VIII sajandil seisis Euroopa vastakuti suure ohuga, aastal 711 Gibraltari väina ületanud moslemid kinnitasid kanda Hispaanias, arvestatavat vastupanu kohtamata liikusid nende kiired ratsaväelased edasi vana mandri südamesse ja ähvardasid juba Prantsusmaadki.
Euroopat laastavad moslemitest sissetungijad allusid prohvet Muhamedi järgijale, Umaijaadide dünastiast pärit kaliifile. Esimesteks moslemiteks oli aga algselt olnud väike hulk Araabia poolsaarel elanud beduiine, kes ühinesid prohvet Muhamedi eestvedamisel uue usu lippude ümber. Oma surmaks 632 aastal oli Muhamed juba ühendanud poolsaarel asunud linnad vägivalla ja usulise propaganda abil ühtse juhtimise alla. Aastaks 661 oli moslemite valitseda Palestiina, Süüria, Pärsia ja Egiptus.
Vaevalt sadakond aastat hiljem olid moslemid juba uut usku levitamas Euroopas. Loomulikult ei vaevanud usulevitajad sealjuures päid küsimustega, kuidas rahumeelselt uut tõde võimalikele kuulajatele tutvustada. Appi võeti mõõk, hobunegi oli tähtsal kohal usutõdede kiiremal levitamisel. Aastaks 720 oli allutatud tänane Hispaania ja juba ületati Püreneed. Ning kui uut usku levitada, siis põhjalikult. Uskmatutelt – kristlastelt – tuli kõik eluks vajalik ära võtta. Ka elu ise. Toonased kroonikad räägivad rüüstatud linnadest ja kirikutest, tuhandetest hukatud meestest ning orjaturgudele viidud naistest ja lastest. „Moslemid tulid koos naiste ja lastega ning tungisid Akvitaaniasse sooviga sinna elama jääda.”
Kiire edenemise põhjustest
Moslemid olid vallutatud aladelt üle võtnud palju kasulikku, muuhulgas ka sõjakunsti. Seda ka ratsaväe osas. Ajakiri „Imeline Ajalugu” nimetab oma 2015. aasta viiendas numbris kalifaadi ratsaväge vaenlase õudusunenäoks. Tõesti, juba Pärsiast tuntud kergeratsavägi ühes noolerahega võis kindlasti olla paigal seisva ja kilpide taha varjunud kehva distsipliini ja väljaõppeta jalaväe vastu tõhusaks relvaks. Olgu öeldud, kolonel Tomberg nimetas 1931. aastal Kõrgemas Sõjakoolis peetud loengutesarjas araablaste kergeratsaväe lastud noolerahet araabiapäraselt „Koera haugatus.” Eks see nimetus kirjeldagi vahest kõige paremini heli, mis tekib tuhandete vibunoolte üheaegsel vallapäästmisel.
Kui teatud lahinguetapis lisame siia juurde veel raske ratsaväe – katafraktide rünnaku, mis nooltest kurnatud jalaväelaseid vikatina niidab, võib saada aimu moslemite „eduloo” ühest põhjusest.
Loomulikult ei saa siinjuures märkimata jätta moslemite kiirust edasiliikumisel. Vajadusel hakati ratsanikule jalameest reisijaks istutama. Iseenesest lihtne mõte suurendas oluliselt vägede liikumiskiirust, muutes jalaväegi kriitilisel momendil mobiilsemaks.
Samuti võlgnesid moslemid oma edu suuresti tolleaegse Euroopa killustatusele. Kodusõjast lõhestatud vestgoodid, kelle valitseda oli tänane Hispaania, said moslemitelt Guadalete lahingus aastal 711 sellise sauna, et lisaks arvukatele sõjameestele andis oma hinge Jumalale või kuradile, kellele kuidas meeldib, ka vestgootide kuningas Roderich.
Teisel pool Püreneesid „tervitas” moslemeid Akvitaania hertsog Eudo (ka Odo). Saavutanud aastal 720/721 küll esialgu Toulouse´i all moslemite vastu edu, ronis Eudo hiljem sõtta Frankide riigiga, killustades samas oma vägesid. Enamgi veel, Eudo üritas ka poliitikat teha, toetades ebaõnnestunult üht moslemite sisetülis osalenud poolt.
Fakt on see-et arvatavalt oktoobris 732 olid moslemid Abdul Rahman Al Ghafiqi juhtimisel jälle teisel pool Püreneesid Akvitaanias ning selle hertsogil Eudol oli vesi ahjus. Moslemid rüüstasid suure osa Akvitaaniast, Bordeaux ja selle ümbruse. Eudo üritas küll osutada vastupanu, kuid sai Garonne´i jõe lahingus lüüa. Viimases hädas pöördus Eudo oma vana vaenlase Frankide kuninga võimuka sohipoja ja riigi faktilise valitseja Karl Martelli poole. Karl, kes toona kandis tiitlit majordoomus, mõistis hoobilt moslemite sissetungi täit ohtu. Majordoomus võttis Eudolt lubaduse, et Akvitaania allub edaspidi Frangi riigile kutsus ja kokku oma sõjaväe.
Moslemite ratsavägi Potiers (Tours) lahingus
Karl Martellil oli moslemite vastu kasutada toonases Euroopas üsnagi ebatavaline relv alalise sõjaväe näol. Frangi riigis elavatel talupoegadel lasus nimelt kohustus osaleda kilbi ja odaga õppustel, aga ka sõjakäikudel. Lisaks oli frankidel olemas ka raske ratsavägi, kuhu kuulusid peamiselt hästi relvastatud ülikud.
Umbes 19kilomeetrit Poitiers´ist põhja pool kohtusidki moslemitest ratsaväelased frankide armeed. Martell oli lahingupaika valides asetanud oma kilpide taha varjunud väed künkale, mille ühel küljel oli tihe mets, teisel aga jõgi.
Selline vägede paigutus ei sobinud aga moslemite ratsaväele. Ratsaväelased pidid ründama alt üles, mis takistas omakorda neile seni edu toonud taktika kasutamist. Eelpool juba nimetatud kolonel Tombergi kirjeldus annab vast paremini aimu araablaste ratsaväe lahingutaktikast sellel ajal: „Nii araablaste juures esimene joon kandis nime “hommikune koera haugatus”, teine – “päevane abi” ja kolmas – “õhtune hävitus”. Siit võime järeldada ideelist jõudude jaotust sügavuti ajas ja ruumis.”
Poitiers all pidid araablased aga Karli kilbimeeste vastu hakkama improviseerima. Arvestamata lahinguvälja ja vastase eripära saatis emiir Abdul Rahman Al Ghafiqi pärast seitse päeva väldanud manööverdamist ja abivägede ootamist oma ratsaväe pealetungile.
Frangid pidasid vastu araabia ratsavibuküttide „koera haugatusele.” Ka viskeodadest koosnev „päevane abi” ja hilisem katafraktide rünnak jäi frangi jalameeste vastu lahjaks. Frangid pidasid Al Ghafiqi suureks üllatuseks vastu terve päeva.
Õhtul hakul jõudis Martellini teade luurajalt, et avastatud on moslemite kindlustatud laager, kus peidus moslemite naised – lapsed, aga ka Akvitaaniast ja Bordeauxist kokku röövitud kalleim nasvärk.
Maal tollasest frankide ratsaväest; foto Wikipedia
Frankide ratsavägi murrab moslemid
Martell kogenud väejuhina otsustas uue teadmise kohe ära kasutada. Frankide-burgundide ratsavägi saadeti Eudo juhtimisel moslemite Achilleuse kannaks olevat laagrit kimbutama. Terve päeva frankide kilbimeestega vägikaigast vedanud ja juba väsinud moslemitele tuli teade laagri ründamise kohta halva uudisena. Osa meestest pööranud otsa ümber, päästmaks laagris olevat röövsaaki, kuid kindlasti ka seal asunud tsiviilisikuid. Frangid asusunud surve kadumisel vasturünnakule.
Moslemeid tabas segadus ning hiljem paanika. Kindla meele säilitanud, kuid improviseerijana läbi kukkunud Abdul Rahman Al Ghafiqi üritanud küll mehi vastuhakuks koondada, kuid peatselt loovutanud ta oma hinge muhameedlaste jumalale. Õhtuks taandusid vaenuväed, igatahes Martellil olnud kindel plaan järgmisel päeval jätkata ja moslemitega selleks korraks viimseni ühele poole saada. Viimased omakorda ei tihanud enam Martelli meestega jännata, nad kerisid hõlmad vöö vahele ning panid punuma.
Lõpetuseks
Lahing Poitiers juures oli toonase Euroopa jaoks märgilise tähtsusega. Edukalt oli alustatud moslemite ekspansiooni tõrjumist. Olgu öeldud, viimased aastal 711. Gibraltaril maabunud moslemisõdalaste järeltulijad kihutati Hispaaniast minema alles 1492. aastal.
Euroopa ratsaväelastelegi oli moslemite sissetung oluline. Siinkirjutajale jäi silma vähemalt kaks allikat, milles oli ühe Euroopa ratsaväe olulise puudusena märgitud jaluste puudumist. Hiljem seda üliolulist märki pole kirjutaja enam täheldanud.
Isikliku repliigina lisaksin juurde, et väide nagu oleks tänase islamipagulaste invasiooni Euroopasse põhjustanud ristisõdijad ei kannata eelpool toodu valguses küll mingisugust kriitikat. Arvestades asjaolu, et araablased omandasid sujuvalt Pärsia ja Bütsantsi kultuuri, olid nad kindlasti enamikust eurooplastest sammukese ees. Seega võib täiesti julgesti väita, usu levitamist Euroopas sõjariistaga alustasid just nemad. Kõigest 79. aastat pärast oma prohveti, olgu Jumal talle armuline, surma.
Allikad
- Ajakiri „Imeline Ajalugu” nr. 5, 2015; „1001 Lahingut, mis muutsid ajalugu;” „Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade;” Wikipedia,
- Sõjakunsti evolutsioon