Kolmepäevane üritus hõlmas mitmesuguseid päevakajalisi teemasid, sealhulgas spordiala strateegilist suunda, treeningpraktikaid ja riskijuhtimist. Üritus toimis nii ideede genereerimise foorumina kui ka rahvusvahelise teabevahetuse platvormina. FEI kolmevõistluse foorumil osalesid Eesti kolmevõistluse mänedžer Grethe Aikevitšius ja kolmevõistleja Katriin Sild.
Reede algas foorum David O’Connori avakõnega, milles ta tutvustas foorumi eesmärke ja põhiteemasid. Arutati 2028. aasta Los Angelese olümpiamängude võistlusformaati ning 2026. aasta reeglimuudatusi, eelkõige lipureeglite ja ametnike kvalifikatsiooninõuete ümberdefineerimist. Päev lõppes rühmasessiooniga, kus osalejad arutasid teemasid süvitsi väiksemates gruppides.
MIM-kinnitused pakkusid kõneainet
Laupäevane programm keskendus sportlaste ja treenerite rollile ning ohutuse edendamisele. Ekspertide paneel, kuhu kuulusid ka mitmed tuntud nimed nagu Andrew Hoy ja Rosalind Canter, arutas hobuste ja sportlaste treeningut ning füüsilist vormi. Lisaks arutleti kolmevõistluse ohutusmeetmete ning ametnike koolitamispraktikate üle. Erilist tähelepanu pöörati krossiradade rajameistrite juhendamisele ja MIM-moodulite kasutamisele. Päeva jooksul esitleti ka riskijuhtimisega seotud statistikat ja tööriistu, näiteks veebipõhiseid andmebaase ja ohutusmehhanisme, mille eesmärk on parandada võistluste ohutust.
“Meie olime riskigrupi töörühmas, kus kõige pikemalt arutati MIM kinnitusi,” selgitab Grethe Aikevitšius. “Küsimus oli, et kas kõik tõkked peaks MIM kinnitustele üle minema. Ühiselt otsustati, et 100% MIM kinnitustega tõkked krossil ei ole hea mõte,” räägib ta.
Seda ei toetatud eelkõige seetõttu, et osa tõkkeid tulebki hüpata ‘libistades’ ja selle eest ei tohiks karistada miinuspunktidega, kui tõke MIM-iga aktiveerub. “Lisaks muudaks see raja ülesehitust ja sõidustiili. Siis ei oleks enam tegemist klassikalise krossiga vaid takistussõidu laadse krossiga, sest iga tõke võib alla kukkuda,” toob ta välja. Näitena toodi ka statistika, kust nähtus, et MIM kinnitused ei hoia täielikult ära kukkumisi. Seepärast leiti, et ei ole põhjust viia kõik tõkked MIM süsteemile, vaid koguda statistikat, millistel takistuste tüüpidel esineb kõige rohkem kukkumisi. “Samuti toodi välja finantsiline aspekt, sest kõikidel riikidel ei ole võimalik finantsiliselt kõiki tõkkeid MIM kinnitustega ehitada,“ selgitab Grethe.
Lippude eest saadavad miinuspunktid tekitasid elava arutelu
Grethe sõnul saatis väga tuline arutelu lippude eest miinuspunktide saamist. “Vaatasime Ühendkuningriigis tehtud analüüsi koos videomaterjaliga, kus väga mitmetel juhtudel sai öelda, et hobune sooritas hüppe tõkkel, kuid ratsaniku jalus, hobuse tagumine jalg või kerge puudutus ajas lipu maha. Samal ajal oli ratsanike, kes rapsisid läbi lipu ja lipp jäi ülesse,” kommenteerib Grethe. Nii ratsanikud kui rajameistrid olid ühel meelel, et lippude eest karistuspunktide saamine muudaks raja ülesehitust, liiguks kergemate kombinatsioonide poole ja julgustaks ‘tagurpidi’ sõitmist ‘forward-going’ sõidustiilile. “Osalejad sellega pigem rahul ei olnud,” tõdeb Grethe.
Kirjeldatud probleemi lahenduseks leiti, et ollakse rahul, kui kohtunik (ground jury) teeb lõpliku otsuse, kuid materjali, mille põhjal kohtunik otsuse teeb, tuleks jagada ka sõitjatega. Seeläbi tagatakse, et otsus on läbipaistev. “Samuti pakuti välja, et juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha, kas hobune hüppas lippude vahelt, tuleb otsus teha alati sõitja kasuks,” kommenteerib Grethe.
Õppides parimatest praktikatest
Pühapäevane NSO seminar tõi kokku riikide ohutusametnike esindajad, et jagada kogemusi ja praktikaid. Päeva jooksul tutvustati erinevate riikide riskijuhtimise programme, statistikat ja meditsiinipraktikaid. Rahvusvaheline koostöö kerkis esile võtmetegurina, mis aitab parandada ohutust ja ühtlustada spordiala praktikaid.
“Pühapäev lõppes erinete riikide ettekannetega ja päris mitmes riigi rakendatakse algtasemel, kuni CCN90, praktikat, kus ratsanik võib jätta ühe tõkke krossil vahele,” tõi Grethe välja. “Selle eest saab 100mp, kuid vähemalt saab võistluspaar hea tundega finišisse, mitte ei lähe koju elimineerimisega ühe tõkke ees.”
Eesmärgiks on saada finišisse rohkem võistluspaare ning julgustada inimesi starti tulema. Seda isegi olukorras, kus krossil on üks tõke, millega ratsanik teab, et on raskusi. “Algtasemel kolmevõistlus ongi kogemuse saamiseks ja maailmas peetakse normaalseks, kui on vaja teatud tüüpi tõketega treeningus veel harjuda. Kuid see ei tohiks ära võtta paaril võimalust võistluskogemust saamast,” on Grethe veendunud.
Foorum pakkus ainulaadse võimaluse arutada kolmevõistluse tänaseid väljakutseid ja tuleviku võimalusi laia ekspertide grupiga. Arutelude ja järelduste eesmärk on toetada rahvusvahelist koostööd spordiala ohutuse ja arengu tagamisel.
“Mulle endale väga meeldis paneelarutelu sportlastega, kus räägiti ratsanike ja hobuste treenitustase, kus sportlased rääkisid enda kogemusest ja sellest kuidas nemad treenivad, et saavutada vorm tipptasemel võistlemiseks,” tõi Grethe välja.
Grethe sõnul oli huvitav kuulata, kuidas sportlased rõhutasid sedagi, et oluline õpetada hobuseid krossigalopis mugavalt jooksma, sest hobuste koordinatsioon ei ole loomuomaselt hea sellisel kiirusel. Ent samavõrd oluline on treenida pehmel pinnasel. “Kiirus tuleb maha võtta, aga hobune peab pehmel pinnasel rohkem tööd tegema, et leida tasakaal, mis paneb õiged lihased tööle,” märgib ta. “Hoy võttis selle hästi kokku öeldes, et noorena oli ta arvamusel, et kiirus on võti, kuid nüüd võib ta öelda, et jõutreeningu osa on isegi olulisem,” tsiteeris Grethe. “Sa võid kiiret tööd teha, aga kui hobusel ei ole õiget jõudu, siis ei ole tal tasakaalu ega koordinatsiooni.”