Hobuste hambahooldus on eluliselt oluline, kuid sellega tegelevate spetsialistide pädevus ja tegevusvaldkonnad pole piisavalt reguleeritud. Rootsis aset leidnud traagilise juhtumi valguses kerkib küsimus: kes tohib hobuse hambaid tegelikult ravida?
Ebakvaliteetne hammaste hooldus viis kohtusse
2019. aastal palkas üks Rootsi hobuseomanik hambatehniku, et teha hammaste hooldust oma islandi hobusele. Hambatehnik väitis, et tal on 30-aastane kogemus ning vajalik haridus. Peagi pärast protseduuri märkas omanik, et hobusel on raskusi söömisega. Lähemal uurimisel selgus, et hammaste hoolduse käigus olid tekkinud tõsised kahjustused: emailivallid olid kadunud ning esihambad lihvitud suulae tasandile, mistõttu hobune ei suutnud enam normaalselt süüa. Loomaarstid diagnoosisid valust tingitud haavandid ja teavitasid ametivõime loomade väärkohtlemise kahtlusest.
Kuigi hambatehnik väitis, et hobusel olid haavad juba varem ja need olid põhjustatud valehambumusest, leidsid kohus ja veterinaarid, et kahjustused olid otseselt tingitud hammaste lihvimisest. Hobune vajas juhtunu tõttu mitmeid arsti külastusi, valuvaigisteid ja eridieeti. Ta kaotas kaalu ning taastumine kestis kaua. Hobune suri 2021. aastal kõhuprobleemide tõttu, kuid pole teada, kas need olid seotud tekitatud hambatraumadega.
Mees mõisteti lõpuks süüdi kahe hobuse väärkohtlemises. Islandi hobuse puhul liigse hammaste lihvimise eest ning teise hobuse puhul ebaseadusliku hambatõmbamise eest, mida tohib teha ainult veterinaararst. Teda karistati 4800 Rootsi krooni (441 eurot) suuruse rahatrahviga ning ta peab maksma hobuseomanikule kahjutasu.
Hambaarst või -tehnik?
End hobuste hambaravi valdkonnas mitmeti täiendanud loomaarsti Liis Maisla sõnul on puudulikult reguleeritud seegi, kes üldse tohib hobuste hambaarstina töötada. “Loomakaitseseaduse 4. peatükk ütleb, et operatsioone ja muid veterinaarseid menetlusi teostab veterinaararst. Küll aga ei ole meil kuskil selget loetelu hambaprotseduuridest, mida loetakse veterinaarsete menetluste hulka kuuluvateks,” sõnab Liis.
“Seaduse järgi on õigus hobuste hambaid ravida kõigil kutsetegevuse loaga loomaarstidel. Hobuste hambaravi puudutava täiendkoolituse läbimine on iga loomaarsti enese vastutusala – võib eeldada, et antud valdkonnas rohkem tegutsev loomaarst seda regulaarselt teeb,” lisab ta.
Liis toob välja, et loomaarstide kõrval tegutsevad ka hobuste hambatehnikud, kelle koolituste tase ja töö kvaliteet on väga varieeruvad. “Kahjuks on ülemaailmne probleem, et hobuste hambaarstina tegutsevad isikud, kellel puudub piisav väljaõpe ja tagajärjed on hobuste jaoks sageli väga kurvad.”
Eestis hambatehnikute väljaõpet ega hindamist ei toimu. “Riikides, kus nii hobumajandus kui veterinaarmeditsiin on pikaajaliste traditsioonidega ja hästi arenenud, näiteks Ühendkuningriigis, on esindatud ka kvalifitseeritud hambatehnikud (EDTs – equine dental technicians). Kvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida vastav väljaõpe ja sooritada eksamid,” toob ta näite (Ühendkuningriigis kehtivate regulatsioonidega saab tutvuda SIIN).
Kes ja kuidas tohib hambaid hooldada ja ravida?
“Samuti on seal selged regulatsioonid, milliseid hambaprotseduure võivad sooritada vaid loomaarstid ja milliseid kvalifitseeritud hobuste hambatehnikud. Ka seal on kõik hobuse suus tehtavad diagnostilised ja raviprotseduurid seaduse järgi (Veterinary Surgeons Act, 1966) veterinaarsed menetlused. Erinevate asjassepuutuvate erialaorganisatsioonide (BEVA, BAEDT) kokkuleppel on tehtud selles mööndusi, et teatud mitteinvasiivseid protseduure (need on jagatud erinevatesse kategooriatesse) võivad läbi viia ka vastava kvalifikatsiooniga hambatehnikud,” ütleb ta ja toob näiteid, mis on lubatud ja mis mitte.
Näiteks motoriseeritud rasplitega võib töötada vaid vastava kvalifikatsiooniga hambatehnik. Hambatehnikud, kellel ei ole vastavat kvalifikatsiooni, võivad kasutada vaid käsiraspleid. Normaalselt asetsevaid ja lõikunud hundihambaid võib eemaldada vastava kvalifikatsiooniga hambatehnik vaid loomaarsti pideva järelevalve all.
Loomaarstide pärusmaaks on lõikumata („peidetud“ või „pimedaid“) hundihambad, mida võib eemaldada ainult loomaarst. Samuti loetakse veterinaarseteks toiminguteks hammaste eemaldamised, diasteemide laiendamised jne, mida tohivad samuti ainult loomaarstid teha. Ka hobust võib protseduurideks rahustada või vastavaid ravimeid omada vaid loomaarst. “See ei hõlma vaid süstitavaid ravimeid, vaid laieneb ka suukaudsetele geelidele.”
“Teatud protseduuride, nagu näiteks hammaste raspeldamine, juures ei ole keelatud seda teha inimestel, kellel puudub veterinaarharidus. Küll aga kaasnevad sellega omad takistused, sest korralikuks suu ülevaatuseks ja heaks tööks on vajalik hobust rahustada – see on miski, mida nii seadusest kui looma heaolust lähtudes tohib teha vaid kvalifitseeritud loomaarst,” lisab ta.
Ka hambaid hooldades tuleb hobust vaadata kui tervikut
Liis rõhutab, et on ülioluline, et hobuste hambaid raviks väljaõppinud veterinaar. “Ehkki inimeste ja hobuste hambaravi on väga erinevad, on parim näide siia juurde võrdlus inimeste hambaarstidega, kes õpivad aastaid, et teha tööd, mis vastaks teatavatele standarditele. Ilmselt ei sooviks keegi, et tema hambaid hakkaks õppinud hambaarsti asemel parandama keegi, kellel selline väljaõpe puudub,” toob ta võrdluse inimeste hambaraviga.
Liis toonitab, et loomarstil on põhjalikud teadmised hobusest kui tervikust. Nii anatoomiast kui erinevate organsüsteemide normaalsest talitlusest ja sellest, mis juhtub haiguste korral. “See on taustteadmiste süsteem, mida isegi kvalifitseeritud ja kaua töötanud hambatehnikutel ei ole, kuid mille puudumisel võivad olulised probleemid kergesti märkamata jääda. Hambad on vaid üks osa hobusest,” märgib ta.
Liis lisab, et hammaste raspeldamise kõrval võib hobuse suus esineda mitmesuguseid haigusprotsesse, mille diagnoosimine ja ravi vajavad põhjalikumaid teadmisi ja väljaõpet. Paraku kehtib see ka nende märkamise osas – leida saab vaid seda, mida oskad otsida. “Samuti, põhjalikku suu ülevaatust on võimalik läbi viia ainult rahustatud hobusel ja hobust rahustada võib vaid veterinaararst, kes tunneb rahustuseks kasutatavate ainete toimeid, kõrvaltoimeid ja vastunäidustusi ning korrektseid manustamisviise.”
Veterinaaril on võimalik kasutada mitmesuguseid valuvaigisteid ja lokaalseid närviblokaade valu ja ebamugavuse vähendamiseks, mis on hobuste heaolu seisukohast väga olulised. “Nagu ka eespool kirjeldatud, on väga palju protseduure, mida saab ja võibki vaid loomaarst läbi viia, näiteks hammaste eemaldamine,” lisab ta.
Ebakvaliteetne teenus teeb rohkem kahju
Kes on käinud viletsa hambaarsti juures teab, kui ebameeldiv see kogemus on ja halvemal juhul toob kaasa täiendavaid probleeme. Sama kehtib ka hobustega. Liis märgib, et üldjoontes võib halvasti läbiviidud hambahooldus probleeme tekitada kahel moel. “Esiteks otsene kahju, mida on kirjeldatud ka antud juhtumis – hobuse hambamaterjali on eemaldatud ülemääraselt palju ja see häirib hobuse normaalset söömist, sest hammastelt on eemaldatud ka mälumispinna normaalsed ebatasasused, mida nad vajavad tugeva kiuga sööda peenestamiseks. Lisaks sellele võib hobune vältida söömist, sest tal hambad lihtsalt valutavad liigse raspeldamise tekitatud kahjustusest.”
Kui hammaste tundlikkus avaldub enamasti üsna kohe pärast protseduuri, siis veelgi tõsisem kahju hambale võib Liisi sõnul avalduda ka hiljem. “Juhul kui avatud on hamba pulbiõõs, milles kulgevad veresooned ja närvid, toob see suure tõenäosusega kaasa hambajuurepõletiku, mis omakorda viib hamba kaotamiseni ning loomulikult põhjustab hobusele ka valu. Sealjuures võib hobune hambavalu väga hästi varjata või võivad esineda treening-ja või käitumisprobleemid, mida ei osata esmalt üldse hammastega seostadagi. Hambajuurepõletikku aitab diagnoosida röntgenkuvandamine,” kirjeldab Liis ebakvaliteetse hammaste hoolduse võimalikke tagajärgi.
Liis toob välja, et ebapädeva hammaste hooldusega võivad jääda tähelepanuta tõsised probleemid, mis samuti vajaks veterinaari sekkumist. Näiteks ebaühtlase kõrgusega hambad, diasteemid ja periodontaalhaigus, hambajuurepõletik ja infundibulaarkaaries. “Viimane võib lõpuks areneda hambamurruni,” sõnab Liis.
Nagu iga asjaga on ennetus ja varajane sekkumine parem (ja odavam) selle asemel, et hiljem tegeleda kaugele arenenud probleemiga. “Väga suurt osa patoloogiatest on kerge korrigeerida, kui need on algfaasis,” ütleb Liis. “Kuid kui need jäävad õigeaegse tähelepanuta, arenevad patoloogiad edasi, põhjustades hobusele kannatusi ja nende ravi on tihti märkimisväärselt raskem. Ja kulukam.”
Ent regulaarsel hammaste hooldusel on teinegi suur kasutegur. “On ütlematagi selge, et korrektselt ehk regulaarse intervalliga, kuid mitte liigselt hambamaterjali eemaldades, teostatud hambaprotseduurid pikendavad hobuste hammaste eluiga ja seeläbi ka hobuste eluiga,” märgib Liis.
Mida soovitada hobuseomanikele, et nad saaksid teha teadlikke ja turvalisi otsuseid hobuste tervise osas?
“Kõik omanikud soovivad oma hobustele parimat,” on Liis veendunud, kelle sõnul on tähtis, et see kajastuks ka otsustes, mitte vaid mõtetes. “Uusi teadmisi tuleb pidevalt juurde. Valdav osa hobuste hammaste tänapäevasest ravist on arenenud hoogsalt vaid viimase mõnekümne aasta jooksul ja eriti viimasel kümnendil.”
“Vahel tasub harjumuspärasest välja astuda ja esitada endale küsimus, kas varasemalt tehtud valikud on endiselt pädevad või saaks paremini. Kindlasti, mida rohkem lugeda ja end harida, seda teadlikumad on ka otsused – eriti kui allikate valikul säilitada teatav annus kriitikameelt,” annab ta soovituse.
Hammaste hoolduse teema kokkuvõtteks ütleb Liis: “Ilmselt parim nõuanne on tegelikult väga lihtne, kuid sellegipoolest määrava tähtsusega: lase oma hobuse hambaid vähemalt kord aastas põhjalikult kontrollida loomaarstil, kes on end hobuste hammaste ravi valdkonnas täiendanud. Kui rakendad seda igale oma hobusele (v.a varsad ja sälud), oled juba teinud suure sammu oma hobuste hammaste tervise heaks!”