Haanjamaa 2012 võistlus oli minu jaoks väike juubel. Täpselt seal, aasta tagasi, käisin ma esimest korda elus kestvusratsutamist vaatamas. Nägin, ja olin hetkega võlutud. Ilmselt on siin süüdi minu looduslapse iseloom.
Täna ei saa ma kindlasti kirjutada samamoodi, kui mullu, kuna esmakordsuse võlu on kadunud. Teisalt saan ma just seetõttu rääkida sellest, mis mind kestvusratsutamise juurde ja eriti Haanjasse ikka ja jälle tagasi toob. Ning sellel on kindlasti palju püsivam ja sügavam väärtus kui esimesel emotsioonil.
Kui mullu maikuus Kurgjärvelt naasesin, teadsin kindlalt, et lähen sinna ka tänavu – kuupäevad olid kalendris juba vähemalt pool aastat varem broneeritud. Haanjamaa oma olemuselt on juba niivõrd kaunis, et patt oleks mitte seda puhkust ette võtta. Ehkki puhkus see minu jaoks mõnes mõttes ei ole – pikk hilisõhtune autosõit, lühike öö, äratus pool kuus hommikul, napid söögipausid, kõrvetavas päikeses päev otsa pildistamine, ja õhtul, kui kõik juba peoriideid selga sätivad, veel pressiteadete kirjutamine. Teisalt, see kõik on töö kõrvalt ka lõbu. Meeldiv seltskond, soe vastuvõtt, hubane Kurgjärve spordibaas (üllatavalt sooja veega järve kaldal), ilus ilm (jah, Haanjas olla selle võistluse ajal alati ilus olnud), veelgi ilusam loodus. Ja tegelikult meeldib mulle ju pildistada ka. 
Perekond Rohtlad naasevad vahefinišisse
Vähemalt kord aastast tasub ärgata ebaharilikult vara
Kurgjärvele saabus minu värvikas autoseltskond öötundidel. Sain oma vana toa ja tundsin end automaatselt koduselt, nagu polekski aastat vahepeal möödunud. Et õues oli kõigest neli kraadi, otsustasime kohalikus baaris paari kraadi võrra seespidist sooja juurde tekitada. Olenemata hilisest kellaajast pidas kohalik baarimees vapralt vastu, sest viimased külalised polnud veel valmis lahkuma. Maal käivad asjad ikka niimoodi koduselt, sujuvalt ja vastavalt vajadusele. Ehkki oli väga hästi teada, et kestvusratsutajate hommikuni on jäänud vaid mõned tunnid, oleks olnud patt kohe magama minna, kohalike oludega tutvumata.. Ühe väikse meeleoluka joogikese võrra hiljem aga pugesingi juba põhku ja tõdesin, et äratus on vähem kui nelja tunni pärast.
Midagi ülevat selles hommikuses telefonitirinas ei olnud. Harjuta palju tahad, ega ta meeldivaks muutu. Mingi üleloomulik entusiasm aga oli abiks ja aitas jalad alla ning pildi ette saada. Väike jalutuskäik 100 m eemal asuva järve äärde aga kosutas juba hinge sedavõrd, et vaim oligi stardiks valmis. (1).jpg)
Ma ei väsi kordamast, et varahommikud on tegelikult uskumatud. Seda ilmselt eriti seetõttu, et minu silmad neid enamasti ei näe. Madal punakas päike kuldas tol hommikul läbi puulatvade, järv auras pehmelt ja maapind sillerdas kastepärlitest. Ja samas on see ilus hetk nii üürike. Kohe-kohe kõik kuivab ja muutub plassiks. Kiiresti on vaja jäädvustada need imelised kaadrid, pole vist midagi kiiremat fotograafi jaoks kui päikese tõus ja loojang, tahaks, et see kestaks tunde.
Kilvetil olid hommikust saati pruutide mõtted peas
Ja ongi start
Hommikuvalguses
Esimeste ilusate kaadrite näljas tormasime Agoga teele. Mugavalt olin jälle temal lasknud kõik paremad kohad välja vaadata ja istusin ise kõrvalistuja toolil nagu printsess. Nagu lubatud, tunnustan siinkohal oma autojuhti, tänu kellele sündisid paljud vahvad pildid!
Eelmise aastaga võrreldes sai proovikiviks leida uusi ja põnevaid kohti, kuna ennast korrata ju ei taha. Kes siis pärast vahet teeb, mis aastal need pildid tehtud on, kui samad ratsanikud samades kohtades jäädvustatud. Minul muidugi olid lood veel üsnagi kiita, Ago aga oli Haanjamaa võistlusel juba seitsmendat korda. Inspiratsiooni peab siiski jätkuma igaks aastaks, mida ma usun, et temal siiski on, ning seda tõestas ka söökla seintele üles pandud mahukas näitus..jpg)
Noor vene ratsutaja on saabunud järjekordsesse vet.kontrolli
Baltimorile energiasuutäie andmine ajas uudishimulikud kaameramehed tööle
Ratsavõistlus värskendab kohalike argipäeva
Niimoodi võsa vahel ringi tuhnides sattusin huvitavatesse uutesse kohtadesse, aga ka vanadesse ja tuttavatesse. Rõõm oli taas kohtuda mäekünkamehega (ristisin ta mullu nii). Lahke ja positiivne meesterahvas, kes oma mäepealse koduhoovi on kaunilt üles harinud, rõõmustas samuti, et sport tema õuest jälle läbi kappab. "Näe, otsisin vähe parema kaameragi, et hobuseid pildistada," näitas ta, kuid lisas, et ei ole kindel, kas pildistamiseks aega jääbki – korraldajad olid ta nimelt suisa ürituse heaks tööle pannud. "Pean seal teeristis autosid kinni peatama, et hobused turvaliselt üle saaksid," viipas ta käega allapoole. "Isegi kollane helkurvest anti mulle selga!"
Korralikult haritud koduaiast liiguvad aasta jooksul läbi mitmed maratonid, mis teeb omanikul tuju heaks. "Keegi tuleb ka mulle külla, see on tore ju!" lausub ta.
Mäekünkamehelt sai kuulda ka Eesti elu värvikamaid nüansse. Nimelt ei ole tema avatud loomus meelt mööda naabrinaisele, kes teda aegajalt kaigastega loobib ja külalistele profülaktika mõttes paljast tagumenti näitab. Mehele teeb see pigem naljagi, kuid kumab läbi kerge kartus – ei tea ju, mida naabrimemm järgmiseks välja mõtleb. Miks naine tema peale viha peab, on selgusetu.
Ürituse heaks töötab lisaks kohalikule mehele hulk vabatahtlikke, kes peavad üksi või paremal juhul kahekesi pika päeva passima teeristidel, kust hobustel on kas ohtlik üle minna või kus võistlejatel on võimalus lõigata. Üks neiu oli saadetud niiöelda otse sohu, kus ta vapralt varahommikust peaaegu võistluse lõpuni mudakärbeste ründamist pidi taluma. Kes ei tea, mis asi on mudakärbes, (mina ka ei tea, ei ole kindelgi, kas see on päriselt olemas), siis see on üks neist paljudest tüütutest putukatest, kes tiirleb su näo ümber, et lennata esimesse ettejuhtuvasse avausse – ninna, kõrva või silma. Väidetavalt ei hammusta, aga ma ei ole selles kindel. Kõik see poolteist tundi, mis meie umbes samas kohas veetsime, tõestasid need olendid mulle oma mõtetust. .jpg)
Urmas Kubre ei saanud seal mitte niisama aega surnuks lüüa, paarile hobusele tuli rauad uuesti alla lüüa
Andres Tuvi tõestab Jaanus Nõgenele ja Urmas Kubrele midagi läbi oma telefoni
Natuke paremini läks kindlasti neil poistel, kes teepervele päikest võtma sattusid. Et hobuste lähenemine on väga hästi kabjaplagina järgi kuulda, võisid nad igal muul ajal silma kenasti kinni lasta ja murule siruli visata. Loodetavasti oli neil päiksekreem kaasas, sest minu otsmik isiklikult ajab nüüd küll pealmist nahakihti maha. Igatahes suur auavaldus kõikidele neile tublidele noortele, kes ühe päeva oma aastast pühendavad säärasel moel selle toreda ürituse õnnestumisele kaasa aitamiseks.
Päeva tee ääres veetnud vabatahtlikud paistsid igati rõõmsad
Peakorrapidaja Khalfan Al Yammahi Mohammed ja korrapidaja Kalli Kalbre peavad aru
Üllatus
Võistluse poole pealt tuleb muidugi kurbusega tõdeda, et 160 km sõitjaid seekord Haanjamaale ei jagunud. Seda suurema põnevusega tuleks oodata tulevat aastat, mil seal toimuvad Balti- ja 
Põhjamaade Meistrivõistlused ning osavõtt loodetavasti suurem. Osalejate üle aga ei saand seegi kord kurta – 6 riigi sportlased olid esindatud. Eriti suurelt olid asja ette võtnud venelased, kes minuteada sattusid meile võistlema esimest korda.
Venelaste tiimi hulgast leidsin muide üllatuseks ka Tõnu Kaumanni, kes oma sagedase kohtunikutöö tõttu idanaabrite juures on sealt leidnud sõpru ka kestvusratsutamise alal. Küsimusele, mida ta kestvusratsutamisest teab, vastas ta julgelt, et eriti mitte midagi, aga väga tore on! Selgituseks lisan, et Kaumanni ülesandeks ei olnud siiski mitte ratsutamine, vaid ikka groomitöö.
Tõnu Kaumann veidi ebatavalises ametis
Kui ühed panid pillid kotti, siis teised võtsid uued pillid kotist välja
Kui kogu see tore päev lõpuks õhtule jõudma hakkas, valmisid sööklas pidusemad road. Kel aega oli, (kahjuks ei kuulunud ma jälle nende hulka), kosutasid end enne õhtusööki järvekaldal asuvas saunas. Kel aega ei olnud, jõudsid kohale täpselt siis, kui laua ääres juba pikk järjekord oli. Ümberringi oli palju õhetavate nägudega näljaseid inimesi. Suur vaagnatäis heeringat sai kõige esimesena otsa. 
Meelelahutust pakub ansambel Fibrill
Rahvaga täitunud saalis alustas vaikselt, nagu eestlastele kombeks, pillimängu kohalik noorte folkansambel Fibrill, kes tõmbas peagi peo korralikult käima. Väsinud hobuinimesed kargasid äkki toolidelt püsti ja kukkusid käsikäes mööda saali ringi tatsuma. Ja loomulikult, nagu jällegi eestlastele kombeks, oli pidu kõige paremas hoos just siis, kui bänd otsad kokku tõmbas.
Selle peale tulid appi Joosep Tikk oma parmupilliga, loomaterapeut Jaanus Nõgene akordionil ning üks kena kohalik neiu kandlel. Eestlane on laulurahvas. Pidu oli aga meeltmööda külalistelegi – kõige suuremate tantsulõvidena tõestasid ennast pikima distantsi üldvõitja, pikapatsiline Olaug Espeli Carstensen Norrast ning võistluste peakorrapidaja Khalfan Al Yammahi Mohammed Araabia Ühendemiraatidest. Kumbki neist ei olnud Haanjamaal esimest korda ning küllap olid nemadki veendunud Lõuna-Eesti ja folkmuusika võludes.
Peagi läkski puntratantsuks
Hommikuks oli jäetud viimane maisupala – parimate autasustamine ja lõputud tänuavaldused. 
Ametnikud ja võitja Olaug Espeli Carstensen hobusel Yassir II
Kõik tubli töö tegijad!
Eesti meistrivõistluste medalikolmik. Marilyn Uusna ja Nero (hõbe), Kairi Kalbre ja Baltimor (kuld), Anne Rohtla ja Jethro (pronks).
Vahelduseks teistmoodi
Haanjamaa kestvusvõistlus on muhe ja mõnus, hoolimata pikast ja väsitavast päevast on emotsioon alati garatneeritud. See on kuidagi teistmoodi võistlus, millele aitavad kindlasti kaasa üheskoos ööbimine, tradistiooniline õhtune pidu ja Lõuna-Eesti maalilisus. Arutlesime sel teemal ka Renee Nüüdiga, keda enamasti näeb just takistussõiduplatsil vägesid juhatamas. Talle pole aga kestvusratsutaminegi võõras, aastaid on ta perekond Rohtlatele groomiks käinud. Lõpetaksingi tema sõnadega – "Just sellepärast ma siia tulengi, sest see on vahelduseks nii teistmoodi.
Vaata rohkem pilte võistlusest: http://www.kyllitedre.com/Photography/Endurance/Haanjamaa-2012/23081474_zJ6w7X#!i=1857669699&k=gL2LKNF