Eesti Hobusekasvatajate Seltsi jõulupeod on saanud traditsiooniliseks ürituseks hobusekasvatajatele, lisaks lõbusale ajaveetmisele arutatakse peol ka tulevikuplaane, tunnustatakse parimaid ja tuntakse rõõmu üksteise nägemisest. Tänavune EHS jõulupidu oli vaatamata ekstreemsetele ilmastikuoludele rahvarohke, hea tuju, tants ning seltskonnamängud kuulusid asja juurde.
Saanud kutse külastada Eesti Hobusekasvatajate Seltsi jõulupidu, muutusin pisut ettevaatlikuks. Kui aastase sebimisega olin ratsasportlaseid jõudnud enam-vähem tundma õppida, siis daamid-härrad hobusekasvatajad olid minu jaoks seni veel tundmatuks suuruseks. Teadsin neid ju enamalt jaolt nime järgi, lisaks olin kuulnud telefonivestluseid, kus igavesti räägiti heintest, kaerast, vitamiinidest, boksidest ja stardimaksudest.
Minu kahtluseid, kas Ülenurme mõisa häärberimajas aset leidvat üritust üldse väisata suurendas veelgi läinud reedel Eestis möllanud õel naisterahvas Monika, mis Saksamaalt tulles muutis teed riigis ühtlaselt läbimatuks.
“Ah, mis seal ikka, lähen ikkagi,” jõudsin lõpuks tavaliselt pisut argpüksliku enda jaoks ootamatule otsusele.
Kohalesõidu hulka kuulus ekskursioon mööda Eestimaad
Minu kartuseid, et kõik läheb vussi, süvendas algselt tõsiasi, kuidas EHS tegevdirektor Krista Sepp mind kaasaga erinevates kohtumispaikades “auto peale võttis”. Algselt nii lihtsana näiv protseduur oli tegelikult üllatavalt keeruline, ettenähtud 15 minuti asemel kulus rahva autosse pakkimisele terve tund. Enamgi veel, teekond Tartusse kulges läbi Tori! Huvitav, kas saab veel suuremat konksu sisse visata?
EHS Tori peakorterist lisandus autosse veel inimesi. Andres Kallaste – üllatus, üllatus, esmakordselt nägid minu tagasihoidlikud silmad sesinast härrasmeest lipsustatult ja ülikonnas. Alati vitaalne ja elurõõmus Aadi Pärtel, lisaks Ott, kellega koos olin omal ajal käinud Suigus nälgivaid hobuseid toitmas. Vähemalt niipaljugi tuttavaid…
Justnagu oleks vapustustest mu niigi arale närvikavale veel vähe, otsustas rooli asunud Kallaste sõita Viljandisse mööda mingit vastikult pimedat, lund täis tuisanud ja neetult kitsast külavaheteed. Igal pool lumi, sekka Aadi märkused: „sõida kiiremini siin saab ju sajaga minna.“ Rõõmu ei teinud ka Kallaste konstanteering: “Autodest ei tea ma midagi, neil on neli ratast ja liiguvad edasi. Muu mind ei huvita.”
“Kui midagi hullemat ei juhtu, siis lumehanges lõpetame kindlasti,” jõudsin omaette kindlale veendumusele.
Vahepeal tegeles tuju ülevalhoidmisega Aadi. Kuulsin, kuidas eestlased omal ajal Ukrainast hobuse sisse hiivasid, lisaks lubas seni ikka veel Pärnumaa Parim Ratsutaja tagasiteel Viljandimaal külla minna nii Klettenbergidele („Gunn pane saun sooja!“) kui hunt seda teab, kellele veel…
Lõpuks Ülenurme. Hobuseinimeste kohalolu mõisahäärberis märkis esimesena ree ette rakendatud noor mära, kes kõiki saabujaid kõrvu liigutades uudishimulikult silmitses.
Lookas pidulaud ja imetlustväärivad isikud
Esialgne plaan hiilida hilinejana vaikselt kuhugi saalinurka, matsatada toolile ning teha nägu, et mind ei ole üldse olemas, kukkus haledalt läbi. Sajakonna kokkutulnu ees pidin kummutama pokaali vahuveini, lisaks üritasid “neidishärrad” rahvast lõbustanud muusikalisest kollektiivist “Seelikukütid” sundida meid mingit minu arvates küllaltki tobedat trahvitantsu tegema. Hea, et see neil pelgalt ürituseks jäi. Keegi ei võtnud vedu. Kuid piduliste head tuju see ei morjendanud.
Laua ääres võtsid hobusekasvatajad hilinejad lahkelt vastu. Ja kui päris aus olla, võttis laud ise silmade eest kirjuks. Manage enesele kujutluspilt jõululauast, mis kaetud eht-eestlasliku küllusega. Tuleb tunnistada, Ülenurmes tegin algust sellega, mida maarahvas jõulude ajal tavaliselt teeb – nimelt kaalus juurde võtmisega. Taldrikud täitusid iseenesest ja võõrustajad jälgisid tõesti grusiinidele omase tähelepanuga, et külaliste toidunõud kunagi tühjaks ei jääks.
Järgnes pidulikum osa. EHS hakkas tunnustama parimaid hobusekasvatajaid, õnnitleti sünnipäevalapsigi. 
Siin pidin üllatuma. Esiteks õnnitleti sünnipäeva puhul Aili Kirst´i. Märgin, et tegemist on vitaalse hallipäise daamiga, kes lisaks tänuväärsele tööle hobusekasvatuse valdkonnas on õpilaseks Järvamaa Kutsehariduskeskuse täiendõppe osakonnas! Tehke järele! Ja muidugi Aave Kullang, kellest räägitakse legende… Seda, kuidas inimene, (jälle hõbedaste juustega daam), kolis linnast maale hobuseid kasvatama. Vaat see on pühendumus. Andku ülejäänud õnnitletud-äramärgitud mulle andeks ning ärgu solvugu, kuid leian, et eelpool nimetatud kaks daami väärivad tõesti eraldi väljatoomist. Pakun, et edaspidi kuuleb hobumaailma lugeja neist veel.
Eesti mees on tantsulõvi
Ja jälle vokaalinstrumentaalansambel „Seelikukütid“, sekka ka mõni toost. Ning toostide toost, mille esitas Eesti Põllumajandusülikooli dotsent Heldur Peterson. Olgu öeldud, et lauakõne pikkuseks oli oma kümme minutit, ja muide, kõne polnudki igav. Akadeemilise inimesena jõudis Peterson järeldusele, et Eesti võlgneb iseseisvuse maarahvale ja eelkõige Vabadussõja ajal läbi viidud maareformile.
Muuhulgas pälvisid läbi huumoriprisma kriitikat poliitikud, kes ühelt poolt kiruvad kõnedes maarahva suurt alkoholilembust, teiselt poolt lõpetavad sõnavõtte lausega: “..ja alati lähtun oma tegevuses maarahva kainest mõistusest.” Märkimata ei saa jätta ka Andres Kallaste tõdemust, et noori on hobusekasvatuse juurde hädasti juurde vaja.
Ning muidugi tants. Panin tähele, et Eesti mees on tõesti tantsulõvi. Ja telesaatesse „Tantsud Tähtedega“ võiks kutsuda just vanema põlvkonna hobusekasvatajaid. Milliseid piruette, svinge ning polkasid võis näha tantsupõrandal. Tuleb tunnistada, vanemad daamid-härrad andsid noorematele ikka silmad ette küll. 
Lisaks olgu märgitud laudu teenindav mees; Pikk Patsiga Kelner oli tõesti osav. Vaatamata tantsijate rohkusele ja pidevalt välkuvatele küünarnukkidele suutis ta suupisteid serveerida nii, et ühelegi külalisele ei maandunud salatikauss sülle.
Ilutulestik, seltskondlikud vestlused, uued ideed ja uute plaanide tegemised, kõik see ning palju muudki kuulus veel asja juurde.
Kohane on siinjuures lõpetuseks tsiteerida Heimtali Hobusekasvanduse juhataja Peep Puna jõulusoovi Eesti hobusekasvatajatele ja hobusehuvilistele: “Siin on keeruline midagi uut öelda või soovida. Tahaks soovida head varsaõnne ja seda, et hobuse kasvatamine oleks tasuvam, kui ta seda on praegu. Hobuseinimesele sooviks esmalt tervist, mis kõige tähtsam, ja loomulikult pereõnne.”