Pühapäev, mis oli Helsinki Horse Show viimane ja kõige olulisem päev, möödus meeleolukalt. Kavas olid nii koolisõidu kui ka takistussõidu olulisimad ja põnevaimad finaalid – Kür ja Rolex’i poolt sponsoreeritav Maailmakarika osavõistlus.
Kummalisel kombel jäid tribüünid sel korral siiski pisut hõredaks, kui näiteks eelmisel aastal oli viimase päeva finaalid täiesti välja müüdud. Ilmselt soomlaste karm hinnapoliitika on isegi kohalikele ratsaspordihuvilistele liig. Kui eelmisel aastal oli võistlustevahelisel ajal Hartwall Arena koridorides praktiliselt võimatu liikuda, siis seekord oli ruumi küll ja küll.
Võistluste lisapaladena olid välja pakutud ponide kadrill ja juba eelmistest päevadest tuttav hüppavate meeste atraktsioon. Nii nagu laste ja ponide puhul ikka, siis oli nende hulgas suuri isemõtlejaid ja kohati olid kadrilli elemendid väga omaloomingulised. Ponide puhul oli aga tehtud väga huvitav valik, nimelt kõik ponid olid erinevat tõugu, nii et ühtlasi oli tegemist ka väikestviisi poninäitusega. Hüpikmehed piirdusid seekord juba eelmisel päeval nähtud kavaga ja tuleelemendile ja diskreetsele enesepaljastusele midagi põrutavamat ei järgnenud. 
Ponikadrill meil nähtust palju ei erinenud, mitmed ponid rikastasid etteastet oma metsikute soolodega. Küll aga torkasid silma noorte neiude väga head istakud.
Kaks ilusat ja intelligentset eestlannat
Kür’is osales kaks Eesti esindajat – Angelique Maasik ja Marika Vunder. Mina kui koolisõiduvõhik jälgisin seda pigem kui koreograafilist etendust. Angelique’i kava oli üles ehitatud Valgre muusikale, mis muutis esituse erakordselt tantsuliseks ja haaravaks. Naeratus ei kadunud hetkekski Angelique’i huulilt. Kogu sooritus jättis väga hea ja sümpaatse mulje – ilus naine, ilus hobune ja ilus esitus! Tundus, et see kõik tuli tal nii kergelt, mis ongi ju tegelikult asja mõte.
Marika Vunder seevastu oli valinud võimsa, aga ka mõtliku ja hingestatud muusika, mis andis kogu esitusele sügava emotsiooni. Hoolimata sellest, et Orlando ei ole oma välimuselt sama efektne nagu tippkoolisõiduhobused, andis kogu esitus esteetiliselt väga hea elamuse. Marika on minu hinnangul tehniliselt täpne ja oskuslik, lisaks maitsekas ja intelligentne sportlane. Kür’is 4. kohale platseerunud Marikat edestanud rootslaste ja soomlase esitus, hoolimata nende paremate eeldustega hobustest, ei jätnud mulle tunnet, et valitud skeem, muusika ja esitus oleks omavahes suurepärases korrelatsioonis. Aga kohtunikud hindavad muidugi hoopis muid nüansse ja eklektiline muusikavalik jms neid ilmselgelt ei häirinud. Ju see siis nii peabki olema.
Minu isiklik võit koos väikse Rolexi auhinnaga..
Kogu Horse Show kõige tähtsama osavõistluse ehk Maailmakarika etapi ajaks oli pinged laes. Võidušanss on väga paljudel ja sealhulgas ka soomlaste nüüd juba suurlootusel Nina Fagerstöm’il . Eestlasi kahjuks sel aastal võistlustules ei olnud. Parkuuri puhul oli autori sõnul tegemist eelkõige tehnilise ja hobuse ja ratsaniku hoolikust ning täpsust nõudva võistlusega, mitte niivõrd hüppevõimsusele ja kiirusele baseeruva lahendusega. Ootus oli, et ümberhüpetele pääseb ca 5 – 10 sportlast.
Ka pressitribüünil oli põnevust palju, sest enne võistlust korraldati iga-aastane ennustusvõistlus, kus pidi arvama võitja nime. Auhinnaks oli Rolex’i poolt kaks champagne’t (kahjuks käekell antakse ikka päris võitjale). Seetõttu oli tegemist ka natuke isiklikku laadi põnevusega. Eestlaste seltskonna arvamused võitja osas olid kõik erinevad. Sel aastal lähtusin ma ainult sisetundest, mida ma eelmisel aastal eirasin. Nimelt 2009. aasta Helsinki Horse Show’l ütles sisetunne mulle, et võitjaks tuleks pakkuda Daniel Etter’it. Aga kuna tegelik soov oli ikkagi panustada omadele, pakkusin võitjaks Rein Pilli ja A Big Boy’d. Kahjuks nii ei läinud ja võitis Daniel Etter.
Sellest tulenevalt ei hakanud sel korral pikemalt mõtlema ja kirjutasin kohe esimese emotsiooni ajel tekkinud nime paberile ja selleks oli – Christian Ahlmann. Sellele järgnes 1,5 tundi põnevust ja 11 sportlase edasipääs ümberhüpetele, nende hulgas oli ka minu favoriit. Siis tulid ümberhüpped, kus kõik järjest eksisid, kuni tuli Ahlmann oma väga hästi manööverdataval Taloubet Z’il. Nemad läbisid esimestena parkuuri puhtalt, kuid samas ettevaatlikult ja mitte liialt kiirustades. 
Ahlmann ja Taloubet Z
Siis järgnes veel päris mitu närvesöövat momenti, kus nägin oma lootustele juba musta ja jämedat kriipsu peale tõmmatavat. Aga ei, ikka tuli teistel mõni väike viperus vahele ja Ahlmann minu (aga loomulikult eelkõige iseenda) suureks rõõmuks võitiski.
Koer oli sellega ületatud, nüüd jäi veel saba. Nimelt arvas tervelt 3 inimest, et Ahlmann on sel päeval võitja. Nii et Fortuunal tuli veelkord otsustada, seekord juba Ahlmanni käe läbi, kes valis oskuslikult loosikastist minu nime kandva sedeli ja kaks Rolexi auhinda ehk kaks pudelit champagne’t ulatati mulle üle.
Ühe pudeli lahendasime Eesti pressiesindusega kohapeal ära. Teise, millel on ka Christian Ahlmanni autogramm, tõin endaga Eestisse kaasa. Tänu autogrammile jääb ilmselt ka mullijook pudelisse. 
Loo autori täistabamust tähistavad harrastusratsutaja Juhan Raudsepp, hobuseomanik Margit Mutso, Oma Hobu peatoimetaja Ago Ruus ning ajakirjanik Mart Kivastik.
Ilmselt oleks ma pidanud sel päeval ikkagi ka lotopileti ostma …