Aprilli esimeses pooles leidis aset hobuste söötmisalane veebikoolitussari, mida viis läbi Kätlin Leisson. Koolituse eestvedajaks oli Kersti Tael, kes on olnud seotud ka aina enam populaarsust koguvate Marlen Vassili koolituste korraldamisega. Kuna ühel hiljutisel Marleni koolitusel jäi kõrvu, et inimesed sooviksid rohkem ka hobuste söötmisest teada saada, leidis Kersti läbi soovituste Kätlini, kes oli meie rõõmuks nõus oma kogemusi ja teadmisi jagama.
Koolituse raames “kohtuti” veebis neljal korral ning läbi käidi sellised teemad nagu hobuse seedeanatoomia ja –füsioloogia, toitained ja nende omastamie, mineraalained ja vitamiinid ning ka konkreetsed praktilised soovitused ehk et mida, miks, millal ja kuidas toita. Veebikoolituste seeria lõppes neljanda kohtumisega, kus fookus oli kõikidel veel vastamata jäänud küsimustel, mis Kätlinini jõudnud olid.
Kätlin Leisson ehk koolitussarja läbiviija on erialalt loomaarst ning on Eesti Maaülikoolis veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi lektor, lisaks veel ka FEI 4* kestvusratsutamise võistlusarst. Kuna ka tema kodune elu on olnud hobusekasvatusega seotud juba ca 20 aastat, siis on hobuste söötmise teema teda juba aastaid põhjalikumalt huvitanud ning seetõttu on ta sellel alal end pidevalt ka täiendanud mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel ja kursustel.
Koolituse käigus said korratud paljud teada-tuntud tõed, kuid kindlasti leidsid sealt ka omajagu uut isegi kogenud hobusesõbrad ja ratsutajad. Ilmselt paljude meie teadmised on saadud pigem nii-öelda põlvest põlve ja katse-eksitus meetodil, aga oli hea aru saada, kuidas ikkagi täpselt peaks tegema ja eriti just – miks. Koolituse käigus tõi Kätlin meieni ka palju näiteid elust enesest, purustas nii mõnegi müüdi ja varustas meid näidetega teadusmaailmast.
Kuigi oleks raske edasi anda lühidalt seda kõike, mida see neljaosaline (ca 2 h korraga) koolitus endas sisaldas, siis püüan välja tuua mõned võtmesõnad. Kõige tihedamini korratud lööklause oli „Hein, hein ja veelkord hein!“ ehk et kvaliteetse koresööda (olgu see siis hein, kuivsilo või karjamaarohi) tähtsust ei ole võimalik üle hinnata, kuna see on rohusööjast hobuse jaoks kõige alus! Koresööt peaks olema hobuse põhisööt ning selle kvaliteet on ülioluline. Kui kvaliteetne koresööt on piisavas koguses tagatud, on suures osas hobuse vajadused kaetud, seda nii energia, toitainete kui vitamiinide ja mineraalainete osas. Samuti on koresöödal suur roll kogu seedesüsteemi korralikus toimimises.
Muidugi on teatud oludes teatud komponentide nagu valkude, vitamiinide või mineraalainete lisamine vajalik, kuid hobuseomanik võiks olla piisavalt teadlik, et aru saada, millal ja milliseid vaja on. Enamasti on vajalik vaid paari üksiku komponendi lisamine ning nende lisamise vajalikkus võib sõltuda näiteks nii hooajast (kas hobune sööb karjamaarohtu või on talvine aeg ja põhitoiduks hein) kui koresööda kvaliteedist kui ka konkreetsest hobusest. Kasvavat hobust, tiinet või imetavat mära või raskes treeningus olevat hobust tuleb toita veidi teisiti kui lemmikloomana peetavat ja vaevu töötavat hobust.
Foto: Kerttu Luus
Palju arutelusid oli ka teravilja teemal ja Kätlin suunas meid mõtlema, miks me üldse oma hobuseid teraviljaga toidame. Teravili ei ole hobuse söödaratsioonis hädavajalik ja võib juhtuda, et paljud söödavad oma hobustele kaera või muud teravilja lihtsalt harjumusest ja kuna „nii on alati tehtud“. Teravili ise hobusele vajalik pole, samas annab see kontsentreeritud energiat, kui seda peaks suurenenud energiavajaduse tõttu vaja olema. Samas on ka teisi viise, kuidas energiakogust tõsta, näiteks lisada hobuse toiduratsiooni õli. Samuti võiks esimene samm olla koresööda koguse tõstmine. Kui siiski teravilja söötmine tundub möödapääsmatu, võiks teha selle otsuse teadlikult, kas su hobusele on parim just kaer, oder või miski kolmas, mis koguses seda anda ja kuidas ja millal seda anda. Seda kõike selleks, et see avaldaks just seda mõju, mida me soovime (saada lisaenergiat), kuid mitte põhjustada probleeme, mis liigse (või ebakorrektse) teravilja söötmisega kaasa võivad tulla. Suured teraviljakogused ei põhjusta mitte ainult seedeprobleeme, vaid ka lihas- ja käitumisprobleeme.
Kogu koolituse üldine toon oli selline, et olgem teadlikud, mida ja miks me teeme ja kuidas see hobust mõjutab. Kätlin julgustas toitainete ja vitamiinide-mineraalainete koguseid jälgima, söötade ja toidulisandite pakendeid kriitilise pilguga analüüsima ning hobuse liigiomaste vajadustega arvestama! Võib juhtuda, et nii mitmeski kohas teeme asjad keerulisemaks, kui nad on. Meie hobused ei vaja tingimata seda kõige uhkemat ja kallimat müslit ja toidulisandit, mida just sotsiaalmeedias nägime, küll aga vajavad nad kvaliteetset (ja piisavas koguses) koresööta, vabalt kättesaadavat soola, õiges koguses vitamiine-mineraalaineid ning kui üldse, siis vaid mõõdukas koguses teravilja.
Järgnevalt palusin kommentaare Kätlinilt kui meie lektorilt, Kerstilt kui koolituse eestvedajalt ning Vilvelt, Annikeselt ja Kaialt kui koolitusel osalejatelt.
Kätlin Leisson (söötmiskoolituse läbiviija)
Mul oli väga hea meel, aga samas ka suur üllatus näha, et nii paljud inimesed antud koolitusel osalesid – järelikult oli see teema hobuinimestele vajalik ja oluline. Seda näitas ka väga aktiivne küsimuste esitamine nii loengute ajal kui ka meili teel, millest tuli välja peamiselt see, et kuigi infot on praegusel Interneti-ajastul tohutul hulgal ja turul on ka väga palju erinevaid söödafirmasid, ollakse segaduses, et kas ja mis on ikka õige ja asjakohane ning ka praktilise väärtusega. Rohkem küsiti ka n-ö erisöötmiste kohta – ehk siis kuidas sööta hobuseid, kes kalduvad ülekaalulisusele või on maohaavandite või laminiidi riskiga. Samuti oli hulgaliselt küsimusi täiendsöötade kohta – et mida ikkagi söödapakendil jälgida ja kuidas omale sobivat valida.
Mulle tuleb veel siiani kirju positiivse tagasisidena, kus tuuakse välja just see, et antud loengute põhjal on nüüd tekkinud palju selgem pilt, et mida, miks, kui palju ja kas üldse sööta. Omalt poolt tahan siinkohal kindlasti tänada Kerstit, kes oli selle koolituse eestvedaja ja korraldaja – ning loomulikult kõiki osalejaid, sest just nemad annavad kinnitust selliste koolituste vajalikkuse osas.
Kersti Tael (koolituse eestvedaja, treener ja kohtunik)
Tänu sellele koolitusele tunnen ennast hobuste söötmise osas palju kindlamalt. Kätlin seletas kõike väga arusaadavalt ja mulle väga meeldis tema entusiasm oma teadmisi jagada. Uut oli palju ja üllatav, kui lihtne tegelikult hobuste toitmine on! Kippusin enne üle mõtlema ja muretsema.
Pean ka mainima, et tänu Kätlinile ja Marlenile on koolituste latt päris kõrgele aetud ja loodan veel selliseid ägedaid inimesi leida, kes meie hoburahvast koolitada sooviksid
Vilve Tammearu (hobuseomanik, tallipidaja ja treener)
Kuigi olen hobustega ninapidi koos olnud ca 50 aastat ja sellest 30 kas söötnud või söötasid valinud, siis kõik need aastad olen tuginenud kogenumate tarkustele ja hiljem ka isiklikule kogemusele ning sellisel kujul pole mul ühtegi koolitust olnudki.
Hobuse seedeanatoomia, toitumisharjumused ning toitainete ja vitamiinide-mineraalainete vajadused polnud minu jaoks uus teema, kuid varasemalt on paljuski kõik toimunud tunde järgi. Kätlini loengusari pani mind ennekõike arvutama, mida ja kui piisavalt mu hobused siis ikkagi saavad, ennekõike just vitamiinide ja mineraalainete osas.
Kui mõelda, kas koolitus tõi kaasa ka praktilisi muutusi, siis pisut küll. Minu kodused hobused on elu aeg elanud ratsioonil „hein-kaer-mineraalid–vitamiinid-sool“, küll aga hakkasin nüüd andma õli, mida ma varem kunagi teinud pole. Hetkel tundub, et nad hakkasid ka heina palju paremini sööma. Kaerakoguse tõmbasin poole peale, endise 1 kg asemel saavad nüüd 0,5 kg. Koresööda osas muutusi teha polnud vaja, sest minu hobused on niikuinii 5 korda päevas heina saanud ja päeval õues on see ka vabalt ees.
Annike Laving (Ratsaliidu juhatuse liige, treener ja koolisõidukohtunik)
Esiteks suur kummardus Kersti Taelale, kes on eestvedajaks olnud neile kõigile äärmiselt huvitavatele ja kasulikele koolitustele (nii Marleni kui ka Kätlini loengud). Ei oma tähtsust, kui palju keegi juba teab või ei tea, alati on midagi juurde õppida ning ühegi tarkuse kordamine pole veel kellelgi mööda külgi alla jooksnud!
Kõik, kes me nende vapustavate loomadega tegeleme, peaksime ka ennast kursis hoidma erineva uue infoga. Maailm meie ümber areneb ja õnneks ka hobuste kohta on alati midagi uut siin ilmas olemas. Söötmiskoolitus oli ses mõttes väga põnev, et andis just selle õige suhtumise „when in doubt, go without!“ ehk et kui ikka kindlapeale ei tea, kas su hobusele on seda värvilist müslit või pulbrit vaja, siis palun ära anna seda talle. Kogu lemmikute maailm vaevleb toodete rohkuse käes ja meie, kes me vastutame oma loomade eest, peame vastutustundlikult seal orienteeruma.
Veel üks tähtis aspekt on see, et Kätlini näol on Eestis olemas inimene, kes on oma ameti ja teadmiste suhtes entusiastlik, avatud, koolitatud ja n-ö meie jaoks olemas. Ta hoiab kätt pulsil ka mujal maailmas toimuval, osaledes ülemaailmsetel veterinaaride konverentsidel. Meil on, kelle poole pöörduda, kui abi vaja peaks olema. See on ikka väga-väga suur asi meie väikeses konnatiigis!
Kaia Lass (Audru Tallide perenaine)
Minu jaoks oli Kätlini loeng juba mitmes, olen varasemalt ka tema söötmisalastel koolitustel osalenud. Oleme oma tallis tema söötmispõhimõtteid hästi omaks võtnud ja need sobivad meile ja meie hobustele. Kõige aluseks on hein, me söödame oma hobustele seda mitu korda päevas ja pikki pause, nagu tihtipeale suurtes tallides on, meil ei ole. Jõusööta saavad hobused ainult võistlusperioodil, kui trennid on intensiivsemad ja n-ö puhkeperioodidel nad peale heina ja mineraalide muud ei saa.