Hobused on enesevigastamise meistrid, selles pole kahtlustki! Haavad võivad olla tühised, aga ka karjääri ja halvimal juhul elu lõpetavad. Isegi kui haav paraneb tüsistusteta, hoiab see siiski sageli hobust pikalt tööst väljas. Kahjuks ei ole haava tõsidus mitte alati korrelatsioonis pelgalt haava suurusega: väike haav liigesepiirkonnas võib olla palju ohtlikum ja agressiivsemat ravi vajada kui kordi suurem haav kerel või jäsemetel kannast või randmest kõrgemal, mis paraneb justkui imeväel. Kuidas aga haava tõsidust hinnata ja mida teha, kui hobusel on haav?
Esmaabi
Esmaabi saab anda hobuse omanik või kohapeal olemasolev inimene.
- Ole võimalikult rahulik – paanika ei aita kedagi – ja võta hobune kinni.
- Kui hobune suudab kõndida, vii ta rahulikku kohta, näiteks puhtasse boksi.
- Kui hobuse liigutamine ei tule kõne alla, jäta ta sinna, kus ta on, aga hoia keskkond rahulikuna ja eemalda ohtlikud esemed lähedusest. Võid hobusele ka süüa pakkuda, see aitab neil tihti rahuneda.
- Kui sul on kedagi appi võtta, palu, et teine inimene hoiaks hobust. Nii saad täpsemini ja ohutumalt haava hinnata.
- Kui haavast jookseb verd, tee haavale paks side. Selle eesmärk on haaval survet hoida. Kui side imbub verest läbi, lisa väljapoole uus kiht materjali. Väldi kogu sideme väljavahetamist, sest sedasi tõmbad ära ka juba tekkima hakanud verehüüvised.
- Kui verejooks ei peatu, helista loomaarstile.
- Kui verejooks peatub, hinda haava tõsidust (asukoht, sügavus, ulatus) ja helista vajadusel loomaarstile.
- Kergemaid haavu võid puhastada rohke puhta veega loputades, selleks on parim kerge kuni mõõduka survega tulev puhas voolikuvesi. Liiga suur surve võib mustuse hoopis sügavamale haava sisse viia.
- Vajadusel tee haavale side. Kui side püsib, võib see olla peal 2-3 päeva.
- Kontrolli, kas su hobuse teetanusevaktsiin kehtib (on tehtud baasvaktsineerimine ja vaktsiini korratud viimase kahe aasta jooksul). Isegi kui haav on tühine ja muus osas veterinaari tähelepanu ei vaja, tuleb puuduva/aegunud teetanusevaktsiini korral koheselt veterinaariga ühendust võtta
Millal tuleks kindlasti kutsuda loomaarst?
Kindlasti on vaja haav loomaarsti poolt haav üle vaadata, kui:
- Haav jookseb tugevalt verd ja verejooks ei peatu
- Haav asub liigese või kõõluse piirkonnas
- Haav vajab õmblemist või on suur tükk nahka puudu
- Haavast paistavad luu, kõõlus, lihased
- Hobune lonkab tugevalt
- Haav on silmnähtavalt saastunud
- Hobusel ei ole kehtivat teetanusevaktsiini
Mida teha (või mitte teha) loomaarsti oodates?
Kui haav tugevalt verd ei jookse, võid seda voolikuveega loputada. Kui puhast voolikuvett pole käepärast või mingil muul põhjusel ei taha seda kasutada, võid haava loputada ka füsioloogilise lahusega (0,9% NaCl või Ringeri lahus) või näiteks Prontosani haavaloputuslahusega.
Üldine reegel aga on: ära pane haavale mingeid aineid (eriti igasuguseid värvilisi spreisid) enne veterinaariga konsulteerimist. Samuti ära anna hobusele enne loomaarsti saabumist ravimeid, välja arvatud, kui erandolukorras pole loomaarst ise seda soovitanud. Mõned ravimid võivad olukorra adekvaatset hindamist takistada. Lisaks laiendavad mõned ained veresooni ja võivad verejooksu peatamist märkimisväärselt raskendada.
Kuidas teha haavale head sidet?
Kahjuks on haavale sideme tegemine midagi, mida omanikele sageli ei õpetata, võib-olla eeldades, et küll ta oskab. Oskamatu sidumine võib aga omakorda soodustada komplikatsioonide teket. Hea sideme tegemine on oskus, mis paraneb harjutades – haavaraviperioodi lõppedes on ka varem täiesti kogenematu inimene pooleldi professionaal. Alati on kasuks, kui tallis on käepärast inimene, kes on enne pidanud haava siduma. Alajalale on enamikel juhtudel kõige mõistlikum teha paks, kolmekihiline side: see imab hästi haavanõret, stabiliseerib jalga ja haava ning ennetab survekahjustusi.
Esimene kiht on steriilne haavakate, mis on vahetult haavaga kontaktis ja valitakse vastavalt haava tüübile ja paranemise etapile. See ei tohiks haavale kleepuda ka siis, kui ta haavanõrega läbi imbub. Tavalised steriilsed marlitampoonid enamasti selleks ei sobi, kuid olen edukalt kasutanud näiteks Zetuvit haavakatteid: need ei kleepu ja on soodsa hinnaga saadaval humaanapteegist. Kindlasti on sobivaid variante teisigi. Vajadusel võib haavale enne katmist panna näiteks Braunovidon salvi või Prontosan haavageeli.
Haavakate fikseeritakse elastse marlisidemega või kipsialuse sidemega (nt Rolta-Soft, mis on oluliselt pehmem kui marli-või elastikside).
Teise kihi eesmärk on surve ühtlustamine ja selleks kasutatakse tavaliselt vatti. Vatt keritakse kogu seotava ala ulatuses võimalikult ühtlaselt ümber jala.
Kolmas kiht on eelnevate paigal hoidmiseks ja sideme kaitseks välismõjude eest. Vatt fikseeritakse elastsete marlisidemetega liikudes ülevalt alla või alt üles, iga ringiga ümber jala eelmist ringi umbes 50% võrra kattes. Vahel võib olla sidet kergem teha, kui esimesi kihte tehes kasutada veidi kergemat survet ning esmaselt fikseerides ja ühtlustades, ning järgmiste kihtidega survet veidi parandades. Marli peale pannakse isekleepuv side, mis hoiab sideme puhta ja kuivana.
Kindlasti tuleks jälgida, et elastik ja isekleepuv side ei oleks asetatud otse nahale ilma pehmendava vatikihita. Kui Teil on liimisidet, võite sideme alguse ja lõpu sellega katta. Kui side ulatub kabjale, on seda kõige parem fikseerida halli teibiga.
Kui haav on nii palju kõrgemal, et kand ja ranne ka sideme sisse peavad jääma, on sidet juba veidi raskem teha. Selle võib teha kahes osas, ülemine ja alumine osa eraldi. Kõige tähtsam on aga hoida lisarandmeluud ja kannakõõlust survevigastuste eest. Selleks on mõned lihtsad nipid, mida Teie loomaarst saab näidata, kui hobusel on haav, mis nõuab üle kanna või üle randme sidet.
Eestikeelsete kommentaaridega õppevideo haava sidumisest on leitav siit: https://www.instagram.com/p/C-UUIzHBCHI/
Esmaabikomplekt haavade jaoks
Mis võiks esmaabikomplektis olla?
- Loomaarsti number
- Suur rull vatti
- Steriilsed, haavale mitte-haakuvad haavakatted
- Haavaloputuslahus (näiteks füsioloogiline lahus, Prontosani haavaloputuslahus, Polisept Vet)
- Tavalised elastsed sidemed
- Isekleepuvad sidemed, soovi korral liimiside (näide)
- Hall teip
- Puhas ämber, rätikud, käärid, termomeeter
- Karp kummikindaid
- Pealamp
Kas haava peab õmblema?
Haava õmblemise vajaduse üle oskab kõige paremini otsustada loomaarst, kes haava hindab. Rusikareegel on, et haav õmmeldakse alati, kui see on võimalik, sest õmmeldud haav paraneb palju kiiremini ja jätab parema kosmeetilise tulemuse. Vanasti räägiti palju sellest, et õmmeldakse vaid värskeid haavasid (alla 6 tunni) ja vanemad haavad jäeti tihti paranema teiseselt ehk õmblemata. Tänapäeval õmmeldakse edukalt ka vanu haavu, aga selleks on vajalik eelnevalt neid väga põhjalikult puhastada ja värskendada.
Kui juba haava õmmelda, tuleks seda teha nii, et oleks loodud kõik eelduses õmbluste püsimajäämiseks. Loomulikult ei püsi kõik haavad terve paranemisperioodi vältel koos, kuid esmase paranemise poole tuleks alati püüelda. On mõned faktorid, mis sellele suuresti kaasa aitavad: haava äärmiselt põhjalik puhastamine (selleks kulub reeglina rohkemgi aega kui haava õmblemiseks), vanema haava puhul ka värskendamine ning pärast õmblemist haavapiirkonna liikumatuna hoidmine. Lisaks sellele mängivad suurt rolli ka õmblusmaterjali ja eriti õmblustehnika valik, kuid miski ei asenda hästi puhastatud haava, millele võimaldatakse rahu.
Kas hobune peaks saama antibiootikume?
Üldjuhul ei ole antibiootikumid haavaravis vajalikud, kuid teatud juhtudel, näiteks kui haav ulatub sünoviaalõõnde (liiges, kõõlustupp), võib antibiootikumiravi olla näidustatud. Selle üle oskab taas kord kõige paremini otsustada haava hindav loomaarst. Tänapäeva kiiresti kasvava antibiootikumireisistentsuse tingimustes on siiski paslik meelde tuletada, et igasugune antibiootikumikasutus peab olema näidustatud. Kahjuks kasutatakse haavaravis antibiootikume sageli vajaduseta või liiga pikkade kuuridena, samuti unustades elementaarset: mitte ükski antibiootikum ei suuda asendada haava põhjalikku puhastamist.
Mida tehakse liigesesse ulatuva haavaga?
Kui helistate loomaarstile, et hobusel on haav, on enamasti üks esimesi küsimusi, mis teil küsitakse kus haav asub või kas see asub liigese lähedal. Seda peamiselt seetõttu, et liigesesse ulatuv haav muudab suuresti tegevusplaani.
Bakterite sattumisel väliskeskkonnast liigesesse hakkavad nad seal väga kiiresti paljunema, tekitades septilise liigesepõletiku. Põletik hakkab liigest kahjustama juba tundidega, mistõttu on kiire reageerimine selliste haavade puhul ülima olulisusega. Need on haavad, millega saabutakse loomaarsti visiidile vajadusel ka keset ööd, eriti kui eesmärk on hobuse sportlik kasutus ka tulevikus.
Esmane ülesanne liigesepiirkonna haavade hindamisel on teha selgeks, kas haav ulatub liigesesse. Selleks on erinevaid meetodeid ja millist on kõige otstarbekam kasutada, võib varieeruda. Kui septiline liigesepõletik on saanud kinnitust, vajab hobune alguses üsna intensiivset ravi, mida teostatakse pea alati kliinikus.
Kuldstandardiks septilise liigesepõletiku ravis on liigese loputamine, mida saab teha üldanesteesias artroskoopiliselt või seisval hobusel rahustuses nõelte abil. Mõlemal juhul läbib liigest surve all suur kogus steriilseid vedelikke, mille eesmärk on nakkussurvet ja põletikurakkude hulka vähendada. Loputamise lõpus süstitakse liigesesse antibiootikume ja seda võidakse veel mitmel päeval korrata, sest süsteemselt manustatavad antibiootikumid ei saavuta tihti liigeses piisavalt head ravimikontsentratsiooni.
Samuti võidakse loputamise eel võtta liigesevedelikust proov bakterite külviks, mille tulemuse alusel on hiljem võimalik antibiootikumivalikuid korrigeerida. Septilise liigese või kõõlustupe ravi on agressiivne, tavaliselt veenikaudne antibiootikumiravi alati näidustatud.
Ülemäärane granulatsioonikude ehk „liigliha“
Granulatsioonikoe teke on haava paranemise loomulik etapp. Probleem tekib siis, kui granulatsioonikudet hakkab tekkima pidurdamatult, samal ajal on vohav kude halvasti organiseerunud, ebaterve, tihti infitseerunud – seda tuntakse rahvasuus liigliha nime all. Ja hobustel tekib ülemäärast granulatsioonikudet kergesti. Ehkki haav võib tunduda inetu, ei ole selles etapis suukaudsete või süstitavate antibiootikumidega midagi ravida. Bakterid elavad liigliha pinnal, kuhu ükski antibiootikum piisavas kontsentratsioonis ei jõua.
Efektiivseim meetod ülemäärasest granulatsioonikoest vabanemiseks on see lihtsalt ära lõigata. Enamik hobuseid laseb seda tavalises rahustuses üsna hästi teha. Lisaks paranemist takistavale koele eemaldatakse sellega koos ka haava pinnal olev biofilm, kus bakterid end väga turvaliselt tunnevad. Pärast ülemäärase granulatsioonikoe eemaldamist hakkab muidu mitteparanev haav märkimisväärselt rutem paranema. Samal ajal on aga oluline tegeleda ka ülemäärase granulatsioonikoe (taas)tekke ennetamisega. Selleks on oluline, et haav oleks puhas, haavas ei esineks võõrmaterjali, haav oleks võimalusel õmmeldud, liikumine oleks minimaalne ning side haaval ei oleks ei liiga lõdvalt (hõõrdumine) ega liiga tugevalt (surve). Ja lõpuks: siinkohal on vedanud poniomanikel, sest ponidel tekib liigliha hobustega võrreldes väga harva.
Pika jutu kokkuvõtteks
Nagu näha, on haavaravi terve teadus. Siiski tasub meeles pidada, et haavad tahavad paraneda – meie, omanike ja loomaarstide ülesanne on tekitada paranemiseks soodne keskkond ja jälgida, et meie tegevused haava ümber oleksid põhjendatud ja ei hakkaks hoopis haava paranemist takistama.
Kui su hobune on saanud haava, ole rahulik, hinda olukorda ja võta vajadusel ühendust loomaarstiga. Õnnetusi juhtub ikka, kuid adekvaatne olukorra hindamine ja õigeaegne tegutsemine omaniku poolt on positiivse lõpptulemuse saavutamiseks määrava tähtsusega.
Liis Maisla, loomaarst
L.M.Veterinaaria OÜ