Juba mõned aastad on koolisõitjatest harrastussportlased jälginud imetlusega, kuidas takistussõitjatest liigikaaslased on tegemas „tiigrihüpet“. Porsche karikasarja tulemisega on muljetavaldavalt kasvanud nii harrastajate arv kui ka oskused. Raskusastmed on liikunud kiiresti ülespoole, samuti hobuste ja sportlaste kvaliteet.
2017. aasta lõpus kogunes pisike grupp koolisõidu harrastajaid, et mõtiskleda, kuidas tekitada sarnast sensatsiooni ka koolisõidu Maailmas. Loomulikult tundub esialgu, et läbimurdeks peab olema vähemalt samaväärne sponsor, aga, kas see ikka on nii? Kas takistussõiduharrastajaid viib edasi nimekas sponsor või on seal taga hoopis entusiastlik grupp inimesi? Kindlasti lähevad siinkohal inimeste arvamused lahku, aga mulle isiklikult tundub hea eestvedamine siiski 80% edust ja raha 20%.
Usun, et koolisõidukarikasarja võibki lugeda kõigi harrastajate ühiseks edulooks. Sarja ülesehitus on selline, et iga etapi korraldusliku poole eestvedamise, kaasaarvatud sponsorite hankimise võtab endale üks tall koos oma aktiivse harrastajate grupiga. Etapid on võimalikult üle Eesti laiali jaotatud, et osalemise võimalus oleks võimalikult paljudel soovijatel. Sellel aastal toimusid etapid Rahulas (Tallinn), Pallasel (Lääne-Virumaa), Piira tallis (Lääne-Virumaa), Liivakul (Viljandi) ja Kilgis (Tartu). Siinkohal kasutaksin võimalust tänada kõiki korraldajaid, kes olid hingega asja juures ja sarja õnnestumise alussammasteks. Järgmiseks aastaks on meil juba uued põnevad tallid ja korraldajad liitumas, millest kuulete varsti täpsemalt!
Lisaks koos tegemisele ja harrastajate aktiivi väljaarendamisele, püüdis karikasari anda võimaluse startimiseks erinevatel tasemetel. Samuti tahtsime julgustada ratsakooli sportlasi lihtsamates klassides osalema. Sarja kokkuvõttes premeeriti parimat ratsakoolihobust, kelleks osutus seekord Vääna ratsakooli hobune Domino koos ratsaniku Merike Varuskiga, eriauhinnaga.
Samas tundsid korraldajad ja osalejad, et siin on meil siiski veel suur arengusamm teha. Paraku tingisid selleaastased reeglid olukorra, kus mindi madalamasse klassi niiöelda soojendussõitu tegema ja selle käigus napsati ka auhinnad ja rosetid endale. Kui esimesel etapil oli väljas arvestatav number esmakordseid startijaid ja ka ratsakoolide paare, siis sarja teises pooles nende ind mõistetavatel põhjustel rauges. Sellega seoses tuleb järgmise aasta karikasarja korraldamisel põhirõhk just sellele, et reeglid oleksid õiglasemad ja soodustaksid uute koolisõiduharrastajate liitumist.
Arvan, et suurim väärtus, mis selle aasta karikasari lõi, oligi koolisõiduharrastajate üles äratamine ja aktiivsete võistlejate grupi moodustumine. Samas ei saa me aga alahinnata sponsorite väärtust karikasarja õnnestumise juures. Tooksin siinkohal välja WINWIN Solutionsi, kes toetas sellel aastal koolisõidu harrastajaid kogu südamega.
Siit jõuamegi sujuvalt meie osalejate juurde, kelleta meil poleks põhjust ju ühtegi karikasarja korraldada. Kokku kogus erinevates arvestustes punkte 34 harrastajat, mis on üsna muljetavaldav number. Harrastajad tegid etappide lõikes keskmiselt 40-50 starti, mis tuli esimeste etappide korraldajatele positiivse šokina. Meie karikasarja kõige raskema klassi ehk L-kergema arvestuses oli võitja Agnes Raudam, kes krooniti suvel ka koolisõidu harrastajate meistriks. Samas pakkus talle pingelist konkurentsi Marit Poltimäe, kes ühe protsendipunkti võrra väiksema üldtulemusega platseerus teisele kohale. A klassi võitis kindla edumaaga Kristina Lätti, keda võib veel välja tuua väga tubli osalejana, kuna puudus ta vaid ühelt etapilt. ABC arvestuses tõusis kõige kõrgemale pjedestaali astmele Marian Koplimäe ja selle klassi puhul võib välja tuua stabiilselt kõrgeid protsente, mis küündisid üle 70%.
Jõudes ringiga tagasi küsimuseni, et kellele on karikasarja vaja, siis ikka meile, harrastajatele, endile ja selleks, et saaksime oma oskusi omasoodu edasi arendada. Loomulikult ei ole selle juures vähemtähtis roll võistluspaigas kihaval sotsiaalsel elul, heal kohvil ning headel emotsioonidel.
Kohtumiseni järgmisel aastal!
