Kui Grete Hussar-Idarand eelmisel aastal esimest korda Saksamaale Gut Eicherlohi talli treeninglaagrisse läks, ei osanud ta arvata, et läheb hiljem samasse talli tööle. Toona võttis ta kaasa oma kogenud mära Princessa, et teha paar kuud tööd, koguda kogemusi ja siis taas koju naasta. Ent nagu elus tihti juhtub, hakkasid asjad hargnema hoopis omasoodu.
Gut Eicherlohi jõudis ta tänu endisele kolleegile, kes oli samasse talli tööle tulnud. Kuna varasemas töökohas, Aubenhausenis, ei olnud enam võimalik oma hobust kaasa võtta, tundus Gut Eicherloh ideaalne kompromiss: head treeningvõimalused ja samuti võimalus kulusid töötamisega tasakaalustada. Plaan oli tulla tagasi ka 2026. aasta alguses. „Alguses oli plaan tulla siia kaheks-kolmeks kuuks, pigem nagu treeninglaagrisse,“ meenutab Grete. Kuid siis tehti Gretele ootamatult tööpakkumine.
„Neil läks just üks tööline ära ja algne mõte oli, et tulen groomina tööle ning saan oma hobused kaasa võtta. Võtsin pisut mõtlemisaega ja leidsin, et see on ülihea võimalus, mida ei saa käest lasta“ räägib ta. Otsus sai eriti selgeks hetkel, kui Grete oli just ostnud noore hobuse Pandora. „Mõtlesin, et pagan, see on päris hea võimalus tulla pikemaks ajaks.“ Pakkumine oli liiga hea, et sellest keelduda. Nii jäi abikaasa Eestisse, kuid külastused toimivad mõlemat pidi. Hetkel ei sea Grete endale hetkel tagasituleku kuupäeva. „Praegu pole plaani lähiajal tagasi tulla.“
Tingimused, mis toetavad hobust ja sportlast
Gut Eicherloh võlub Gretet eelkõige tingimuste ja süsteemsusega. „Siin on põhimõtteliselt kõik olemas, mida ette oskad kujutada,“ ütleb ta ja loetleb, “veealune kõnnilint, kõnnilint koos kallakutega, PEMFI-seadmed, magnetoterapia, Activomed taastumistekid, kui loetleda mõned hüved.” Need võimalused on olemas suuresti ka tänu sellele, et tall tegutseb ühtlasi ka rehabilitatsioonikeskusena.
Hobused saavad liikuda koplites ja karussellis ning kogu süsteem on hästi organiseeritud. Ainus, mis Saksamaal päriselt üllatab, on hindade tase. „Bayern on jõhkralt kallis,“ naerab ta. „Veterinaarteenuste hinnad panevad iga kord pikali kukkuma.“
Kuigi Grete alustas tallis groomina, on tema roll ajas muutunud ja aina rohkem usaldatakse talle ratsutamist. Tööpäev algab hommikul kell kaheksa ja lõpeb sageli alles õhtul seitsme paiku. Päevas on tal stabiilselt neli-viis hobust ratsutada ning lisaks tema enda Princessa ja Pandora. Lisaks aitab ta jooksvalt seal, kus vaja: valmistab söötasid, korrastab, toetab võistlustel. „Tüüpilist tööpäeva tegelikult ei olegi, sest iga päev on natuke erinev.“
Mitme treeneri pilgu all
Treeningute mõttes on Grete väga heas kohas. Tema põhitreeneriteks on Svenja Holzmayr ja kogenud Udo Bosch, lisaks käivad tallis regulaarselt maailmatasemel spetsialistid. „Mulle meeldib sakslaste lähenemine. Nad pööravad tohutut tähelepanu sellele, kuidas hobune oma keha kasutab. Me ei aja taga kogu aeg raskeid elemente, vaid lihvime baasi nii, et hobune muutuks tugevamaks ja enesekindlamaks.“
Svenja on täpne, nõudlik ja samas väga hobust kuulav treener. Grete sõnul aitab Svenja teda eriti palju just noore Pandora arendamisel, õpetades, kuidas samm-sammult üles ehitada tasakaalu, jõudu ja enesekindlust, ilma hobust kiirustamata.
Teiseks oluliseks juhendajaks on Udo Bosch, väärikas eas, kuid tohutu kogemustepagasiga treener, kelle pilk näeb pisemaidki detaile. Kui Svenja panus on eriti nähtav Pandora arengus, siis Udo aitab Grete sõnul rohkem just Princessaga. Udo rõhutab klassikalise koolisõidu põhimõtteid: aus töö tagant ette, tasakaal, kandvus ja rahulik järjepidevus.
See lähenemine peegeldub ka Grete kahe hobuse kiires ja stabiilses arengus.
Kaks punast mära, kaks väga erinevat lugu
Princessa ja Pandora on küll mõlemad punased märad, kuid sellega nende sarnasused suuresti ka piirduvad. Princessaga on Gretel nüüdseks juba pikk koostöö selja taga. Nende pikkade aastate jooksul on kujunenud suhe, mis on õpetanud Gretele kannatlikkust, kuulamist ja enesepeegeldust. „Ta on väga eriline hobune, erilise iseloomuga, hästi introvertne ja väga tundlik,“ kirjeldab Grete.
Grete tunnistab ausalt, et ühise keele leidmine Princessaga ei ole kunagi olnud lihtne. „Mul on kogu aeg olnud tunne, et ta tahab väga meele järele olla, ta on tõeline people pleaser. Ta tahab inimesele meeldida ja on väga püüdlik.“ See on pannud Gretet otsima teistsuguseid lähenemisviise, kuidas anda hobusele rohkem turvatunnet ja valikuvabadust ning õppida paremini lugema tema emotsioone ja piire.
Ühel hetkel sukeldus Grete sügavamalt maatöösse, otsides Princessaga kontakti väljaspool sadulat. Olukord oli soodne, sest tallis hakkas samal ajal käima Melissa van Pelt, kes töötas viis aastat maailmakuulsa Tristan Tuckeri käe all. Just Melissa tutvustas Gretele maatöö peensuseid ja põnevat maailma. “Maatööst on tohutult kasu olnud, et suurendada Princessa rahuolu,” sõnab Grete veendunult.
Kuigi see avas huvitavaid tahke, tõi see kaasa ka ootamatu kõrvalmõju. Kuna ratsutamist jäi vähemaks, siis hakkas Princessal igav. „Ta hakkas mulle pakkuma kõikvõimalikke maatöö harjutusi,“ muigab Grete. See oligi hetk, mil nad pöördusid tagasi tasakaalustatud kombinatsiooni juurde, kus ratsutamine käis käsikäes maatööga.
Just nüüd, Saksamaal olles, tunneb Grete, et midagi on nende vahel muutunud. Ja seda paremuse poole. „On tunda, et kuskil on mingi klikk läbi käinud. Meievaheline connection on läinud palju paremaks ja treeningutes on ta ülitubli.“ Suurt rolli mängivad siin ka uued treenerid ja värsked vaatenurgad, nii klassikaline saksa koolkond kui ka liberty-treening, mis aitab hobusel rohkem iseendaks jääda.
Tugevam keha, parem tasakaal
Princessa füüsilist arengut toetab süstemaatiline töö kõnnilindil ja veealusel kõnnilindil. Alguses oli Grete sõnul selgelt näha, kui ebaühtlaselt ta liikus ja kui kiiresti väsimus tuli. „Pärast paari nädalat veealusel kõnnilindil käimist oli tema samm hoopis teine – konkreetsem, tugevam ja tasakaalukam.“ Eriti on tugevnenud tagumine ots ja seljalihased, mis on koolisõidus võtmetähtsusega. Grete väärtustab kõnnilindil tehtava treeningu juures eelkõige seda, et hobune saab oma keha arendada ilma ratsaniku mõjuta, õppida ise tasakaalu hoidma ja jõudu koguma.
Kõik see annab Gretele põhjust vaadata lootusrikkalt tulevikku. Princessa ei ole lihtne võistlushobune, kelle puhul tulemused tulevad justkui iseenesest. Kodus võib kõik sujuda, võistluspinges on aga tundlikul märal raskem avaneda. Ent just nüüd tunneb Grete, et nende koostöös on uuel tasemel. „Ma olen Princessa suhtes väga lootusrikas,“ ütleb ta vaikselt, aga kindlalt.
Pandora üllatab iga päev
Princessa kõrval võttis Grete Saksamaale kaasa noore Pandora. Pandora on noor mära, kelle suurimaks tugevuseks peab Grete tema selget pead ja õppimisvõimet. „Ta tahab tööd teha ja õpib väga kiiresti. See teeb temaga treenimise hästi nauditavaks.“
Pandora oli Greteni jõudes veel üsna toores, tal polnud palju töökogemust ning tasakaal vajas alles ülesehitamist. Saksamaa süsteemne treening ja head tingimused on andnud noorele hobusele kiire arengu. „Alguses oli tasakaalu vähe, aga nüüd on see selgelt parem. Üleminekud tulevad kergemini välja ja oleme hakanud tegelema kontraga.“ Grete on juba ettevaatlikult proovinud ka jalavahetusi ning üllatus rõõmsalt, kui Pandora sooritas need mõlemale poole kohe puhtalt.
Lisaks vaimsetele omadustele on Pandoral ka väga kvaliteetsed allüürid. „Ta ei ole võib-olla nii grandioossete liikumisega hobune, aga tal on kolm väga head allüüri ja ma usun, et temast võib saada väga hea sporthobune,“ hindab Grete teda realistliku optimismiga. Ja muidugi ei jää mainimata ka Pandora välimus. Ta on silmatorkavalt kaunis punane mära, kes püüab pilke ka nende seas, kellele punased hobused tavaliselt ei sümpatiseeri.
Pandoral on Gretele ka isiklikult tähenduslik. Ta on kasvanud Saaremaal Seeder Agri kasvanduses ehk kohas, kus Grete ise kunagi töötas. Varsana käis Pandora mõnda aega samas koplis koos Princessaga. Hiljem küll kolis Pandora samasse karja koos teiste varssadega, kuid kontakt oli loodud. „Kui uut hobust otsima hakkasin, siis ei olnud mul küsimustki, kust alustada – Seeder Horses,“ ütleb Grete. Toetus Eesti kasvatajatele on talle põhimõtteline väärtus. Milleks osta hobune kuskilt suurelt kasvatajalt, kui Eestis on kasvatajal kogu hobuse ajalugu teada?
“Seedri kasvanduses on üldse palju toredaid hobuseid,” lausub Grete kindlalt ja märgib, et kui ta hakkas endale uut hobust otsima, siis polnud küsimustki, kust kohast otsimisega alustada. “Esimene vastus oli kohe Seeder Horses. Ehkki nad on nüüd keskendunud rohkem takistussõidule, siis on neil endiselt palju kvaliteetseid koolisõiduhobuseid.”