“Kas sa harrastajate sõitu nägid?” küsis üks. “Nii äge hobune!” kiitis teine. “Tahaks ka nii ratsutada,” õhkas kolmas. Pärast esimest koolisõidu osavõistlust meistrivõistlustel, läks lahti positiivne sumin. Elevust ei põhjustanud mitte üleelusuuruste allüüridega liikuvad koolisõiduhobused, vaid Hestor ja Helina. Ja põhjusega. Helina pani suure Hestori liikuma kui nõtke baleriini, esindades koolisõidu ehedat poolt ja tõestas, et korrektne koolisõit kaunistab hobust ja toob temas esile parima. Ja sellest piisas, et panna koolisõidusõbrad kihama.
Võidetud usaldus
Helina ei plaaninudki alguses Hestorit, keda koduselt kutsutakse Hessuks või Nots-Notsuks, osta. Ent nüüd ütleb ta, et see on tema elu kõige parem otsus. Värske harrastajate meister koolisõidus soovis osta Sirje Põldarult poni oma hobusepisikuga nakatunud tütrele. “Õnneks on mu neljast lapsest ainult üks hobusehull,” naljatleb Helina, kes enda sõnul ei kujutaks ette, kui kõik lapsed hobustest huvituks.
Sirje aga ei tahtnud poni üksikuks hobuseks müüa. Kui hobune muretseda, siis peab tal olema ka kaaslane. Mõeldud-tehtud! Õnneks teadis Helina sõbranna, et Silver Salumetsal on parasjagu üks täkkvarss müügis. Helina ei olnud Hestorit ostes teda oma ihusilmaga näinud ja ka ainus “müügipilt” varsast oli kuidagiviisi läbi võsa tehtud.
Looduslapsena ei teadnud ta, mis on päitsed ja inimkontakt oli olnud minimaalne. “Nii meie teekond alguse saigi, hammaste ja tagajalgadega,” ütleb Helina naljaga pooleks. Helinale väikese täkupoisi metsikus meelehärmi ei valmistanud, sest see oli hea võimalus koolitada hobune enda käe järgi. Kuid enne koolitamist oli vaja võita hobuse usaldus. “Mul kulus aasta enne kui Hestor hakkas mind usaldama,” sõnab ta.
Helina mõistis üsna kiiresti, et Hestori käitumise taga ei olnud mitte agressiivsus ega halvad kogemused inimestega, vaid hirm. Noor hobune oli tõmmatud välja oma tuttavast karjast ja harjumuspärasest keskkonnast ning sattunud täiesti uude maailma, kus inimene esindas talle kõike tundmatut. “Ma sain üsna kiiresti aru, et ma ei saa hobust muuta enne, kui muudan iseenda suhtumist. Surusin endas alla need tunded, et minu hobune ei taha minuga suhelda. Lubasin endale, et teen kõik ja tegelen temaga, et ta tahaks minuga suhelda,” räägib Helina.
Usaldus, mis ehitab hobust
Esimene aasta oli keeruline. “Ta põhimõtteliselt ignoreeris mind, ei vaadanud minu poolegi,” meenutab ta. Tasapisi õpetas Helina hobusele, et puhastamine on tore ja meeldiv protsess ning kapjade puudutamine on igapäevane sündmusetu sündmus nagu hammaste pesu inimestele. See kõik sai Hestorile selgeks, aga… “Ta ei suheldnud üldse minuga. Nii kui ma ta koplisse lasin, siis ta lahkus minu juurest kiiresti.”
Koplist Hestori püüdmiseks tuli vahendajana kasutada tütrele ostetud poni. “Koos poniga nad siia tulid ja poni oli tema jaoks turvaline. Ühtegi teist tuttavat tal ei olnud.” Kuna poni tuli meeleldi koplis inimese juurde ja Hestor jõlkus poni sabas, siis tähendas, et Hestori püüdmiseks tuli esmalt minna poni juurde. Seetõttu oli esimesel aastal hobusel 24/7 päitsed peas. “See ei ole üldse minu stiil, sest ma olen seda meelt, et hobune peaks saama elada oma hobuselu. Kui ma lasen hobuse koplisse, siis ma võtan päitsed ja kõik muud asjad ära. Mingit tehislikkust ma ei armasta,” selgitab ta. “Ma väga pooldan seda, et hobused saaksid elada liigile omast elu, tõelist hobuseelu.”
“Pärast seda, kui ta sai ruunatud ja kui ma saavutasin temaga kontakti, siis tundsin, et meie vahel on side. Ta on väga töökas ja tubli,” jätkab Helina Hestori kiitmist. Hestor õppis häälkäsklused ja muu, mida ühelt ratsahobuselt oodatakse.
Hobune, kelles oli rohkem, kui oodata osati
Kui Hestor oli ratsahobuse eluga tutvunud, plaaniti temast teha Helina abikaasa hobune. “Inimene teeb plaane, jumal naerab,” teab vanasõna öelda. “Kui ma Hestorit ratsastasin, siis märkasin, et tal on väga hea ühtlase rütmiga traav.” Ehkki algus oli rabe, siis andis just hea traav Helinale aimduse, et Hestoris võib olla enamat peidus. “Jah, muidugi me küsime treeningus, et ta liiguks rohkem üles ja sirutaks jalga ettepoole ning liiguks tagant peale, see on loomulik. Aga see, et ta vastab sellele nii suure töö ja pühendumisega, on nii äge,” ei väsi Helina ruunapoissi kiitmast.
Hestori ratsastus toimus peaasjalikult looduse rüpes, sest uhket liivaplatsi Helinal ei ole. “Meie õpime ja harjutame siin põldude peal,” on Helina konkreetne. Nii rännatigi sadulas mööda metsaradasid, kruusateid ja põlde. Leidliku inimesena kasutab Helina looduse antut maksimaalselt ära. “Seal ma küsin sääre eest astumist, pikendusi on väga hea teha ja muidugi ka üleminekuid,” loetleb ta harjutusi. “Loodus aitab mind.”
Looduslapsena kasvamine on Hestorile Helina sõnul andnud palju huvitavaid omadusi. “Hestor on suur taimetark, ta teab täpselt, mida ja milleks süüa. Lisaks on ta suur kaevur. Vahel on sellised augud koplis, et tekib tunne, nagu ta plaaniks Hiinasse kaevata,” räägib Helina. Just kaevetööde armastuse tõttu kutsutakse teda kodus Nots-Notsuks.
Helina usub, et taimetarkuse õppis Hestor emalt. “Talle väga maitseb raudrohi, emajuur, sügisel nõgesed,” loetleb ta. Hestori huvi taimede vastu on nakatanud ka Helinat, nüüd uurib ta isegi, miks hobune just neid sööb.
Sellega Hestori omapärad ei lõpe. “Hestor on ka paras naljamees,” pajatab Helina. Noore hobusena tõmbas Hestor aiaposte välja- tõmbas aiaposti naksti maa seest välja ja hoidis seda sigari kombel hambus. Hestori ümbruses ei tohi ühtegi asja ripakile jätta, sest mis ripakil, see ära. “Kui sa ära lähed ja see asi on jäänud vedelema, siis on selle asjaga üks null tehtud,” kirjeldab Helina laokile jäetud asjade saatust.
Kaisukaru Hestor
Hestorit iseloomustab Helina kui suurt kaisukaru. “Ta ise arvab, et on väike šetlandi poni ja mahub mulle taskusse ja ilmselt kui ma kutsuks, siis ta tuleks mulle tuppa voodisse ka,” sõnab Helina.
Helina tunnistab, et enne Hestorit ei olnud tal kokkupuuteid tori hobustega ega ka erilist usku nende sportlikkusesse. “Tõtt öelda olin mina ka see inimene, kes arvas, et tori hobune ei ole väga sporthobune. Aga nüüd ma söön 100-protsendiliselt oma sõnu, sest mitte ainult ei ole Hestor väga hea koolisõiduhobune, aga ta hüppab ka väga hästi. Lisaks on temaga hea maastikul käia. Tõeliselt universaalne hobune!” kiidab Helina. Tõsi, Hestor ei ole küll puhas tori hobune, sest tema emaliinides on ka orlovi traavlit, mis Helina hinnangul annab allüüridesse voolavust ja sujuvust.
“Ja mis tähtsus sellel tõul on, kui ma hobust ostma lähen,” küsib Helina ja vastab, et ta ei osta hobust mitte tõu järgi. “Kui ma otsin ratsutamiseks endale hobust, siis ma vaatan ennekõike seda, kuidas ta mulle meeldib. Hobune ei ole minu jaoks töövahend. Ta on minu sõber, minu kaaslane, minu usaldusisik.”
Helina ei hinda Hestorit selle järgi, et ta on tori hobune. “Ma ei arva, et hobune on sellepärast halvem või parem, et ta on just seda tõugu,” leiab ta. “Ma võtan teda lihtsalt kui oma Hestorit, oma Hessut. Hobust, kes kodus songib ninapidi mullas ja mulle kaissu poeb, kui ma lähen temaga rääkima. Ta on minu kallis hobune.”
Usaldus, mis kannab: Helina, Hestor ja treener Krista
“Ratsutades tekitab Hestor minus tunde, et ma olen kõikvõimas!” Helina sõnul ei pea ta pelgama, et võiks Hestori seljast kuhugi kukkuda. Asjaolu, et Hestor on varsana Helina juures üles kasvanud tähendab, et nad on kokku kasvanud. “Me oleme ratsutades nagu üks organism. Minu jaoks on väga tähtis, et me oleme selle pika teekonna koos läbi käinud.”
Helina ja Hestor treenivad Krista Raidmetsa tähelepaneliku silma all ja seda ammu enne seda, kui Hestor üldse sadulasse jõudis. Krista on treener, kes õpetab õpilasi tundma ja tunnetama, süstides neisse enesekindlust ja -usku. Krista on ka treener, kes ei pelga väljakutseid- tema õpilased ratsutavad sageli hobustega, kes esmapilgul koolisõitu ei sobikski, kuid Krista tõestab, et hea treening paneb kõik hobused õigesti ja kaunilt jooksma.
“Usalda ka natuke oma hobust,” on Krista õpetused, mis Helina peas kumisevad. “Ja ära jää teda hoidma,” on teine mainib Helina, kes selgitab, et just viimast on Hestoriga sõites vajalik meeles pidada. “Kui ma jään teda eest hoidma, siis ta hoiab vastu, kuid mul pole kunagi seda jõudu, mis tal on. Mina jään igal juhul selles olukorras kaotajaks.”
Helina hindab Krista õpetustes ka seda, et ta õpetab õpilasi mõtlema. “Mõtle läbi enne, kui sa midagi teed. Mõtle, mida saad teisiti teha,” ütleb Helina, mainides, et Krista muudab ka ratsutaja suhtumist ja mõtlemist. Lisaks hindab ta kõrgelt Krista kindlameelsust ja oskust selgitada, mida ja milleks vaja on. Treeneri silm ei jäta märkamata ühtki detaili, tema eest ei saa midagi peita. Helina julgustab ka teisi treeneri käe all treenima. “Olin alguses skeptiline, et mis see üks kord nädalas treeneriga trenni ikka annab, aga tegelikult muudab see väga palju,” on ta veendunud.
Hobune, kes viis medalini
“Hobune tegi selle ära,” ütleb Helina ja räägib, kuidas tal oli pühapäeval muusikalist vabakava sõites nii kehv tunne, et ei mäleta skeemi galopiosast suurt midagi. Ainult peavalu, palavust, õhupuudust ja rõhuvat tunnet. “Ma julgen küll öelda, et hobune sõitis selle sõidu lõpuni ja viis mind medalini. Viimase jupi galoppi tegi hobune, ta teadis täpselt, mida ta tegema peab, sest mul oli tõesti nõrk olla.”
“Nende protsentide ja punktidega tegelevad tavaliselt Krista ja minu abikaasa. Mina lülitasin end sellest välja,” märgib Helina. “Ma läksin platsile ja tegin oma sõidu ära. Esimeses osavõistluses Krista mainis, et tulemus oli 71% kopikatega, mille peale ma küsisin, et nii vähe või?” Helina küsimuse taga on soov anda endast parim igas olukorras. See tähendab, et endale armu ei anta ja tulemuse nimel rügatakse tööd teha. “Mul on see täiuse ihalus nii suur, et ma olen valmis timmima neid asju üha uuesti. Ka koduste ülesannete puhul näen nendega vaeva, et saavutada parimat.” Helina hindab tagantjärgi, et hoolimata säravast tulemusest meistrivõistlustel oleks ta saanud veelgi paremini. “Ma tean enda sees, et suudan veel paremini.”
Meeldejäävaid hetki kogunes Perilast omajagu. Olgu see auring või kallistused lähedastelt. Autasustamistel tunneb pisikest kasvu Helina end käbina pikkade noorte neidude vahel, kuid õnneks tasakaalustab teda suurt kasvu Hestor, kellega nad moodustavad kena paari. Kõige meeldejäävamaks momendiks Perilas toimunud võistlustelt peab ta seda, kui Helina jaoks võhivõõras inimene astus talle ligi ja ütles, et nemad oli Hestoriga tema lemmik võistluspaar.
Helina mainib, et Hestorile on tekkinud lühikese ajaga oma fännibaas. “Ma pole varem sellist asja kogenud ja see on minu jaoks suureks toeks ning abiks.” Lisaks toetajaskonnale on Helinale suureks toeks abikaasa Taavi, kes on Helinale alati toeks ja abiks.
Südamega ratsutamine ja elamine
Helina usub, et koolisõidu tulemus ei sõltu hobuse tõust, vaid sellest, kui palju ilu suudetakse sõidust leida ja kui tehniliselt puhtalt see teostatakse. Tema sõnul on oluline keskenduda sisule, mitte vormile – hobuse päritolu ei määra edu.
Ta soovib, et ratsaspordis oleks rohkem hoolivust. “Rohkem hoolivust teineteise ja hobuste vastu.” Tema unistuseks on maailm, kus inimesed oskavad öelda „Tere!“, rõõmustada ka teiste võitude üle, näidata üles kaastunnet ning tõusta väärikalt pärast ebaõnnestumist. Samuti loodab ta, et edu ei muudaks kedagi ülbeks ega kaugeks. “Et liiga kõrgele lennates ei oleks ka nina liiga püsti.”
Eestis, kus hobumaailm on väike, peab Helina oluliseks, et hobustega tegelevad inimesed suudaksid omavahel suhelda, erimeelsusi rahulikult lahendada ja hoida kogukonda ühtsena. Tema sõnum on julgustav: igaüks võib saavutada oma unistusi, kui ei sea endale ise piire. Piirid on vaid meie enda loodud mõtted. “Kui me neid piire enda jaoks ei mõtle, siis võime saavutada ükskõik mida.”
Helina rõhutab, et oma teed tuleb käia südame järgi. “Me ei pea tegema asju nii nagu teised tahavad. Me peame tegema asju nii nagu meile hästi on.”
Helina ja Hestori lugu tuletab meelde, et tõeline edu sünnib hoolivusest, järjepidevusest ja julgusest minna oma rada – ka siis, kui see algab võsas.