Eesti takistussõitja Emmeline Eigo tuli Prantsusmaa meistriks ponide 80-85 cm parkuuris. Prantsusmaa meistrivõistlused on ühed maailma suurimatest võistlustest, kus osaleb mitmel päeval umbes 15 000 hobust.
“Täidetud sai just mu suur eesmärk, jõuda poniklassis Prantsusmaa meistrivõistlustele, mis toimusid sel suvel 6.- 14. juulil Lamotte-Beuvronis,“ räägib Emmeline. 14-aastane Emmeline tegeleb takistussõiduga Prantsusmaal Šveitsiga (Genf) piirnevas AIN´i maakonnas Gex´i linnas Belle Ferme klubis. “Ratsutamine ja ratsasport on siin väga populaarne ja laialdaselt harrastatav hobi,“ kommenteerib ta ja lisab, et ainuüksi tema klassist tegelevad umbes pooled ratsutamisega. Kuna ratsaspordi harrastajaid on palju, on ratsutajate kogukond väga kirju, ent siiski väga ühtehoidev.
Emmeline tuli, nägi ja võitis
Emmeline võistlusklassis oli enam kui sada startijat. Kuna osalejaid oli nii palju, siis olid võistlejad jagatud kahte gruppi. Esikoht tuli Emmelinele mõneti ootamatult. “Ma olin natuke valmis, aga see oli rohkem lootus. Terve tänavune hooaeg on läinud väga edukalt ja me oleme saavutanud mitmeid võite,” selgitab ta. “Lootus oli, aga kindel ei saanud sellele olla.” Võit on seda magusam, et tegu oli Emmeline jaoks esimese suurema võistlusega ja esimese aastaga, kui ta käib võistlemas.
Meistrivõistluste parkuuri ta väga keeruliseks ei pidanud. “Parkuur oli keskmise raskusega,” hindab ta. Esimest osavõistlust pidas ta kõige keerulisemaks, sest raja ääres olnud puud heitsid platsile tugevad varjud, mis ponisid segasid. Lisaks toimus võistlus väikesel platsil, mis tähendas palju väikeseid pöördeid.
Oma võistlusponi Lorenzoga on koostöö kestnud pigem lühikest aega, alla aasta. Enne seda ratsutas Emmeline klubile kuuluva poniga. Poni oli krutskeid täis ja esimene ühine võistlus lõppes kukkumisega. Kuna koostöö eriliselt ei laabunud, tuli otsida uus poni ja nii leiti Lorenzo.
Enne Prantsusmaa meistrivõistluseid jõudis Emmeline käia ka Eestis ratsutamas ja siin käis ta end täiendamas Baltikumi ainsa ratsutamise simulaatori Primuse sadulas. “Primus aitas mind väga palju tasakaaluga ja õpetas paremat kontrolli käte üle. Tänu Primusele saavutasin ühtlasema kontakti ja kui tulin tagasi Prantsusmaale, siis seda oli Lorenzoga sõites tunda. Nii minul kui ponil oli palju mugavam. Primus aitas mind väga palju istaku ja detailidega,” kiidab Emmeline Primuselt saadud kogemust.
Emmelinele ja Lorenzole jääb tänavune võistlushooaeg viimaseks ühiseks võistlushooajaks. Kuna Emmelinel on suuremad sportlikud ambitsioonid, siis on võetud vastu otsus, et Lorenzo kui imelise õpetaja ja schoolmasteri saab endale üks 8-aastane laps, kes hakkab poniga koolisõitu tegema. Emmeline hindab Lorenzos kõige enam tema iseloomu. “Ta ei käitu üldse oma vanusele vastavalt, vahel käitub nagu ta oleks noor hobune. Ta on hingelt staar ja naudib tähelepanu,” kirjeldab ta Lorenzot. “Ta on võlunud paljude südamed, sest ta on nii armas ja temaga saab kõike teha. Ma hindan tema leplikkust, sest ma olen palju temaga õppinud ja edasi arenenud ning ta on paljud vead mulle andeks andnud,” ei ole Emmeline kiitustega kitsi.
Prantsusmaa meistrivõistlused on sündmus omaette
Nagu eelpool mainitud on Prantsusmaa meistrivõistluste näol tegu megavõistlustega, mis võõrustab kokku umbes 15 000 hobust ja ratsanikku. Võistlused toimuvad väga erinevatel aladel, millest paljud on Eestis tundmatud. Traditsiooniliste alade nagu takistus- ja koolisõit ning kolmevõistlus kõrval on ka sellised ratsaspordialad nagu ponimängud, voltižeerimine, tünnisõit, maatöö, vibu laskmine sadulast ja equifun. Equifun on tore võistlusala, kus ratsanikul tuleb näidata vilumus erinevate harjutuste sooritamisel, kombineerides omavahel kooli- ja takistussõidu ning working equitationi elemendid. Sageli ongi tegu alaga, mis aitab lapsel otsustada hiljem kas takistus- või koolisõidu kasuks.
Emmeline süda kuulub takistussõidule, kuid ratsutamise juurde jõudis ta multi- ja mängufilmide kaudu. “Kõik need filmid, kus metsikud mustangid kappavad ja leidub üks inimene, kellega neil tekib kontakt, “ räägib ta. Filmides nähtu oli ka põhjuseks, miks Emmeline oli nõus rentima poni, kes viskas maha kõik ratsutajad. “Ma nägin seda poni ja mõtlesin, et see on minu mustang ja küll meil hakkab hästi minema,” naerab ta. Kahjuks osutus reaalsus teiseks ja “mustangi” kodustada ei õnnestunud, kuid Emmeline sai väärtuslikud õppetunnid ja kogemuse. Tagantjärele hindab ta, et sel hetkel oli tal endal liiga vähe kogemusi ja oskusi, et ta oleks üldse saanud poni aidata või õpetada. Tänaseks on tüdruk ratsutamisega tegelenud 4 aastat.
Takistussõidu juures võlub teda ennekõike ala. “Koolisõit on ka tore ja trennides teeme koolisõitu, sest seda peab tegema, kui soovid takistussõitu hästi teha,, aga koolisõidus võistlemine mind ei paelu,” selgitab ta.
Ratsaspordis tal suuri eeskujusid ja iidoleid enda sõnul ei ole. “Ma jään iseendaks ja teen oma asja. Ma võistlen ja treenin nii nagu ma saan. Ma jälgin oma klubikaaslaseid ja kui näen, et keegi teeb midagi väga hästi, siis uurin, kuidas ta seda teeb,” toob ta näite. “Minu eeskujud on rohkem minu klubikaaslased.” Uueks hooajaks loodab Emmeline leida vahva poni, kellega jätkata takistussõidus juba kõrgematel parkuuridel ja võistelda järgmisel aastal Prantsusmaa meistrivõistlustel.
Soovime edu!