Äsja lõppenud Talvine Koolisõidu Karikasari tekitas meie koolisõiduringkondades päris elavat diskussiooni.
Karikasari on Eesti koolisõitu edendanud juba mitmeid aastaid, olles algse idee järgi koolisõidu kandepinna laiendaja. Karikasarjas kogub punkte ratsanik piiramatul arvul hobustel. Ühest küljest on see hea, kuna hobused kipuvad mõnikord lonkama ja sel juhul ei pea uue hobusega sõites punktidega otsast peale hakkama. Teisest küljest on koolisõidu põhimõtted suunatud ikkagi koolisõidupaari meeskonnatöö arendamisele. Nii et see kontseptsioon on esimene asi, mis võib-olla nõuaks veidi analüüsimist.
Sel aastal, pärast Ratsaliidu juhatuse otsust ära jätta kõikide alade sisemeistrivõistlused, sai eelnevalt välja kuulutatud pea tervet aastat hõlmav mammutsari lõigatud kaheks. Peamiselt mõttega, et sel juhul on Ratsaliidul ürituse toetamiseks välja panna eraldi auhinnafondid nii talvise kui suvise sarja jaoks. Samuti mõtlesime neile paljudele sportlastele, kellel talviseks treeninguks korralikku maneeži kasutada ei ole. Need sportlased võisid valida kas osa võtta talvisest sarjast või suunata oma tippvorm hoopis suvehooajale. Samuti annab selline sarjade jagamine võimaluse talvel sõita veel kergemat raskustaset – ja suvel juba järgmist klassi proovida. Teoorias toimis kõik sellele vastavalt. Kui arvestada, et ilmataat oma ametit sellel talvel eriti tõsiselt võttis ja lume jagamisega kitsi ei olnud, siis tegelikult otsustasidki päris mitmed sportlased talvel hobused koju jätta ja lihtsalt treeningutele pühenduda.
Maria Chulets ja reljef S. Foto: Külli Tedre
Komistuskiviks sai mitte sõitjate vähesus, aga hoopis erinevate arvestuste rohkus. Sel aastal kuulutas ERL esimest korda välja nn „karikaklassid“, millede jaoks pandi välja päris soliidne auhinnafond. Karikaklasside hulka kuuluvad seenioride avatud R klass (Väike Ring), noorte M klass, juunioride L klass, 5- ja 6 aastaste noorhobuste L klass ja A poniklass. Seega toetatakse neid „võtmegruppe“, kes võiksid ja tegelikult peaksidki esindama Eesti koolisõitu ka rahvusvahelisel areenil. Seda küll ka väikeste mööndustega, sest meie püüdluste lagi jääb tegelikult kõikides klassides FEI tasemest umbes ühe astme võrra madalamale. Üle oma varju ei saa hüpata mitte keegi, nii et oma võimalusi arvestades peame töötama nende vahenditega, mis meil olemas on.
Kurb on ainult see, et ka tasemevahet arvestades oli talvise karikasarja raames osavõtt karikaklassides nii väike, et mõnes neist jäidki osad auhinnalised kohad välja andmata ja mõnes klassis said auhinnatud kõik, kes ainult viitsisid kohale tulla ja skeemi läbi sõita. Ainus erand siinkohal on poniklass, kus konkurents oli tõepoolest pingeline ja millest võttis osa kogu sarja jooksul kokku 22 ratsanikku. Vastupidine oli olukord karikasarja nn lisa-arvestustes, kuhu laekus rahvast tunduvalt rohkem. Sinna kuulusid avatud L, avatud A ning A klassis ka laste ja harrastajate arvestused. Ainuke „hõredam“ klass oli avatud M. Paremal: Dina Ellermann ja Valentino. Foto: Aldi Alev
Öeldakse, et mida suurem pott, seda lahjem supp. Kahjuks see täpselt nii ongi ka koolisõidu karikasarjas. Põhimõte „igaühele midagi“ ei tundu end siin ennast kuigi hästi õigustavat, 10 erinevat arvestust tähendab tegelikult seda, et üheainsa päeva jooksul võiks kohtunike eest läbi sõita viimane kui üks Eesti koolisõitja. Sarja juhendi kokku panemisel ei tahtnud korraldajad ühestki arvestusest loobuda. Samas on see ka arusaadav, sest sel aastal eriti muid võistlusi peale karikasarja etappide võistluskalendrisse ei mahtunudki ja kus need inimesed siis muidu võistelda saavad?
Paistab, et kandepinda jätkub meie koolisõidul küll ja kõiki klasse pole etapi jooksul (eriti sisetingimustes) võimalik ühel päeval ette võttagi. Sellest tulevadki sarja mõneti piiravad reeglid, sest kogu see kandepind ei taha enam sarja raamidesse ära mahtuda. Nii ongi meie sari tegelikult juba sisuliselt kaheks jagunenud, sest kõik talvised etapid olid jagatud mitmele päevale: A klass ühel päeval ja kõik teised klassid teisel päeval. Seda kinnitab ka statistika, 62% osalejaid võistlesid just nimelt A klassis. Minu meelest on see vägagi kõnekas fakt, mis näitab, et tegelikult sealt kulgebki loogilise jagunemise piir.
Järelikult võiks meil olla üks võistlussari L (talvises sarjas 24% osavõtjatest), M (8%) ja R klassi (5%) skeemidega – ning teine eraldi sari A-klassi hobustele ja sportlastele. Viimasele võiks lisada ka lihtsama L-klassi neile, kes oma A-klassi hobusega L-klassis kätt proovida soovivad. Sellel aasta pilootprojektina välja tulnud Koolisõidu ABC kannabki just sarnast kontseptsiooni (A + kergem L), nii et aasta lõpus sellest sarjast kokkuvõtteid tehes saame näha, kuidas sealsed kogemused meid edasi aitavad ning mida sellest järgmise aasta võistlussarju plaanides kõrva taha panna saab. Vasakul: Harrastajate klassi Liis Liblikmaa ja Merike Varusk ning Tocata. Foto: Raivo Sepp
Taoline L-klassi dubleerimine pole üldsegi halb, sest tegelikult ongi L-klass koolisõidu „must auk“, kus mõned hobused (ja ratsanikud) aastaid ringi ekslevad. Suhteliselt vähesed suudavad end sealt lahti rebida ja M-klassi edasi minna ning teisest küljest ei leia seda „musta auku“ paljud üldse üleski ning jäävad pidama A-klassi tasemele…
Neile korraldajatele kes arvavad, et ainult „ kõrgemaid“, s.t. L, M ja R-klasse hõlmavaid võistlusi ei tasu endale võtta vähese osavõtjate arvu pärast, pakuksin välja sellise idee: Võistluste kavasse võib ju vabalt panna näiteks mitu erinevat L-, M- ning miks mitte ka R-klassi skeemi. See on kasulik nii korraldajale kui võistlejale, sest ühelt poolt toob see juurde stardimakse ning teiselt poolt – kui juba välja tulla, siis on hea, kui hobusega on võimalik kaks skeemi sõita. Paremal: Anna-Liisa Rink ja Zäz. Foto: Külli Tedre
Omaette teema on muidugi ka finaali ülesehitus, mis korraldajale praegusel kujul päris suurt peavalu tekitab. Kuna sarja arvestuses autasustatakse igas klassist 5 paremat, siis peab juba ainuüksi üldarvestuse tarbeks olema välja panna põhimõtteliselt 10 x 5=50 rosetti, mis siis et finaalist endast kõik rosetisaajad mõnes klassis osa võtma ei peagi. Võrdluseks – selle talve sarja finaalis tehti üldse kokku 41 starti. Samuti on vajalikud ju ka auhinnad ja rosetid etapi parematele. Aga samas piirab juhend finaalist osavõtjate arvu, nii et ainult eriti nupukas korraldaja suudab sellest ilma ise peale maksmata välja tulla. Tegelikult tuleks mõelda nii, et etapid on kvalifitseerumiseks ning finaal on omaette võistlus, kus parimad omavahel rinda pistavad. Punktide kogumine toimub ERL edetabelis nagunii.
Heli Hussar ja Ginger. Foto: Madis Morna
Ning lõpuks ka veidi meie koolisõidu üldisest hetketasemest läbi karikasarja prisma. Finaali soorituste põhjal tundus üldine hinnete tase finaalis mitte just kõige hiilgavam. Meie R-klassi sõitjaid mõjutas kindlasti paar nädalat tagasi toimunud CDI, mille järgi hobuste tippvormi sätiti ning kus kõik paarid tublisti parema sooritusega silma paistsid. Positiivne on kindlasti see, et sõitude kvaliteet oli samas tublilt ühtlane ning päris kehvasid sõite peaaegu ei näinudki. Arvan, et see pilt on igati loomulik ja loogiline, arvestades, et talv on ikkagi aeg, kus kasvõi ilm teeb treeningplaanist kinni pidamise raskemaks kui muidu. Paljud keskenduvad hobuse järgmisele raskustasemele viimisele. Siit järgmine mõte: võib-olla ei peakski talvisel ajal karikasarja pidama, vaid ehk tasuks mõelda rohkem hobuse arendamisele ja teha hoopis treeningvõistlusi?
Dina Ellermann ja Andreo. Foto: Aldi Alev
Need märkmed ja mõtted võiksid arvesse tulla järgmise aasta võistlussarjade planeerimisel. Kes ei nõustu, see vaielgu vastu. Lõpuks on ikkagi meie sportlased need, kellele sarju korraldatakse ning võib-olla näevad nemad asja hoopis teistmoodi. Konstruktiivne diskussioon on alati teretulnud.
Sel aastal ootab veel ees suvine sari põhimõtteliselt sama süsteemiga. Väikesed muudatused on tehtud noorhobuste klasside suhtes (arvestus on hobuse-, mitte ratsanikupõhine). Juunioride arvestuses sõidetakse raskemat L-klassi, sest see aitab kindlasti tiitlivõistlusteks valmistumisel, kus samuti raskem L-klass kavas on. Eks me siis näeme, mida suvine sari endaga toob ja mida me sellest õppida saame.
Karikasarja tulemused leiate ratsaliidu lehelt.