Mia-Marleen Lanno on 16-aastane Eesti takistussõitja, kes oli 2021. aasta lõppedes ülekaalukalt juunioride edetabeli liider. Möödunud hooaega jäävad meenutama paljud edukad stardid kuni 140 cm kõrgusel ning kindlasti ka suvel toimunud juuniorite meistrivõistluste hõbemedal ning novembris peetud sisemeistrivõistluse kuldmedal samuti juuniorite arvestuses.
Ka käesolev aasta on alanud tegusalt ja edukalt – Mia-Marleen oli oma kolme hobusega jaanuari- ja veebruarikuu jooksul stardis Poolas nii Sopotis kui Krakowis ning Belgias nii Opglabbeekis kui Lieris. Takistussõiduringkonnas pole Mia-Marleen enam ammu tundmatu nimi, Ratsaneti baasil algas tema võistluskarjäär juba 7 aastat tagasi 2015. aastal. Küsisin Mia-Marleenilt 10 küsimust, et teda Hobumaailma lugejatele veelgi lähemalt tutvustada!
Alustame algusest – milline oli Sinu esimene kokkupuude hobustega ning kuidas juhtus nii, et hakkasid ratsutamisega tegelema?
Esimene kokkupuude hobustega oli mul juba siis, kui olin paarikuune, kuna mu ema tegeles noorena ratsaspordiga ning meil oli maakodus tema enda vana võistlushobune ja üks hall Islandi tõugu poni. Hobuse selga pandi mind juba siis, kui polnud õieti veel kõndimagi hakanud. Kuna too hall poni oli mulle suuruselt täpselt paras, sain temaga aega veetes oma esimesed kogemused hobustega. Hiljem, kui olin 5-aastane, sain lõpuks alustada Tondi maneežis ponirühmas, hiljem juba grupitrennis ja sealt arenes kõik ajapikku edasi.
Millal hakkasid tõsisemalt sporti tegema ning millised on olnud olulisemad verstapostid sinu senises sportlaskarjääris?
Ütleksin, et ehkki minu võistlussport algas 2015. aastal, nagu mainitud, usun, et minu tõeline sportlaskarjäär sai alguse 2018. aastal peale õnnetut kukkumist poniga. Kõlab see huvitavalt küll – selline sündmus oleks justkui karjääri lõpp, kuid see kaks kuud pausi ratsutamisest oli minule väga suur otsuste tegemise ja planeerimise aeg.
Otsisin endale aktiivselt hobust, et järgneval aastal Euroopa meistrivõistlustel lasteklassis osaleda. Selline plaan kõlas kõigile väga utoopiliselt, et mina, voodihaige vigastusest taastuv poniratsutaja, soovin nüüd poole aastaga meetrist rahvusvahelise 130cm-ni tõusta. Arvan, et Euroopakatel osalemine oli hoolimata tulemusest seni minu üks olulisim verstapost spordis. Hetkel on tulemuste poolest on minu suurimad saavutused olnud kõik neli sisemeistrivõistluste kulda (ponid 2019, juuniorid 2020 ja 2021, U25 2020), samuti veel PM-il 5. koht esimeses kvalifikatsioonisõidus.
Tänavusel Belgia võistlusreisil oli minu jaoks eriti oluline võit väga tehnilises 130cm CSI2* parkuuris hobusel Brennet. Seal klassis oli tervelt 75 osalejat ja sealsed hobused olid kõik väga andekad ja hea aretusega, mis tegi võidu veel magusamaks. Brennet, kellest meie koostöö alguses ma nii palju poleks suutnud uskuda, tegi selle võimalikuks.
Milline on Sinu praegune igapäevaelu? Kus tallis treenid, mitme hobusega ratsutad?
Minu hobused asuvad ja treenin Niitvälja tallides. Alustasin värskelt õpinguid Audentese e-gümnaasiumis, et mul oleks võimalik spordile veelgi rohkem pühenduda, kui seda varasemalt olen teinud.
Eelmine kool, Tallinna Inglise Kolledž, andis väga hea põhihariduse ja muidugi tegin sportlikust huvist katsed ka gümnaasiumisse, kuhu mul ka õnnestus saada. Siiski tekkis juba ammu mõte vahetada kooli, et vabamalt spordiga tegeleda… Belgia reisil oli aega mõelda tuleviku üle ja otsus sai nüüd poole õppeaasta pealt tehtud. Parem lõpetada väga hästi kool, mis laseb osaleda tulevikus kõigil võistlusreisidel, kui keskpäraselt kool, mille kõrvalt võistlusreisidel osalemine on peaaegu võimatu. Ülikooli kandideerides (eriti väljaspool Eestit) on oluline eelkõige lõputunnistuse tulemus.
Nüüd on mu päevaplaan veidike vastupidine – hommik algab pooletunnise jooksuga ja umbes kümneks jõuan talli. Seal sõidan kõik kolm hobust ja seejärel suundun koju õppima. Õhtuti käin vähemalt kolm korda nädalas jõusaalis.
Räägi oma kõikidest hobustest paari sõnaga – mille poolest nad üksteisest erinevad?
Minu kolm hobust on üksteisest nii iseloomult kui välimuselt väga erinevad. Brennet on olnud mul neist kõige kauem. Ta on kindlasti üks kõige töökam ja hoolikam hobune, kellega ma elus sõitnud olen. Ta on iseloomult väga südamlik, aga samas on tal ka väga palju enesekindlust. Võistlustules paneb ta alati nii palju välja, kui see hetk võimalik on. Temaga on super kiirussõite sõita, sest ta on hobune, kes teab oma tööd ja teab, kuidas võita. Ma imetlen tema enesekindlust igal võistlusel.
Haloubet on mulle küllaltki uus, aga üks kindel asi, mida olen tema juures märganud, on see, et ta on väga kiinduv. Siiski on ta üsna ettevaatlik ja siiamaani üritan ta usaldust võita. Hüpata on temaga väga hea – ta on aus, tal on väga palju võimsust ja sellest tulenevalt ei tunneta ma tihti temaga kõrgust. Ta lihtsalt hüppab nii võimsalt! Võistlustel veel õpime üksteist tundma, kuid olen selle lühikese ajaga aru saanud, et tal tekib stardis väike ärevus ja seetõttu pean temaga olema võistlusel ise üsna rahulik.
Mini Cooper (alles 5-aastane) on iseloomult paras tegelane. Ta teab oma väärtust ja julgeb seda ka näidata. Tihti katsetab ta piire ja teeb igasuguseid ulakusi. Ta on üks väga lahe hobune ja temaga klappi saades on ta valmis kõike tegema. Sõidus on ta minu hobustest kõige mugavam, sest olen ta täiesti oma käe järgi algusest peale teinud. Võistlustel on ta samuti väga julge ja enesekindel.
Kas sinu senises sportlaskarjääris on olnud mõni hobune, keda sul enam pole, kuid kes vajab kindlasti äramainimist?
Neid hobuseid, keda tasub mainida, on lausa kolm. Esiteks ütleksin Eldora, kes oli minu üleminek ponilt hobuse peale. Olen alati olnud arvamusel, et vaid raske töö ja vaevaga jõuab kaugele. Just nii selle märaga oligi. Ta toodi mulle, kui olin 10-aastane. Sugumära otse põllult, kes oli küll kunagi sadulasse pandud, aga oli kõik juba ammu unustanud. Ta oli aretuselt pooleldi täisvereline ka, seega temperamenti oli piisavalt. Aastaid küll läks, aga jõudsin temaga isegi võistlustele ja sain ta usalduse igas mõttes: meenutan aega, kui isegi hüppasin temaga sadulata ja päitsetega. Kahjuks vigastuse tõttu lõppes meie koostöö varakult.
Teiseks on muidugi minu südameponi Taglas. See poni oli paras pujään. Lapsi ta seljas ei tahtnud hoida ja meeldis igasuguseid pahandusi teha. Ta anti mulle, sest keegi ei tahtnud temaga väga sõita. Läks muidugi palju aega ja vaeva koos treeneritega. Ma sain temaga selle kontakti, mis on ratsanikul ja hobusel ekstreemselt vajalik. Kuigi ta ei olnud füüsiliselt võib-olla kõige sportlikum, oli ta võistlustules valmis minu jaoks kõike tegema. Niimoodi tõigi ta mulle poniklassis suurel hulgal võite.
Kolmandaks minu hiljuti müüdud Ciao Belo des Erables. Nagu mainitud, arvan, et mu sportlaskarjäär sai alguse Euroopa meistrivõistlustest. Tema oli hobune, kes selle võimalikuks tegi. Ta suutis ära kannatada kõik mu tehtud vead, ta oli lihtsalt vapustavalt aus. Mainimata ei saa jätta ka nädalase vahega võidetud sisemeistritiitleid nii juunioride kui U25 klassis 2020. aastal. Samuti suutis ta tuua mulle auhinnalise koha Põhjamaade mängude I voorus.
Kes on ja on olnud sinu treenerid? Mida oled neilt õppinud ja milline roll neil kõigil on olnud?
Poniklassis oli minu esimene treener Sirje Argus. Sain Tondilt kõik oma põhioskused. Kõige õnnelikum olen selle üle, et sain sõita ja võistelda mitmete erinevate ponidega. Mul on hea meel, et Sirje just mulle tookord Taglase andis, sest siis sain alles tunda, kuidas raske töö vilja kannab.
Teine treener oli Birgit Nurmik. Tänu temale sain hakata tegema korralikult ratsastust, õppisin erinevaid harjutusi ja sain väga palju mentaalset tuge Taglase taltsutamisel.
Viimased viis aastat on mind treeninud Aldo Kanepi. Tema panus minu ratsutamises on olnud tohutu. Aldo õpetas mulle, kuidas ratsastus on hüppamise alus ja kui suur olulisus sellel on. Samuti aitas ta mul minna Euroopakatele. Aldo on alati minusse uskunud (ka kõige utoopilisemates plaanides) ja mu soovitud sihtkohta aidanud viia. Lisaks treeningutele olen saanud temalt ka väga palju tema aretatud hobuseid, kellega sõita. Üks neist oli ka Brennet, kelle lõpuks ise ära ostsime.
Eelmise aasta märtsis hakkasin treenima Rein Pilliga. Tal on suur panus minu hüppamise tehnilisuse täiustamises ja ta on palju aidanud mul teha paremaid sõite kõrgemates parkuurides. Viimasel reisil andis palju tunda see, kas kõndisin koos temaga rada läbi või ei. Ta jagab parkuuri vaadates nii palju kasulikke nippe, mis hiljem tõesti töötavad.
Kuidas jaotad end kõrgel tasemel sportimise ja koolis õppimise vahel?
Kuu aega tagasi oleksin vastanud selle peale, et üritan kõike korraga teha ja peale pikki koolipäevi suundun trenni ja üritan kiiresti kõik trennid ära teha, et koju õppima minna. Sellel reisil Euroopas mõistsin, et ratsutamine on minu tulevik ja selleks, et üldse endavanustega Lääne-Euroopas konkureerida, on vaja veelgi rohkem trenni teha ja vaeva näha. Kuna üritan ikkagi õppida headele hinnetele, mõistsin, et tehes seda eliitkoolis, pidin millegi arvelt ohverdama. Kuna ratsutamist ei soovinud ma mingil juhul vähemaks jätta, tegin seda esialgu une arvelt. Ilmselgelt ei olnud see jätkusuutlik ja enne Euroopasse suundumist olin üsna rihmaks tõmmatud. Belgias olles pidin vastu võtma raske otsuse ja vahetama kooli. Nüüd on mul rohkem aega trennidele ja hobustele pühenduda ja ka rohkem võistelda.
Millised on sinu selle hooaja eesmärgid? Kas oled endale seadnud juba sihte ka nt 3 või 5 aasta kaugusele?
Sellel hooajal on mul väga palju eesmärke. Neist olulisimad on Euroopa meistrivõistlused ja noorhobuste MM. Sinna saamine on üsna keeruline protsess ja ma väga loodan, et mina ja mu tiim saame sellega hakkama. Muidugi sinna lisaks veel tiitlivõistlused Eestis ja võimalikult palju rahvusvahelisi starte. Samuti sooviksin lähitulevikus sõita oma esimesed MK-etapid, käia igal võimalikul aastal juunioride ja hiljem noorte Euroopa meistrivõistlustel. Soovin lähiaastail kolida Belgiasse elama ja treenima, et saaksin tihemini võistelda.
Milliseid põhimõtteid järgid oma hobukäsitluses ja treeningutel? Kuidas jõudsid selliste väärtuste ja põhimõteteni?
Ma olen alati ehitanud oma spordi hobusega sideme loomise põhjal. Kuna enamik minu hobuseid pole alguses olnud just kõige suuremate sportlike eeldustega või on olnud lihtsalt omaette isiksused, olen alati pidanud vajalikuks nende tundma õppimise ja üritanud neid “oma poolele võita”. Mulle meeldib lisaks ratsutamisele ka hobustega lihtsalt aega veeta. Vabal ajal istun nendega boksis või koplis ja suhtlen nendega. Ratsasport on enam kui ratsutamine. Olen arvamusel, et kui sul on hobusega hea klapp ja mentaalne connection, on nad valmis sinu nimel kas või läbi tule ja vee käima.
Ehtne näide on Brennet – keegi ei oleks arvanud, et ta üldse üle 120 cm hüppab. Algul oli temaga trennis väga raske – ta oli närviline, läks pea iga trenn täiesti vahtu ja tahtis, mina seljas, ära põgeneda. Ma ei andnud tema suhtes alla ja uskusin temasse ja nüüdseks on ta stabiilselt võitnud kuni 130 cm parkuure isegi rahvusvahelisel tasemel. Ta on hobune, kes teeb stardis kõik, mis võimalik ja annab endast alati absoluutselt parima.
Arvan, et selline nägemus ratsaspordist sai alguse ikka Taglasest. Ka temaga veetsin väga suure osa oma vabast ajast ja üritasin teda tundma õppida. Tema oli poni, kes tegi minu nimel kõike.
Kuidas hoiad end vormis nii füüsiliselt kui mentaalselt? Kas teed trenni ka lisaks ratsutamisele, kui palju rõhku oled pannud hobuste ja ratsutamisega seotud teoreetilistele teadmistele ning kuidas tegeled mentaalsete teemadega nagu enesekindlus, võistlusnärv jms?
Mulle meeldib lisaks ratsutamisele käia jooksmas ja jõusaalis. Jõusaalis on mul personaaltreener, kes on paika pannud mulle ratsutamiseks sobiva kava. Usun, et füüsiline tugevus tuleb väga palju ratsaspordile kasuks.
Mul on kodus väga palju raamatuid ratsaspordi ja ratsastuse algtõdede kohta. Ka podcaste meeldib mulle kuulata. Kuulan üldiselt sportlastelt erinevatel spordialadelt – saan sealt alati palju motivatsiooni ja mõtteainet, kuidas ennast paremini häälestada.
Võisteldes lihtsalt usun seda, et kodus sai kõik vajalik tehtud, mul on hea hobune ja me oleme võimelised edukalt seda rada sõitma. Ma pole kunagi eriti närviline stardieelselt olnud, aga kui see ka vahest tuleb, usun lihtsalt endasse ja hobusesse.