Kaitsesin novembris 2024 Saksamaal Saarlandi Ülikoolis doktoritöö ratsutamiskunsti ajaloost, millega sean kahtluse alla senise ajalookirjutuse. Muuhulgas hõlmab see nii Grisone vägivallakooli kui ka Pluvineli väidetava hobusõbralikkuse ümberhindamist. Samuti ei tohiks rahvuslikke ratsutamise koolkondi lihtsustatult vägivaldseteks või hobusõbralikeks jagada. Kes otsib ajaloolistest ratsastamise õpetustest loomasõbralikke meetodeid, peaks vaatama tavalisest kaanonist kaugemale ning tutvuma vähem tuntud ratsutamismeistritega nagu Hörwart või Lieb.
Kui lugeda ratsutamise ajalugu varasel uusajal, siis keskenduvad autorid enamasti Itaaliale ja Prantsusmaale, vahel ka Suurbritanniale. Soovisin seda ühekülgset kajastust parandada ning uurisin oma töös eelkõige saksakeelseid 16. ja 17. sajandil ilmunud hipoloogilisi teoseid. Lisaks itaalia ja prantsuse klassikale tõin võrdluseks ka paar ibeeria poolsaarel kirjutatud ratsastamise õpikut. Suurbritannia jätsin aga oma tööst välja, kuna huvitusin eelkõige ratsutamiskunstist, mitte võiduajamistest või jahiratsutamisest.
Hobuse ja ratsaniku koostöö – harmoonia või võitlus?
Tööd läbib punase joonena Gabriel von Danupi aastal 1623 anonüümselt avaldatud „Supplication der Pferde“ ehk „Hobuste palvekiri“. Westfalenis akadeemiliste huvidega aadliperre sündinud Danup töötas erinevate krahvide ja kuurvürstide tallimeistrina. Oma karjääri tipu saavutas ta aastal 1627, kui taani kuningas Christian IV nimetas Danupi kuninglikuks tallimeistriks. „Hobuste palvekirja“ sündmustik toimub Parnassose mäel, kus krahv Wilhelm von Nassau kannab kreeka jumalale Apollole ette hobuste palvekirja, milles loomad paluvad kaitset türannlike ratsutajate eest. Danup laseb hobuste vastu üles astuda Pirro Antonio Ferrarol, itaalia ratsutamismeistril, kes on tuntud 1602. aastal avaldatud suulisteraamatu „Cavallo frenato“ („Valjastatud hobune“) poolest.
„Hobuste palvekirjas“ esindab Pirro Antonio Ferraro itaalia ratsutamiskunsti koolkonda, mille jõhkruse üle hobused kurdavad. Kui Danupi sõnul teenivad hobused hea meelega inimesi, kui neid ainult hästi koheldakse, siis Pirro Antonio Ferraro peab tähtsaks karistusi, et sundida tema arvates loomupäraselt kangekaelseid ja vastalisi loomi oma ettenähtud rolli. Danup kasutab „Hobuste palvekirja“ selleks, et kirjeldada itaalia koolkonna ebapädevust ja nõuda hobusesõbralikumat koolitust. Hobuste väärkohtlemise põhjuseks on puudulikult haritud ratsanikud, kes ei tea, mis on treeningu eesmärk ega ole piisavalt kursis hobuse füsioloogiaga. Selle probleemi lahendamiseks peab Danup vajalikuks määratleda, mida kujutab endast hästi koolitatud ratsahobune. Ta käsitleb seda küsimust oma teises raamatus „Idee eines wohlabgerichteten Pferdes“ („Hästi väljaõpetatud hobuse kirjeldus“, 1624).
„Hobuste palvekiri“ on hipoloogilise kirjanduse hulgas ainulaadne mitmel põhjusel. Esiteks annab Danupi palvekiri hobustele hääle, võimaldades neil inimeste vastu üles tõusta, samal ajal kui lugejat kutsutakse üles loomadele kaasa tundma. Teiseks käsitleb Danup Euroopa eri riikide ratsutamiskoolkondade erinevusi. Itaallased omistavad hobusele peamiselt negatiivseid iseloomuomadusi ja püüavad hobuse pead alla tõmmata, mistõttu ratsud esiotsal jooksevad. Danup ütleb, et asjatundlikud ratsanikud peaksid hoopis laskma hobust pead kõrgel kanda, nii et esiots muutub kergemaks ja hobuse raskust kannavad tema tagujalad.
Danup kritiseerib itaalia koolkonda ja juhib tähelepanu sellele, et ka prantslased on Pluvineli ajast alates sellest eemaldunud. Samas ei pea ta ka prantsuse koolkonda, mis on tuntud eelkõige piilarite kasutamise poolest, ideaalseks. Danup soovitab piilareid vältida. Oma teises raamatus tahab Danup luua uue ratsastamise standardi, ühendades itaalia, prantsuse ja saksa koolkondade parimad küljed. Eelkõige kasutab ta aga võimalust, iseennast ratsutamismeistrina etableerida. Danup oli kirjutamise ajal töötu, mistõttu oli tema ratsastuse õpik ka omaette kandideerimiskiri tulevastele tööandjatele.
Augsburgi rikas kaupmees Marx Fugger avaldas oma „Von der Gestüterey“ („Kasvandusest“) aastal 1578, seega 45 aastat enne Danupi „Hobuste palvekirja“. Kritiseerides hobuste julma kohtlemist, oli ta oma ajast eest. Ka Ernst Abraham von Dehn-Rothfelser astub oma 1637. aasta ratsastuse õpikus „Kurze Beschreibung von Abrichtung und Zäumung der Rosse“ („Lühike kirjeldus hobuste väljaõpetamisest ja valjastusest“) hobuste kaitseks välja – hobust ei tohi treeningus sundida tegema asju, milleks tal pole võimet. Tema nägemus hobusest on aga üsna pragmaatiline. Hobust saab alles siis armastada, kui ta on hästi välja õpetatud ning inimest teenib.
Seevastu Misselhorn, kes aastal 1685 „Lüneburgische neu eröffnete Manege“ („Lüneburgi uus ratsakool“) avaldas, näeb hobuseid märksa halvemas valguses. Nad on tema arvates kapriissed, halva loomuga ja võitlevad kogu hingest ratsaniku vastu. Misselhorni õpik on keeleliselt tugevate prantsuse mõjudega, ent hobuse kohtlemise poolest sageli julmem kui itaalia meistrite meetodid. Kannuste suhtes tuimaks muutunud hobusele soovitab ta sadulavöö taha klaasikillud naha alla torgata ja kinni kasvada lasta. Selle peale pidi hobune taas kannustele reageerima hakkama.
Itaalia kuulsaim ratsutamiskunsti meister Federico Grisone mainib oma õpetuses „Gli ordini di cavalcare“ („Ratsutamise reeglid“, 1550), et hobust võib liikuma saada, kui talle kepi otsa seotud kass tagumiste jalgade vahele torgata. Seda kohta tsiteeritakse sageli, et tõestada Grisone treeningu vägivaldsust. Seejuures ei ole enamik tsiteerijaist ilmselgelt Grisone teost põhjalikult lugenud. Grisone kirjeldab kassi ja hobuse üheaegset piinamist kui meetodit, mida ainult halvad ratsanikud kasutavad, kel pole ei aega ega piisavat kogemust. Ratsanikul, kes Grisone õpetust järgib, polevat kunagi tarvis taolisi meetodeid kasutada.
Siiski ei ole võimalik ka Grisone enda õpetust kuigi hobusesõbralikuks pidada, kuna ta karistab hobuseid väga innukalt nii piitsahoopide kui ka karjumisega. Antoine de Pluvinel, kuulus prantsuse ratsutamismeister ja teose „Le Maneige Royal“ („Kuninglik ratsakool“, 1623) autor, keda sageli Grisone vastandina esitletakse, ei erine paraku Grisonest nii palju, kui teda meelsasti kirjeldatakse. Kui Pluvinel oma eesmärke heaga ei saavuta, siis on ta samuti valmis hobust nii hirmutama kui ka piitsutama. Kõik meistrid kritiseerivad hobuse julma kohtlemist teiste poolt – vägivald on aga õigustatud, kui nad seda ise kasutavad.
„Hobuste palvekirjas“ soovivad hobused endale mõistvat ja sõbralikku ratsastajat. Sellele soovile vastavad kõige enam Hans Friedrich Hörwart von Hohenburgi „Kunst der Reitterey“ („Ratsutamise kunst“, 1577) ja mõningate mööndustega ka Christoph Jacob Liebi „Practica et arte di cavalleria“ („Ratsutamise harjutused ja kunst“, 1616). Danupi lihtsustatud kirjeldust erinevatest rahvuslikest koolkondadest pole aga mõistlik üle võtta, kuna nii itaalia, prantsuse, saksa kui ka ibeeria ratsutamismeistrite seas esineb nii hobusesõbralikumaid kui ka julmemaid.
Ratsmekontakt siidist niidiga ja augud suus
Eriti elav arutelu tekkis 17. sajandi alguses ratsutamismeistrite vahel suuliste teemal. Suulisteraamatud on 16. ja 17. sajandile iseloomulik hippoloogiline žanr. Sel perioodil oli suulisteraamatutel kogu Euroopas, kuid eriti Saksamaal, märkimisväärne niššiturg. Neid toodeti eri kvaliteedi- ja hinnakategooriates, mis olid suunatud erinevatele lugejarühmadele. Kõige odavamad ja keskmises hinnaklassis olevad suulisteraamatud sisaldavad suhteliselt algelisi puulõikeid. Luksuslikes, folioformaadis suulisteraamatutes kasutati kallimat vasegravüüri. Need gravüürid kujutavad sadu filigraanselt kaunistatud kangsuulisi. Iga suulise juurde kuuluvad juhised, mis varieeruvad ühest lausest kõige odavamates raamatutes kuni lühikeste tekstideni uhkemates trükistes. Need lühikirjeldused selgitavad, kas suuline on terav või pehme, millise hobuse jaoks see on mõeldud või millist ratsutamisprobleemi see peaks lahendama. See teave viitab suurele usaldusele tehnoloogiliste lahenduste tõhususse. Ratsanik pidi vaid tuvastama hobuse käitumisprobleemi, et leida suulisteraamatust sobiv suuline.
Kuid kuidas täpselt valida õige suuline? Mida peab ratsanik jälgima, et teha õige valik? Georg Simon Winter von Adlersflügel vastab nendele küsimustele väga põhjalikult. Winter töötas ratsastajana, loomaarstina ja mitme hobusekasvanduse juhina. Ta avaldas arvukalt ratsutamise, veterinaarmeditsiini ja aretuse alaseid traktaate, millest enamik on tõlgitud ka ladina, prantsuse ja itaalia keelde.
Winter soovitab ratsutada nii sammus, traavis kui ka galopis ning jälgida seejuures pea, jalgade ja laudja asendit. Tähelepanu tuleb pöörata iga üksiku kehaosa tugevusele või nõrkusele ja muudele omadustele. Pea puhul läheb Winter eriti detailseks ja mainib arvukalt ninasõõrmete, põskede, suu, huulte, keele, hammaste ja lõua omadusi. Lõpuks tuleb õige suulise valimisel arvesse võtta hobuse päritolu ja tema kasutamise eesmärki. Samuti annab Winter ratsanikule tõsiselt mõtlemapaneva hoiatuse. Kui ratsanik ei võta kõiki neid punkte arvesse, rikub ta hobuse ühe nädalaga rohkem ära, kui ta jõuab aasta jooksul parandada.
Kangsuulise mõju hobuse suule võib olla ühelt poolt väga peen, kuna pikkade kangide liikumise aeg võimaldab hobusel reageerida enne, kui suuline hakkab avaldama survet. Trenselsuulise puhul ei ole hobusel mõtlemisaega, kuna surve on ratsme kasutamisel esimesest hetkest alates olemas. Teiselt poolt võimaldavad kangid suuremat survet kui trenselsuuline seda põhjustada saab, mis suurendab vigastuste potentsiaali.
Enamik autoreid mainivad kangsuuliste põhjustatud vigastusi. Nad küll hoiatavad, et hobuse suud ei tohi kahjustada. Sellegipoolest tähendavad haavade ravimise juhised, et see probleem esines sageli. Mõned ratsutamismeistrid kirjutavad isegi, et muljutud keel on osa treeninguprotsessist. Sellegipoolest peaks väljaõpetatud hobune olema käes nii kerge, et teda võib ratsmete asemel ka siidist niidiga juhtida. Vastuolu sageli avalikult tunnistatud karmi treeningu ja tundliku eesmärgi vahel võib leida ka „Hobuste palvekirjas“, kus hobused kaebavad oma treenerite üle, kes neid igasuguste vahenditega piinavad. Samas oleksid nad meelsasti head ratsahobused, kui neid vaid lahkesti koheldaks. Hobune, kes töötab vabatahtlikult ratsaniku heaks, on eesmärk, mille nimel ka ratsutamismeistrid töötavad. Paraku ei saavuta nad seda eesmärki sageli ilma vägivallata.
Mariam Selge doktoritöö „‘Der Natur helfen und nicht zwingen‘: Reiter, Pferd und Kandare in der Reitkunst der Frühen Neuzeit“ ilmub mai lõpus Büchner-Verlagis.
