitnud 11 korral, tulnud 5 korral teisele kohale ja 2 korral kolmandale. Võistlustel on ta sageli olnud favoriit ehk hobune, kelle edusse panustajad usuvad. Marge sõnul on Rocco „quirky“, natuke omamoodi. “Kui ta jõuab liiga vara ette, jääb teisi ootama,” räägib ta. “Kui kõrval pole hobuseid, ei pruugi ta läbi finišijoone pingutada. Aga kui kõik klapib, on tal imeline lõpuspurt.”
Ja siis tuli see päev, kui Rocco võitis olulise võistluse, millega tagas pääse Lääne-Austraalia ühte mainekamasse sõitu – Railway Stakes. Ja Rocco võitis sellegi. Võidu muudab magusaks ka asjaolu, et Perthis toimub sellise kategooria võistlusi vaid kolm korda aastas.
Viimases stardis, Northerly Stakes’il, tuli Rocco teiseks, kuid Marge on tulemusega ülimalt rahu. “Rocco startis eelviimasest stardiboksist ja nendest välistest boksidest on väga raske võita,” selgitab ta. “Lisaks oli tal ka uus džoki, kes oli ülihea ja andis talle suurepärase sôidu.” Roccol tuli uue džokiga startida, sest tema tavapärane džoki otsustas noorema hobuse kasuks, kes kandis 7 kg vähem kui Rocco. “Rocco uus džoki on tippsõitja Sydneys ja me ei pidanud pettuma, sest suutis nendes oludes lõpetada teisel kohal,” kiidab Marge.
Pärast viimast võistlust sai hobune väljateenitud puhkuse. “Pärast viimast jooksu käis ta ujumas ja nüüd sööb ta meil maja ees rohtu. Nii äge on teda iga päev näha, mul vist ei olegi veel päriselt kohale jõudnud, et ma olen kasvatanud ja oman sellist võitjat,” ei suuda Marge oma õnne uskuda.
Hobune ennekõike
Sarnaselt ratsaspordile pööratakse ka galopimaailmas palju tähelepanu hobuste heaolule. Hobuste heaolu on kõige keskmes. „Nii galopi- kui ratsaspordis sõltub kõik inimestest,“ ütleb ta. „Treeneritest, džokidest, omaniku valikutest,“ loetleb Marge. Rääkidest Roccost, ütleb ta, et saab hoolitseda selle eest, et tema ja tema ülemuse hobustel oleks parim võimalik elu. “Seda nii farmis, kui ka treeningul ja puhkusel. Treenitakse, võisteldakse, siis tullakse tagasi koju, kus hobune saab sõbraga suurde koplisse, ilma ühegi kohustuseta.” Vastupidiselt levinud arvamusele kinnitab Marge, et galopihobused käivad päris palju koplis.
“Hobused käivad ka veealusel kõnnirajal (water walker), ujumas, lisaks saavad massaaži ja nende eest hoolitsevad ka kiropraktikud,” kirjeldab ta.
Kui Marge täna oma koplis rohtu söövat Roccot vaatab, valdav teda rahulolu ja õnnetunne, et kõik on läinud nii, nagu minema pidi. Galopimaailm on kiire ja nõudlik, kuid selle keskel on võimalik jääda truuks oma väärtustele. Marge lugu näitab, et ka kõige suuremates võistlustes on ruumi rahule, hoolimisele ja ajale.