Projekti põhiline idee on tutvustada inimestele paari alternatiivsema lähenemisega hobukasvatajat või hobustega tegelejat. Toome teieni nende mõtted ja pakume juurde ka nauditavaid pilte.
INGRID RANDLAHT
Ingrid lähenes asjale tagasihoidlikult aga siiski südamega. “Ma ei ole kindel, et ma selles osas üleliia põnev objekt olen. Tõsi ta on, et ma mingis mõttes erinen hallist massist oma sooviga töötada eelkõige hobuse kui liigi õppimise seaduspärasustega, kuid eelkõige olen ma ikkagi klassikalise koolkonna ratsastaja. Ikka sadul, valjad ja piits, kuigi nende kasutus on metoodiline, mitte emotsionaalne. Kasutan seda metoodikat ka oma võistlushobustega, et neid paremini keskenduma ning koostööle harjutada. “Mäng” kujutab endast kehakeelele suunatud hobusega koos liikumist, kus hobune kopeerib inimese liikumist.”
ANNA PINDAM
“Minu põhitöö on probleemsete hobuste rehabilitatsioon. Põhiline töövahend on enda kehakeel ja abivahend klikker. Püüan aidata neid hobuseid, kellel on probleeme oma inimestega läbisaamisel. Päris kindlasti võiks mind nimetada kohalikuks nõiaks, kuna usun igasugusesse kummalisse woodoosse ja kohati isegi usun, et hobused räägivad minuga… Kui inimene räägib hobustega, on ta kindlasti hobusefriik, aga kui inimene hakkab arvama, et hobused räägivad temaga, on ta ilmselgelt hull.
Paljud on küsinud, kas teen oma hobustega mingit sorti hookus-pookust. Ei tee. Me ei tohiks liialt loota tehnikatele ja meetoditele. Nimelt arvan, et asi on tasakaalus. Kui kasutame ratsatrennis terminoloogiat “tasakaal”, saab enamik ratsanikest aru, millest jutt, ja vähegi kogenumad suudavad enamasti hobuste tasakaalu ratsastamise käigus edasi arendada. Vähem kogenud ja päris algajad ratsanikud saavad kindlasti täiuslikult hakkama hobuse tasakaalust välja viimisega. See on füüsiline tasakaal. Mina usun, et hobustel (ja inimestelgi) on ka teine tasakaal. Kõlab vist liiga isoteeriliselt, kui nimetada seda vaimseks tasakaaluks? See on pigem selline eluga toime tulemise tasakaal. Ükskõik, millisest tasakaalu vormist me räägime, alati eksisteerib mingisugune jõud, mis meid edasi lükkab või minigt sorti gravitatsioon, mis meid maa poole tõmbab. Kui me kaotame oma füüsilise tasakaalu, siis alati ootab sõber gravitatsioon, et meid rajalt maha tõmmata. Eluga toimetuleku tasakaalust võib meid välja viia mitmeid teistsuguseid jõude. Olgu selleks siis hirm, lein, ekstaas või kasvõi kahisev koormakile.
Seda tasakaalu võib kujutleda justkui tee keskjoont, mida mööda me oma elu käime – kui juhtub midagi halba, siis kaldume oma teelt kõrvale. Mida raskem on elu poolt tulev löök, seda kaugemale me kaldume. Täpselt samuti võime oma keskjoonest teisele poole kalduda siis, kui meiega juhtub midagi eriti head. Kindlasti teab igaüks meist mõnda hobust (või inimest), kes iial ei kaldu sellest keskjoonest eriti kaugele. Tundub, et nad on võimelised minema läbi elu minimaalse stressiga isegi siis, kui dramaatilised asjad juhtuvad nende ümber või lausa nende endiga. Ja nii ma olengi püüdnud oma hobustele õpetada, et ükskõik kui halb ka olukord ei tunduks, tuleks endalt küsida: 1. Mis juhtus? 2. Mis siis? Kuidas juhtunu mind mõjutab? 3. Mis nüüd? Mida me peaksime nüüd ette võtma ja kas peaksime üldse? Igatahes üks peamisi õppetunde, mida hobustele olen püüdnud anda, on järgmine: asjad, mis vormivad meie elu – halvad, head, õnnestumised ja komistamised – on vaid siis suured, kui me ise nad suureks teeme.
Sageli on hobused selle tasakaalu säilitamise paremini omandanud kui ma ise. Nad näitavad ikka ja jälle üles kannatlikkust siis, kui minus puudub see täielikult. Nad iial ei hinda mind, kas olen ma olnud hea või halb, kuid mina siiski veel lahterdan treeningus saavutatud edu just nende omadussõnade järgi. Nad kõik justkui vaataks mind ja mõtleks: “ta on lihtsalt selline nagu on!”. Selle läbi olen ka mina õppinud hobuseid võtma just niisugustena nagu nad on. Sealjuures õpib head märkama palju rohkem kui vigu. Ja minu hobused on õppinud hoidma seda elus toimetuleku tasakaalu isegi siis, kui mina ise selle nende jaoks raskeks olen muutnud, ning seda tehes on nad päris kindlasti aidanud minul leida oma enda elus toimetuleku tasakaalu. Kogu saladus.”
AGNES OSA
Agnes on Unikülas asuva Sepa talli Võrust pärit juhataja. Tema hoolealusteks on 32-pealine eesti hobuste kari. Põhiliselt tegeleb ta käitumisprobleemidega hobuste koolituse ning tervendamisega.
“Hobustega koos olemine ja soov mõista neid sügavamalt on minus välja toonud erilise ande, mis võimaldab mul aidata probleemseid hobuseid. Kirg ja armastus hobuste vastu on üks põhjuseid, miks soovin ja suudan aidata neid loomi erilise armastuse ja empaatiaga. Kasutan oma intuitsiooni hobuste ravitsemisel. Probleemsete hobustega töötamisel on minu töövahenditeks empaatia, armastus ning kannatlikkus.
Iga aidatud hobune on olnud õpetajaks ja iga probleem on unikaalne. Noorhobuste saduldamisel lähenen igale hobusele individuaalselt. Kõige olulisem on mitte ületada taluvuse piiri ja panna noor hobune end usaldama, mis on inimese ja hobuse vahelise koostöö üks tähtsamaid aluseid. Minu meetodites puudub hobuse allutamine, pigem vastupidi – hobune töötab minuga vabatahtlikult ilma sunduseta.
Ratsastamisel kasutan eelkõige oma vaistu ning jälgin hobuse kehakeelt. Oluline on, et hobune säilitaks ratsastamise käigus oma psühholoogilise stabiilsuse ega langeks stressi, ning omandaks samal ajal positiivseid kogemusi. Ratsastamise käigus saadud positiivsed kogemused on aluseks usaldusväärse, rahuliku ja koostöötahtelise ratsahobuse kujunemisel.”