Eesti Hobusekasvatajate Selts paigaldas koostöös Ratsarügemendi klubiga 24. veebruaril Tartusse, kunagises Eesti Ratsarügemendi asukohas tänaseni asuva talli seinale mälestustahvli, meenutamaks rügemendis teeninud sõdureid ning sõdurite truud teenistuskaaslast, tori hobust.
Tunnet, et tegemist on ikkagi Vabariigi sünnipäevaga ei sisendanud varahommikuses Pärnus mitte lipud. Nagu alati, lehvis trikoloore majadel suhteliselt kaootiliselt, mitte nii, nagu läinud sajandi 90-ndatel aastatel, kui rahvuslipp oli varjust alles välja toodud.
Pidupäevase tunde tekitas hoopistükkis koera järel lohisev täiesti tundmatu vene rahvusest nooremapoolsem mees, kes võõrast nähes viisakalt lausus: „S prazdnikom.“
„Häid pühi,“ noogutasin vastu ja jäin hetkeks mõttesse. Rääkigu, mis tahavad, kuid suur osa Eestis elavaid muulasi – mis vastik sõna, on meie selle va kartulivabariigi, nagu mõned halvustavalt ütlevad, siiski omaks võtnud.
Tegelikult tundus vaatamata tundmatu toniseerivale tervitusele hobusekasvatajate seltsi tegevdirektori Krista Sepa ootamine varahommikuses ja jäiselt külmas Pärnus siiski tüütav. Isegi mõtisklesin endamisi, kaua ta nüüd siis hilineb?
Per aspera ad Tartu
Ei hilinenud palju… Tegelikult üldsegi mitte. Peatselt ronisin autosse, mis Andres Kallaste tüürimisel võttis suuna Tori peale. Meie tagasihoidliku reisiseltskonnaga liitus Sirly Viirmaa, kes oma elurõõmsa suhtumisega muutis teekonna Tartusse natukene rõõmsamaks. Ja veelgi rõõmsamaks oli minu jaoks sõidu muutnud ratsaliidu pressiesindaja Mailis Timmi, kes hetk tagasi oli raporteerinud: Eesti Rahvusringhääling tuleb hobusekasvatajate üritusele ning teeb sellest loo Aktuaalse kaamera jaoks.
Torist Tartusse võis tegelikult valida mitu marsruuti. Kallaste valis sellelgi korral minu arvates teeolusid arvestades pisut kahtlase tee läbi Soomaa. Teekond muutus, tõsi, pisut lühemaks, samas sundis kiilasjääl võbisev auto taguots mõtlema viimasel ajal teeoludest tingitud liiklusõnnetustele.
Vaatamata mõnele põnevale, ei pigem omapärasele vahejuhtumisele – igaks juhuks ei hakka neid siinkohal kirjeldama, jõudsime lõpuks Tartu garnisoni väravasse. 
Hobusemehed vasakult: Heldur Peterson , Enn Rand, Eero Agarmaa, Andres Kallaste, Hillar Kald
Jälle kord pidin pettuma. Inimesi polnud peaaegu üldse. Polnud üliõpilasi korporatsioonist Vironia, ei näinud ma kadette Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusest, pealtvaatajaist ja muist asjapulkadest rääkimata. „Kas tõesti on see isamaaline mehemeel kadunud,“ pahandasin. Kiirustades, ehk on inimesed kogunenud juba mälestustahvli juurde, põrutasin sinna.
Ootamatult peatus minu kõrval esimese pääsukesena hõbedane maastur. Aken keriti alla, küsiti teed mälestustahvli juurde. Juhatasin. Nägin, et enam mitte noore juhi kõrvalistmel istus auväärse välimusega vanahärra. „Äkki mõni ratsarügemendis teeninud ratsaväelane?“ Olgu ette tõtates öeldud, et mul oli õigus. Ja mälestustahvli juures oli inimesi ka.
Kallaste haris uudishimulikke kadette
Litsusin vana hea kondimootori jõul tagasi, garnisoni värava poole. Väravast helistati. Kadetid on kohale jõudnud, tule võta nad vastu. „Las tulevad minu poole,“ hõikasin.
Peatselt märkasingi kaht paraadvormis sõjaväelast, keda noorusele vaatamata oli raske poisikeseks pidada. Toredad, tõsised mehed. Tutvustasin ennast neile. Siinkohal häbi mulle. Nagu alati, on mul nimede peale halb mälu… Nii ei oskagi neid eraldi välja tuua. Vabandan nende tublide meeste ees.
Ning olgu öeldud, kadetid muutsid, õigemini ei muutnud, vaid kinnitasid erinevatel rahvaküsitlustel saavutatud kõrget positsiooni tulevaste kaitseväe ohvitseride usaldatavuse ja intelligentsuse suhtes. Küsitlused ei valeta. Kaitseväge tasub usaldada. Eriti, kui selle eesotsas on sellised ohvitserid, kelleks need kadetid tulevikus kohe kindlasti saavad. Unustage vanad anekdoodid Nõukogude armee ohvitseride kohta või naljanooled Jaroslav Hašeki raamatust „Vahva sõdur Švejk“ täissitud kadett Biegleri pihta. Meie kadetid on targad ja peaasi – uudishimulikud.
Üsna pea jõudsid nad mind küsimustega üle kallata. Küsimusega, kuidas on tori hobune seotud ratsarügemendiga, oleksin peaaegu hätta jäänud. „Tori hobune ju raske ja suur,“ väitis üks sõdurpoistest. Minu selgitus poleks olnud veenev.
Õnneks tuli vastu Andres Kallaste. Juba kaugelt vahendasin talle kadettide pärimist. Kallaste vastas tavakohase asjatundlikkusega. Kuulsin jälle, tori hobusetõug on universaalne. Kallaste alustas loengut. Lisan, et nüüd jäin tegelikult hätta juba tõsiselt. Nimelt pidin kadetid juhatama kohta, kus nad oleksid asunud auvahtkonda, kuid Kallaste muudkui seletas ja seletas. Ning kadetid kuulasid, nagu mulle näis, siis huviga. Aeg surus aga peale. Lõpuks, vägivaldselt ja jõhkralt katkestasin vestluse ning viisin kadetid kokku Tõnis Sarealiga Ratsarügemendi klubist, kes neile ülesanded kätte jagas.
Tänased ja kunagised hobusemehed
Jälle kand ja varvas värava poole. Siin võisin juba kergemalt hingata. Nägin Korp! Vironia esindajaid, kes kohal auvahtkonna ja, peaasi, lipu ja rapiiridega. Nägin ka rahvuslippe ja pooltsadat inimest. Ning lõpuks nägin Rahvusringhäälingu autotki.
Sareali juhtimisel algas rongkäik, millega talli juures liitus ratsanik tori hobusel. Esimesena võttis sõna Eesti Maaülikooli dotsent Heldur Peterson. Sõnavõtt oli pikk, kuid huvitav. „Peaasi, et inimestel külm ei hakkaks,“ arutlesin.
Tegelikult tegi Peterson rõõmu. Ilma võltsi paatoseta astus ta ratsarügemendi veterani juurde ja tänas teda. Tõesti, oli meeliülendav vaadata neid kaht auväärset meest. Ühte, kes akadeemilise inimesena väärtustab tänapäevases, mehhaniseeritud maailmas hobuseid. Ning teist, kes praegu seob rügemendi veteranina tolleaegset hobukultuuri tänasega.
Hobukultuuri sidujaid oli teisigi. Mainimata ei saa jätta hobuentusiast Enn Randi sõnavõttu; tema lähisugulane oli teeninud selles väeosas. Korporantidegi tervitus oli asjakohane, Rügemendi klubi juhataja Sareali sõnavõtust rääkimata.
Asjakohane oli ka Siim Nõmmoja tervitus. Kas teadsite, et esimene Eesti ratsaspordiklubi loodi ratsarügemendi juures, samas peeti ka esimesed ratsavõistlused Eestis? Nõmmoja teadis. Ja see tegigi rõõmu. Ka ratsasport ja tori hobune on seotud.
Lõpuks langes – pisut vaevaliselt, otsekui vastu tahtmist, justkui häbenedes räämas hoonet, millele mälestustahvel asetet, seda varjav sinine riie. Tahvlilt võis lugeda: „RATSARÜGEMENDILE JA TORI HOBUSELE. EESTI ISESEISVUSE KANDJATELE.“
Isiklikult loodan, et hoone saab kunagi korda. Samuti loodan, et hobuseinimesed ei unusta ratsarügementi. Väeosa, mis esimeste seas astus Vabadussõjas Isamaa kaitseks. Väeosa, mis kandis hobukultuuri edasi tänapäeva.
__________________________________________________________________________
Fakte ratsarügemendist
• Eesti diviisi ülem Johan Laidoner andis 19. jaanuaril 1918 loa formeerida ratsapolk.
• 10. veebruaril saadeti polk laiali, peamiseks põhjuseks oli toidupuudus.
• Veebruari teisel poolel kogunesid ratsaväelased uuesti, kuid sakslased ei tunnistanud ei Eesti riiki ega tema väeosi. Sakslaste likvideerimiskomisjon pidi kokku koguma kogu varustuse ja relvad, ent ratsaväelased otsustasid käsule mitte alluda.
• 11. novembril 1918.aastal moodustati Kaitseliidu ratsaosakond.
• 20. novembril muudeti ratsaosakond ratsapolguks, mille ülemaks sai kindralmajor Gustav Jonson. Ümbernimetamise hetkel oli polgus 149 ratsaväelast ja kaheksa hobust.
• 9. detsembril andis sõjaminister Konstantin Päts polgule käsu minna Vabadussõtta.
• 24. novembrist 1922 nimetati ratsapolk ümber ratsarügemendiks. 1930. aastate rahuaegses Eesti kaitseväes oli üks ratsarügement, mis koosnes kolmest mõõgaeskadronist, ühest suuskrattur-eskadronist, ühest raskekuulipilduja-eskadronist, tööeskadronist ja tehnikakomandost.
• 1940. aasta kevadel peeti plaani muuta ratsarügement luurerügemendiks, mis moodustaks sõja korral diviiside luurepataljonid.
• Nõukogude okupatsioonivõim likvideeris ratsarügemendi 10. septembril 1940. aastal Suurem osa ratsarügemendist paigutati ümber formeeritavasse 22. territoriaal-laskurkorpusesse.
Allikas: Horisont