Hobuste uni ei erine nii väga inimeste omast kui esmapilgul võiks arvata. Ka hobused vajavad REM-und ehk sügavat und, et organism ja aju saaksid taastuda. Uuringud näitavad, et kui hobune ei saa piisavalt lamades magada, kannatavad tema mälu, tähelepanuvõime ja üldine enesetunne.
Täiskasvanud hobune magab ööpäevas kokku keskmiselt kolm kuni neli tundi. Uni jaguneb kaheks: mitte-REM-uneks ja REM-uneks. Mitte-REM-und kogub hobune päeva jooksul lühikeste juppidena, sageli seistes – mõõdetud on umbes 30 uinakut, millest igaüks kestab kolm kuni neli minutit.
REM-uni on aga see osa unest, mida hobune saab ainult pikali magades. See toimub peamiselt öösel ning kestab korraga tavaliselt vaid kolm kuni viis minutit, kordudes tsüklitena.
Inimeste puhul on hästi teada, et une kvaliteet mõjutab nii vaimset võimekust kui ka heaolu. Hobuste puhul on seda seost vähem uuritud, kuid teadlased usuvad, et mõju on sarnane.
Kui hobune ei saa pikali heita
Brasiilia teadlased uurisid, kuidas unehäired hobuseid mõjutavad. Kümmet koolisõiduhobust filmiti, et kaardistada nende tavapärased unerežiimid. Seejärel takistati hobustel kolm päeva järjest pikali heitmast, mis tähendas, et nad ei saanud selle aja jooksul üldse REM-und.
Pärast seda viidi läbi testid, mis mõõtsid hobuste mälu ja tähelepanu. Ühes katses pidid hobused labürindilaadses ülesandes leidma maiuseid ämbritest. Vähese unega hobustel võttis ülesande täitmine rohkem aega. Teises katses hinnati tallis hobuste reaktsioonikiirust ja keskendumisvõimet.
Teadlaste järeldus oli selge: REM-uni on hobustele hädavajalik ning selle puudus põhjustab kognitiivseid häireid, mõjutades nii mälu kinnistumist kui ka tähelepanuvõimet. Samas rõhutavad nad, et hobuste unevajaduste ja keskkonnamõjude paremaks mõistmiseks on vaja edasisi uuringuid.
Hobused magavad õues paremini
Saksamaa ja Šveitsi teadlased uurisid kümne noore hobuse und erinevates pidamistingimustes. Hobuseid võrreldi olukorras, kus nad viibisid üksikuna boksis või aedikus või paaris koplis.
Selgus, et hobused magasid siseruumides, boksis, kehvemini kui õues, olenemata sellest, kas nad olid aedikus üksi või koos teise hobusega. Teadlaste hinnangul soodustavad värske õhk, liikumisvõimalus ja sotsiaalne kontakt hobuste valmisolekut pikali heita ja sügavalt magada. See võib omakorda vähendada äärmise väsimuse ja sellest tulenevate vigastuste riski.
Hobune võib pikali heitmist vältida mitmel põhjusel. Uus keskkond võib tekitada ebakindlust, mis on tuttav probleem võistlushobuste puhul, kes viibivad sageli kodust eemal. Samuti võivad vigastused, valu või haigused sundida hobust pigem seistes püsima.
Narkolepsia on haruldane
Kuigi hobustel on kirjeldatud ka narkolepsia juhtumeid, on see haigus väga haruldane. Edinburghi ülikooli uuringus vaadeldi 25 hobust, kes olid teadmata põhjusel kokku kukkunud. Vaid kahel neist diagnoositi tegelik unehaigus. Enamikul leiti muid probleeme, näiteks südamerütmihäired, veresuhkru langus või neuroloogilised häired. Mõnel hobusel ei tuvastatud põhjalikest uuringutest hoolimata ühtegi selget kõrvalekallet.
Teadlane Joe Bertone on märkinud, et unevõlg võib mõnikord näida narkolepsiana. Kui hobune ei saa piisavalt REM-und, võib ta muutuda nii väsinuks, et jääb seistes magama ja kaotab tasakaalu. Bertone hinnangul ei ole ravimite kasutamine enamasti vajalik, olulisem on leida ja kõrvaldada põhjused, mis takistavad hobusel turvaliselt puhata. Nendeks võivad olla valu, ebaturvaline keskkond või liiga väike ruum.
Uuringud on näidanud ka, et karjas kõrgema staatusega hobused magavad sageli rohkem kui teised, välja arvatud juhul, kui ruumi on piisavalt, siis saavad kõik hobused ühtlaselt paremini puhata.