Tsivilisatsiooniga kaasneb tavaliselt tugevama soov allutada nõrgem oma tahtmisele, millisel otstarbel kasutati ja kasutatakse pidevalt täiustatavaid relvi ja vahendeid, nii ei pääsegi tänapäeval ratsaväe ajaloost rääkides mööda Assüüriast, Babülonist, Pärsiast ja nende riikide omavaheliste suhete tõusudest – mõõnadest.
Täna oleme harjunud pidama Euroopat vanaks maailmaks, seevastu piirkonda, kus asuvad Iraan, Iraak, Iisrael, Egiptus ja Lähis – Ida tervikuna peame pisut põlastavalt alaks, mis heal juhul väärib vanade riikide humanitaarabi, unustades, et just seal asus tsiviliseeritud inimkonna häll.
Olgu öeldud, meil Eestis alles kujunesid suuremad püsiasulad, kui Mesopotaamias sõdisid isekeskis impeeriumid. Ning loomulikult kujunes sealkandis tugevaimaks ja jõukamaks riigiks riik, mis ületas vastast relvastuse, aga ka lahingmasinate osas, milleks üha järjekindlamalt kujunes hobune.
Assüüria ja Babülon
On raske alahinnata Assüüria riigi tähtsust tsivilisatsiooni ajaloos. Seda enam, riik, impeerium, kasvas välja teisejärgulisest Sumerite halduskeskusest. Olles tihedas läbikäimises (sõjas) pisut hiljem tekkinud impeeriumi Babüloniga, väärivad nende kahe riigi saavutused suuremat tähelepanu.
Nimelt on assüürlased – tegelikult suhteliselt verejanulised sellid – tuntud kui atribuudi, ilma milleta tänapäeval ükski ratsasportlane sporti ei teeks, täpsemalt sadula, leiutajad. Erinevad allikad paigutavad internetis sõjaväge hobustele kõige kummastavamatel aastatel, lähtugem siin siiski põhitõest, mis tänaseks on üldlevinud.
Assüürlaste sadul nagu lähtub lisatud bareljeefist oli mingisugune palakas, mis materjalist täpselt, seda nüüd öelda ei oska, möödunud on siiski enam, kui neli tuhat aastat. Sellel palakal polnud muide jaluseid. Ratsavägi ise täitiski seejuures teisejärgulist ülesannet sõjavankrite kõrval, kandes kiirelt liikuvate vibuküttide ülesannet.
„Ratsavägi ilmus assüürlastel umbes 885. a. e.Kr. Ta ei olnud iseseisev väeliik, vaid teda tarvitati abiväeliigina lahinguvankrite kõrval. Ratsamehed olid varustatud vibu ja nooltega. Sadul puudus, ratsamehed teotsesid kahekaupa koos, kusjuures üks hoidis hobuseid, kuna teine teotses vibuga vaenlase vastu.“ Sellise kirjelduse andis assüürlaste ratsaväe tekkest kolonel Tomberg oma loengutes Kõrgemas Sõjakoolis 1931. aastal, mille korjas konspektiks kokku kapten M. Haber ja mis ilmus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste Staabi väljaandes 1931. aastal. (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused / muuseum –www.ksk.edu.ee/muuseum)
Seega oskame lõpuks eeldada, kus leiutati sadul, samuti seda, uus leiutis mängis arenedes Assüüria ja Babüloni vahelistes konfliktides üha suuremat rolli.
Olgu, kuidas oli, kuid igatahes on assüürlaste jõudu ja verejanulisust maininud prohvet Jesaja. Ta kirjeldas, nende ammud on vinnas, ja nende rattad on tuulispea! Jälle hõisaku rakendisportlased. Nende spordiala on vanim hobustega seotud ala, ka Assüüria sõjaväes olid esialgu esikohal sõjavankrid.
Igatahes hoidisid assüürlased mitmetes sõdades vasallkuningaid kontrolli all. Kontroll tähendas toona välilahingut, kus raskelt relvastatud jalaväel olid toetuseks sõjavankrid ühes neid toetava seni veel noore kergeratsaväega. Hiljem, siis, kui väliarmee oli purustatud algas vaenuliku kuningriigi pealinna piiramine. Assüürlaste puhul lõppes piiramine tavaliselt veresaunaga. Nii nagu see juhtus juutide ühe linnriigi Laakisega aastal 701. eKr.
Assüüria domineerimist ei sallinud loomulikult Babülon. Linnriik, mis oli arenenud alates XIX sajandist eKr. puutus kokku assüürlastega, kaotas hetkeks oma tähtsuse 689 eKr. ning asus kuningas Nabopopolassari juhtimisel Assüüriale kätte maksma.
Siin puutume esmakordselt kokku saladuslike sküütidega, nomaadidega, kes olid olnud väidetavalt hirmuäratavad ratsanikud ning kes aastail 616 – 614. eKr peetud välilahinguis olid mänginud assürlaste tappa saamisel esimest viiulit.
Nõrgestatud Assüüria pealinn Niinive langes pärast kolm kuud kestnud piiramist aastal 614 eKr, lõplikult lendasid need verejanulised tegelased, kes olid siiski leiutanud sadula, ajaloo prügikasti aastal 608. eKr.
Katafraktid Pärsiast
Ennist juba mainitud, Mesopotaamia, tänapäeva mõistes Lähis-Ida oli toona üpriski arenenud kant. Ning tehnoloogiline uuendus, milleks üks sadul kindlasti ka on, levis ühelt rahvalt teisele üpriski lühikese aja jooksul.
Olgu levitajateks kaup- või sõjamehed, igatahes saame hakata rääkima uuest väeliigist, nimelt raskes relvastuses ratsaväelastest koosnevast ratsaväest, mis selles regioonis kandsid kreeklaste antud nimetust katafrakt. Nimetus tulenes iseenesest ratsaniku kantud soomusrüüst.
Katafrakt bareljeef; foto Wikipedia
Kokkuvõtvalt võikski öelda katafrakt oli raskes soomusrüüs ratsanik, kes relvastatud pika piigiga (4 – 4,5 meetrit), mis lahinguolus eespool oli rihmaga kinnitatud hobuse kaela, tagapool aga laudja külge. Hobunegi oli kaetud soomusrüüga. Ja kuna hobune, turvised ratsanikule ja hobusele maksid toonagi head raha, siis üldjuhul kuulusid katafraktide hulka peamiselt aristokraatia esindajad. Seega võiks katafrakte tegelikult võrrelda Euroopa rüütlitega keskajal, mis siiski pole päris õige. Kui rüütlid Euroopas olid edukad tegutsedes nii rühmas, kuid peamiselt siiski individuaalselt, siis katafraktid oma relvastuse kohmakuse tõttu – mida üks nelja meetri pikkune piik kahtlemata on, olid edukad vaid rühmana tegutsedes.
Sel põhjusel tegutsesidki pärslaste katafraktid koos kergema, vibuküttidest koosneva ratsaväega.
Kaamel võitis hobust
Pärslased ja nende impeeriumi rajaja Kyros II olid tegelikult üldse suured katsetajad. Katsetati kõige mitmesugusemaid lahendusi, mille üheks osaks võib nimetada ka vaenlasel lahingu põhiraskust kandva ratsaväe segadusse ajamist kõige erinevamate vahenditega. Igagi hobustega vähegi kokku puutunud inimene teab, kui palju ettearvamatut võib korda saata üks ehmunud või veelgi hullem, hirmunud hobune. Kyros II nupumehena otsustas seda hirmu oma kasuks ära kasutada… Aasta 546. eKr, tegevuskoht Sardes. Vaenupoolteks pärslased Kyros II juhtimisel ja kuningas Kroisos oma Lüüdia armeega. Allikad väidavad, lüüdlasi oli olnud 100000 meest Kyrose 50000 vastu. Jõukal järjel olev Kroisos – teamegi meie tänapäeval väljendit rikas nagu kröösus, saatis oma ratsaväe Kyrosele natti. Viimane taibuka mehena seevastu oli juba varemgi märganud, lüüdlaste hobused ja kaamelid polnud vähemalt sellel ajal just kõige suuremad sõbrad. Nii ümbritseki Kyros oma väed nelinurkselt kaamelitega, kellel pisukese tulejõu andmiseks istusid vibukütid.
Kyros II; foto Wikipedia
Lahingu algus oli lüüdlaste poolelt vaadatuna ilus. Ratsavägi kihutab kaamelite suunas. Kihutab. Kihutab, näeb-haistab kaamelit, ehmub, pöörab ümber ja paneb plagama. Nüüd asus tööle juba pärslaste ratsavägi, need hobused oli elusat kaamelit varemgi näinud. Lahing lõppes pärslaste täieliku võiduga.
Tulebki tunnistada pärslaste nupukus, ratsaväe erinevate liikide kooslus, välja arvatud saunad ühelt teiselt kui nii võib nimetada ratsaväekindralilt, keda täna tunneme Aleksander Suure nime all, osutus tegelikult väga edukaks nagu üldse toona kõik hobustega seonduv. Katafraktid olid edukad lahingutes Vana – Kreeka linnriikide, India vürstide, kuid ka Vana – Rooma armeedega. Igatahes mängisid pärslased pikka aega piirkonnas esimest viiulit.
Järgnevalt teemegi tutvust Makedoonia Aleksandri tegevuse ja Vana – Rooma ratsaväega.
Allikad
- Internet, „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu“, http://xlegio.ru