Hobusega linnaliikluses!

Tänapäeval on hobune liikluses paras üllatus. Keegi ei oskagi nagu oodata, et kuskil ristmikul võiks olla oht hobusega kokku sattuda. Ja kui vankrihobust ehk aegajalt tulebki ette, siis ratsanik linnatänaval on midagi võrdlemisi eriskummalist. Hobuse jaoks on tramm, troll ja muud säherdused samamoodi ohoo-elamus nagu ta isegi nimetatud vahendite juhtidele. Sellest hoolimata, või just selle tõttu, võttis ratsaliit vedada uskumatult julge ürituse – suure hobuparaadi läbi Tallinna kesklinna.

Olen varasemalt hobusega linnapääle sattunud palju kordi – küll vanalinnapäevadele, siis filmivõtetele või mingil perioodil ka lihtsalt raekoja platsile lapsi sõidutama. Selles polnud toona midagi väga erilist. Või noh, oli ka, selles mõttes, et laps on ikka elevil, kui hobusega eputama minna saab. Aga ei olnud väga palju mõtteid sel teemal, et midagi võiks halvasti minna. Nüüd paraadile minnes ikka käsi värises. Üle 40 hobuse korraga rivis, ühel pool autod, teisel pool trollid. Juba üks lippudega ehitud vanker pani mu rahuliku õppehobuse kangestuma. Aga soov ajaloolisest üritusest osa saada tegi oma töö. Pärast on ju uhke tunne ja hea meenutada.

Et minu hobune esiotsa väga koostööaldis ei olnud, otsisin murelikult paarilist, kelle ratsu minu omagi maha võiks rahustada. Veskimetsa suurel muruplatsil kõndis juba rivis sammu paras hulk neljajalgseid, aga kõik muudkui kahekaupa. Kui kolmevõistleja Joosep Tikk oma eriti särtsaka olemisega sõbrakesega minu kõrvale end sättis, ajasin ta minema ja ütlesin, et see ei kõlba mitte. Tagapool kõndinud kohtunik Mart Maidvee, kes end alati tähtsateks sündmusteks hobuste manu sätib, irvitas seepeale, et ajasin viimasegi kandidaadi minema ja nüüd jään puhta ilma. Õnneks oli mul eespool märkamata jäänud veel üks üksik ratsanik. Nii saigi minu paariliseks Grethe Aikevitsius Ronja-Pipal.

Külli Tedre ja Lady ning Grethe Aikevitsius ja Ronja-Pipa. Foto: Gerlin Kess

Nii mõnigi süda sai vallutatud

Paariline on mitmes mõttes tähtis. Pikal teekonnal tuleb teineteist toetada ja lõbustada. Arvan, et saime sellega päris hästi hakkama! Kõik asjad on millekski head. Ei jäänud Joosepki paariliseta. Hobusekasvataja Mihkel Kanguriga moodustasid nad ülimalt muheda duo, kel naeratus teekonna algusest lõpuni kõrvuni. Sünkroonis lehvitamine tuli noormeestel samuti veatult välja. Usutavasti just tänu nende kahe šarmikale esinemisele on juba täna ratsakeskuste uste taga palju uusi õpilasi.

Mihkel Kangur ja Joosep Tikk

Efektselt mõjusid kindlasti ka rakendid, eriti kahe tinkeriga suur tõld, mille peal orkester lõbusaid viise mängis. Nimetet tõld kahjuks paljudele ratsahobustele eriti muljet ei avaldanud, külg ees püüti sellest alguses suure hirmu ja kauge kaarega mööda traavida. Vähem hirmus ei olnud hobuste jaoks ka Riiina Rõa ponirakend, mis tänu oma väiksusele ja nunnu-faktorile hulganisti piltnike ligi tõmbas. Väärika ühehobuserakendi kutsaritoolis istus aga Kaspar Kald.
Kaspar Kald ja Marko Villemson ning Libeeria

Riina Rõa ja Maarja Saare ponirakend

Elamuse pakkusid kindlasti suuremat kasvu hobused – Jürgen Marki juhitud tupsujalgne Diamond ning Kadri Vollmeri hiiglaslik Poleto. Hobuseid oli igat värvi, Marit Künnapuu Ea Lynghoj näol oli esindatud isegi täpiline Pipi-hobune.

Marit Künnapuu ja Ea Lynghoj, tagapool Liisi Laanet ja Veron

Suur tänu juhtidele

Pärast kolmveerandtunnist tiirutamist suurel muruplatsil hakkasid hobused tasapisi rahunema ja südant põksumapanev teekond sai alguse. Paldiski maantee äär oli rahvast täis. Murettekitavalt hobustele lähedale olid lapsevanemad lükanud just oma pisimad võsukesed, et need millestki ilma ei jääks. Mõni tahtis lausa möödujatele pai teha. Palusin paarilt lapsevanemalt suuremat ettevaatust ning jäin samas mõtisklema, et inimesed ju tegelikult ei kujuta ettegi, et hobune võiks neile midagi halba teha. Meie mälestusis on hobune ikka veel liiklusvahend, truu ja turvaline kaaslane. Kuid millal enamus meist nägi teda viimati kesklinna teedel? Kuvandid on visad kaduma. Ei ole kerge seletada, et tegelikult näevad mitmed neist hobustest täna mootorrattaid, trolle, tramme ja muid kahtlaselt häälitsevaid liikureid esimest korda elus.

Samas kulges rongkäik suuremate intsidentideta. Seda siis kuni esimese trollini, mis tee kolmeks jagunedes lõpuks sai võimaluse meist mööduda. Juhtidele tuleb tegelikult igati au anda, sest enamus mõistsid olukorras käituda arukalt ning veeresid loomadest mööda hiirvaikselt. Sarvi polnud trollil samas kuhugi peita ja veidi hirmus ta paarile hobusele meist tagapool siiski oli. Korraks tabas kolonni sama efekt, mis piljardikuule, kui nad esimest korda lahti lüüa. Autojuhid mõistsid seepeale ilmselt hästi, et tahavad hobuse alla jääda täpselt sama vähe kui ratsanikud auto alla.

Ainult üks neiu näis oma limusiini üle sellist uhkust tundvat, et vajutas kohe demonstratiivselt gaasipedaali esimesel võimalusel põhja. Ilmselt pages selle tüütu, ummikut tekitava seltskonna eest. Hiljem lugesin internetistki: "No mida nad tulid siia linnavahele sittuma ja kooserdama, autoga üldse sõita ei saa!". Jah, eks inimesi ole igasuguseid. Mina ei kujuta ette, et keegi võiks loomadesse üldse kuidagi halvasti suhtuda. Ka minu isa ei uskunud, et leidub inimesi, kellele hobused ei meeldi. Aga leidub küll. Ja pole hullu. Ega mulle ka kõik asjad ei meeldi. Seda enam aga tegi heameelt, kuidas lapsed teepervel elevusest hüplesid ja käsi plaksutasid ning ratsanikele lehvitasid. Vanemad prouad lõid samuti käsi südame ees kokku ja saatsid teele õhusuudluseidki.

See oli meie kõigi pidu

Jah, kogu paraad kulges tegelikult rõõmsalt. Keegi ei saanud viga. Hobused olid tublid. Publikule meeldis. Arvan, et ratsanikud, kes tahtsid sellest üritusest osa saada, on julged ja täna ühe ilusa kogemuse võrra rikkamad.

Mida aga ütles Siim Nõmmoja, kes suutis lõplikult rahuneda alles siis, kui kõik olid õnnelikult koduteele saadetud?

Siin on ERLi peasekretäri vahetud muljed: "Taaskord veendusin, kui palju toredaid inimesi on ratsaliiduga seotud. Minu väljakäidud veidi hullumeelne idee korraldada suur hobuparaad Tallinnas, saigi teoks ja seda tänu paljude inimeste ühisele pingutusele. Ratsutajad, hobuste ja tallide omanikud, klubide liikmed tulid täiesti tasuta ja omal kulul Tallinnasse ja osalesid sellel, oleme ausad, suure turvariskiga üritusel, kannatasid külma tuult ja pikka rännakut hobustel. Tuldi Tartumaalt ja Pärnumaalt, Raplast ja Kukrumäelt, Tondilt ja Kurtnast, Veskimetsast ja Hiiumaalt, Harjumaalt ja mujaltki. See oli tõesti meie kõigi pidu ja linnarahvas oli tänulik, seda nägid kõik. Tahan veelkord tänada kõiki osalejaida ja kaaskorraldajaid, kes paraadi läbiviimisega seotud olid – suur tänu Teile!"

Kajastusi internetis: