Eestlased välismaal – My Relander

Hobustega tegelejaid ja ratsutajaid on Eestis üpriski suur arv ja väga palju on neid tegutsemas ka välismaal. Hobumaailm on sel aastal võtnud üheks eesmärgiks tutvustada oma lugejatele just neid, kes kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ning välismaale kolinud. Kas siis sportima, kellelegi abiliseks või muud hobustega seotud tööd tegema. 

Täna avaldame esimese loo ühest meie andekast noorest takistussõitjast.

My Relander, hetkel Hollandis Gelselaari külas treeniv ja elav 21-aastane noorsportlane sai meile kõigile tuntuks juba aastal 2010, kui sõitis ja võistles pruuni-valgelaigulise poniga, kel nimeks Schecki II. Koos võisteldi ning ka võideti mitmeid sõite nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasemel kuni 110 cm parkuurides. Juba siis paistis My silma hea silmamõõdu ning läbimõeldud tegutsemisega

2014. aastast alustas My aga koostööd connemara tõugu Iirimaalt toodud imekauni lumivalge ponitäkuga Blackwoodland Rock. See oli aga poni vaid kasvult, sest hing paistis olevat küll suure hobuse oma. Koos võistles paar kuni 2016. aastani ning sinna sisse jäid väga mitmed nimekad võistlused: Ypäjä Winter Show, Ruila Indoor Cup, CSI1* Ruila Kevad, Põhjamaade meistrivõistlused, Poniratsanike Euroopa meistrivõistlused, Baltic Jumping League, Eesti meistrivõistlused, Helsinki Horse Show ja muidugi võisteldi ka Tallinn International Horse Showl ja üldsegi mitte ponile omaselt poniklassis, vaid noorte ratsanike klassis. Kõikidele eelnimetatutele lisandub veel hulgaliselt teisi võistlusi, mille hulgas ka palju mitmetärnivõistlusi. Paar võistles väga edukalt kuni 135 cm kõrgustes parkuurides ning tegi silmad ette nii mõnelegi suurele hobusele.

Poniratsanike Euroopa meistrivõistluste jaoks aitas Myl ja Blackwoodlandil ettevalmistusi teha samuti Hollandis elav ja treeniv ning eestlastele vägagi tuntud maailmatasemel takistussõitja Peter Geerink ning nende omavaheline koostöö algas uuesti umbes pool aastat tagasi. My sõnul on Peter selline treener, kes mõistab igat hobust individuaalselt ning oskab nõu anda ka siis, kui hobused on täiesti erinevad. My hindab enda ja Peteri koostööd väga kõrgelt, sest tema jaoks on oluline, et treeneri võtted oleksid hobusesõbralikud ning ta oskaks arvestada nii hobuste kui ka ratsaniku iseärasustega. My ütleb, et Peter on talle selle aja jooksul väga palju õpetanud ning olnud oma suure kogemustepagasi ja teadmistega väga suureks abiks ja eeskujuks.

Paar aastat tagasi otsustas varasemalt Eestis ratsutanud, kuid talvehooaegadeks välismaale sõitnud My aastaringselt sinna treenima jääda. Põhjuseid lahkumiseks oli mitmeid. Eelkõige soovis sportlane, et kogu tiim ja hobused ei peaks igal aastal pikka reisi välismaale ette võtma ja teiseks leidis ta, et kolimine aitaks ratsaspordis kaugemale jõuda just seetõttu, et Hollandis on tase hoopis teine ning kui on tahtmist, oleks võimalik võistelda pea iga päev. Tänu sellele, et võistlusi on palju, ei ole My arvates võistlused enam nii suur ettevõtmine ja ei tekita nii palju pinget. See aitab treenida võistlusnärvi ning suurtel võistlustel juba tunduvalt rahulikumalt osaleda. Sama käib ka hobuste kohta. Mida rohkem nad võistelda saavad, seda pingevabamaks kõik läheb. Kuna võistlusi on palju, siis on võimalik neid valida ka selle järgi, mis lähemal on. Ei pea iga kord pikalt reisima.

Just tase võistlustel on see, mis My sõnul on nii erinev võrreldes Eestis toimuvate võistlustega. Takistuste kõrgus on välismaal alati tipus ning parkuurid on üldiselt ka väikestel võistlustel üpriski tehnilised. Kui meil siin toimub rahvusvahelisi võistlusi vähe ning harva saab iga ratsanik mõõtu võtta ka välismaa ratsutajatega, siis Hollandis leidub rahvusvahelisi võistlusi igakuiselt, mis annab võimaluse end proovile panna juba ratsamaailma suurte nimede vastu ning näha seda sporti hoopis teiselt tasemelt.

Võimalus end pidevalt proovile panna kõrgel tasemel ja see, et kõik võistluspaigad on pigem lähedal, on tegurid, mis Myle välismaal elamise juures kõige rohkem meeldivad. Lisaks nimetab ta muidugi ka head kliimat, mis Hollandis on talvel tunduvalt parem ja soojem.

Soojad ilmad ja mõnus kliima on ilmselt üheks ratsutamist soosivaks teguriks. Ja ratsutamist on Myl päevas palju. Kui tallis kulub päevas keskmiselt umbes 6 tundi, siis sellest 4 istub My hobuste seljas. Lisaks enda hobustele on tal ka mitmeid müügihobuseid. Kuna viimaste arv pidevalt varieerub, siis tuleb teinekord olla sadulas ka tunduvalt rohkem. Lisaks võtavad palju aega ka võistlused, kus My käib iganädalaselt. Seal algavad päevad vara ning venivad teinekord pikkade õhtutundideni. My seljatagust toetab ka meeskond, mille põhiliikmed on ema Marjo  Relander ja Anni Vakkum, kes tegelevad kogu tiimi arengu, uute kontaktide loomisega ning aitavad kaasa ka igapäevastes tegemistes. Lisaks neile kuuluvad meeskonda ka inimesed, kes aitavad leida hobustele ideaalselt sobivat varustust ning vaatavad, et hobuste enesetunne oleks kogu aeg hea. Muidugi kuuluvad tiimi ka treener Peter, kellest enne pisut rääkisime ning hobuseomanikud ja teised kaasaelajad ja toetajad.

My on endale selleks aastaks seadnud mitmeid eesmärke ning neist kõige olulisem on osalemine Noorte Euroopa meistrivõistlustel oma põhihobusel Expert. Väga oluliseks peab ta muidugi ka noorte hobuste arendamist ning nende viimist uutele tasemetele.

Kokku on Myl neli hobust, kes on tema juures pikaajalisemalt. Paari kohta on My oma Facebooki lehel (My Relander) ning Instagrami kontol (myrelander) teinud väga vahvad iseloomustused, mille olen otsustanud tema loole lisada.

 

EXPERT (Ustinov x Purioso) 2009

“Expert on tiimi ainuke hobune, kellele ei ole antud hüüdnime. Ta on lihtsalt Expert ja see nimi kirjeldab teda ideaalselt. Ta on oma ala professionaal ja ta teab, kuidas asjad käima peavad. Expert ei kuluta mõttetute asjade peale liiga palju energiat, vaid suunab selle energia täpselt sinna, kuhu on vaja, eriti just hüppamisele. Mõnikord lähevad Experti ja ratsaniku arvamused pidurite koha pealt lahku, aga päeva lõpuks saab ikkagi selgeks, et Expert on ekspert.

Eksperti on raske üheselt kirjeldada, sest ta iseloom vaheldub nagu öö ja päev. Üks hetk on ta ülimalt rahulik ja pigem laisema poolne, järgmine hetk võib tal toimuda suur plahvatus ja grupihobuse muljest on järgi ainult killud. Ekspert on kodutallis üks ja võistlustel hoopis teine hobune. Tavalisel treeningul püüab Expert oma „kohustustest“ natukene kõrvale hiilida ja pääseda suurema vaevata. Aga kui tegu on hüppamiste või võistlustega, siis ta annab endast alati 110 protsenti.

Vahel laiskvorstina tunduv Expert on tegelikult väga tundlik hobune. Näiteks tema kõrvad ja tagumised jalad on tema privaatkohad ja neid tema arust katsuda ei tohigi. Varustuse sobivus mängib suurt rolli treeningutel ning iga väiksemgi muutus mõjutab tulemusi.

Raske on vastata, milline on Experti võimekuse limiit. Aga selge on see, et ise ta takistuste kõrgustel mingeid piiranguid ei näe. Ta on suure hingega hüppehobune ning talle meeldib seda teha. Expert on hetkel My põhihobune, kelle peale on pandud kõige suuremad lootused ning selle hooaja peamine eesmärk on osaleda Euroopa Meistrivõistlustel.”

L CRUISING FORLANI Z aka DIEGO aka TÄKK (Lord Chin x Cruising) 2010

“Diego on Zangersheide tõugu pilkupüüdev raudjas täkk. Ta on juba 9 aastane, aga alles oma arengu alguses. Diegol oli väga tore ja pikk lapsepõlv, alles kuueaastaselt pandi ta sadulasse ning enamasti käidi temaga lihtsalt maastikul ratsutamas. Meile tuli ta 2018 suvel ning siin hüppas ta oma esimesed madalad parkuurid. Pool aastat hiljem on trennides tema tase 130 cm kõrgused parkuurid. Pole paha! Tubli Diego!

„Tubli“ võiks olla tema teine nimi. Ta on väga kombekas ja kuulekas hobune. Diego on tähelepanelik ja õpib ruttu. Täku kohta käitub ta inimese läheduses alati väga rahulikult ja viisakalt, aktsepteerib inimese ruumi ning hoiab oma emotsioonid vaos. Arvatavasti on tema suurepärast iseloomu kujundanud pikk ning rahulik lapsepõlv.

Muidu rahuliku ja tagasihoidlikuna käituv Täkk säästab oma energiat trennide jaoks. Talle meeldib liikuda ja hüpata. Hüppetrennides tuleb nähtavale tema tõeline sportlase hing, ta jookseb oma mootoriga ning ei kõhkle ühegi takistuse ees.”

Siinkohal on paslik soovida Myle edu ja kordaminekuid uuel aastal ning loodetavasti saame temast võistlushooajal veel korduvalt kirjutada.