Vaktsineerimine on üks teemadest, mille kohta on esimene mõte, et mis sellest ikka kirjutada, enamik hobuseid on vaktsineeritud, valdav osa omanikke teab, millal seda teha ja kõik oleks justkui hästi. Sellegipoolest liigub vaktsineerimise kohta palju väärarusaamu ja rohkelt on hobuseid, kellel puudub ka elementaarne kaitse näiteks teetanuse osas, teistest haigustest rääkimata.
Eesti on õnneks (vähemalt veel) suure osa hobuste nakkushaiguste suhtes üsna turvaline paik ja haigusi, mille vastu on otstarbekas hobuseid vaktsineerida, on üsna vähe: hobuste gripp, teetanus, herpesviirused ja piirialadel marutaud.
Hobuste gripp
Hobuste gripp on nakkushaigus, mida iseloomustab kõrge palavik ja ülemiste hingamisteede tabandumise sümptomid nagu köha, ninanõre ja suurenenud lümfisõlmed. Ehkki haigus ei ole üldiselt eluohtlik, põhjustab ta puhanguna levides suurt majanduslikku kahju, üksikutele hobustele aga pikaajalist kõrvalejäämist treeningutest ja võistlustest, suurenenud ravikulusid omanikele ning aeg-ajalt esineb ka tõsiseid komplikatsioone.
Sellest kõigest lähtuvalt on võistlevad hobused alati vaktsineeritud: vaktsineerimata hobuseid lihtsalt võistlema ei lubata. Tihti on hoopis suurem küsimus võistlushobustega samas tallis elavate noorte ja vanade hobuste või sugumärade vaktsineerimine. Kui hobuseid hakatakse vaktsineerima alles 4 aasta vanusest alates, sest seda on „võistlemiseks vaja“, jäävad nad terveks kasvuperioodiks kaitseta. See aga on just sihtrühm, kes haigustekitajaga kokkupuutel tõenäolisemalt ja raskemini haigestub.
Teiseks rohkem ohustatud hobuste grupiks on vanemad loomad, kelle immuunsus ea lisandudes langeb ning kes seetõttu eriti nakkushaiguste eest kaitset vajavad. Arvestada tuleb, et kui tallis on nii võistlevaid kui mittevõistlevaid hobuseid, tuleks vaktsineerida siiski kõiki. Teistes tallides käivad hobused ei pruugi ise tõsiselt haigestuda, kuid võivad kanda viiruse vaktsineerimata hobustele, kes selle tulemusena raskesti haigestuvad.
Gripi vastu vaktsineeritakse vastavalt ERL ja FEI üldmäärustikule 2 korda 21-60 päevase vahega ja vaktsiini korratakse 6 kuu pärast (see võib pikeneda kuni 21 päeva). Edaspidi võib mittevõistlevaid hobuseid vaktsineerida aastase vahega pidades meeles, et seda intervalli ei või pikendada. Võistlushobuseid vaktsineeritakse tavaliselt 2 korda aastas või tehakse seda hooajalise võistlemise korral kord aastas, jälgides, et viimasest vaktsiinist ei oleks möödas üle 6 kuu (ja 21 päeva). Arvestada tuleb ka, et võistlema ei lubata hobust enne, kui ta on saanud korrektse intervalliga 2 esimest vaktsiinidoosi ja viimasest vaktsiinist on möödunud vähemalt 7 päeva.
Teetanus
Teetanus on väga surmav närvisüsteemi haigus, mille vastu peaksid olema vaktsineeritud kõik Eestis elavad hobused sõltumata nende elukohast, vanusest (v.a varsad enne sobivat iga) ja kasutusalast. Teetanust põhjustab bakter Clostridium tetani, mida leidub kõikjal pinnases. Hobuse organismi satub bakter enamasti, kuid mitte ainult, haavade kaudu ja hakkab seal tootma toksiine, mille tõttu tekivadki haiguse kliinilised tunnused. Võrreldes teiste loomaliikidega on hobused nende toksiinide suhtes eriti tundlikud. Tihti on haavad, kust bakter organismi pääseb, tühised ja omanik ei pruugi neid märgatagi või on haav haiguse avaldumise ajaks juba paranenud.
Olen teetanusevaktsiini nimetanud ka hobuse kõige odavamaks elukindlustuseks. Teetanusevastane vaktsiin on väga efektiivne ja odav, samas ei ole teetanusse haigestunud hobust pea kunagi võimalik terveks ravida ja selle üritamine on kulukas omanikule ja piinav hobusele.
Võttes arvesse kõige uuemat teaduspõhist infot, on teetanusevastase vaktsineerimise skeem varasemaga võrreldes veidi muutunud. Kehtiv soovitus on hobust esmalt vaktsineerida 2 korda 4-6 nädalase vahega ja seejärel korrata vaktsineerimist aasta pärast. Sellise vaktsineerimisskeemi korral säilib vaktsiini efektiivsus 5 aastat. Vaktsineerimist võidakse riskipõhiselt korrata, kui hobune saab haava ja vaktsiinist on möödas 1-5 aastat.
Hobuste herpesviirus 1 ja 4 (EHV-1, EHV-4)
Herpesviirused 1 ja 4 on ilmselt kõige sagedasemad viiruslike hingamisteede probleemide tekitajad hobustel. Enamik hobuseid nakatub neist ühe või mõlemaga oma eluea jooksul. Õnneks kulgeb enamik herpesviiruse puhanguid väga kergelt.
Enamik hobuseid nakatub juba varases eas. Nakatumine on väga kerge, aga rohkem kui pooled hobustest, kes herpesviiruse läbi põevad, jäävad herpesviiruse kandjaks kogu eluks. Stressiperioodil viirus aktiveerub ja hobune hakkab seda uuesti eritama. Viirust eritav hobune ei pruugi ise isegi haigestuda, kuid nakatab teisi vastuvõtlikke hobuseid. Kui mõnele haigustekitajale tekib haiguse läbipõdemisel pikaajaline või vahel koguni eluaegne immuunsus, siis kahjuks herpesega nii ei ole.
EHV-1 on nendest kahest herpesviirusest märksa tõsisemate tagajärgedega, kuna lisaks palavikule ja hingamisteede tabandumisele põhjustab ta ka aborte ja elujõuetute varssade sündi märadel ning müeloentsefalopaatiat (nn. neuroloogiline herpes). EHV-1 põhjustatud abordid tekivad tavaliselt pealtnäha tervetel märadel nädalaid või kuid pärast nakatumist. Kui karjas on palju tiineid märasid, siis võib haigus esineda üksikjuhuna või nn. aborditormina suurel osal märadest.
Müeloentsefalopaatia korral tabandub kesknärvisüsteem. On tavaline, et suurel osal hobustel karjast esineb eelnevalt kerge või mõõduka hingamisteede tabandumine ja neist hobustest väiksel osal tekivad närvisüsteemi haigestumise tunnused. Enamasti on nendeks tunnusteks tasakaaluhäired, suutmatus tõusta ja uriinipidamatus.
Vaktsineerimine ei pruugi aborte ja herpese närvivormi avaldumist ära hoida, aga kindlasti vähendab see viiruse eritamist. Hobuste nakatumise tõenäosus ja haiguse raskusaste vähenevad, eriti kui kõik hobused tallis on vaktsineeritud. Lisaks vaktsineerimisele on haiguse ennetamiseks oluline vähendada stressist tingitud viiruse aktiveerumist nii palju kui võimalik.
Eestis kasutusel olevate herpesevaktsiinide puhul vaktsineeritakse hobuseid esmalt 2 korda kuuajalise vahega, millele järgneb kolmas doos 3 kuud hiljem. Edasi korratakse vaktsiini juba iga 6 kuu järel. Tiinete märade vaktsineerimine abortide ennetamiseks toimub eraldi skeemi järgi.
Marutaud
Eesti on küll marutaudivaba, kuid endiselt marutaudist ohustatud riik, mistõttu on koerte ja kasside marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik. Hobustele see kohustus ei laiene, kuid Venemaa ja Lätiga piirnevatel aladel on hobuste marutaudi vastu vaktsineerimine väga soovitatav. Õnneks on väga palju piiri lähedal elavaid hobusekasvatajaid, kellele seda kuidagi meelde tuletama ei pea, kuid mitte kõik sellistel aladel elavad hobused ei ole kaitstud.
Ehkki risk marutaudi nakatuda on madal, on siiski paslik sellest rääkida ja haiguse vastu vaktsineerida, sest tegemist on väga ohtliku loomataudiga, mis võib lisaks teistele loomadele nakatada ka inimest ja on sealjuures alati surmav. Kui veel lisada, et hobustel ei ole marutaudi haigestumise korral haigusele iseloomulikke kliinilisi tunnuseid, mille alusel taudi kergesti ära tunda, ja ka laboratoorne diagnoos on võimalik vaid hobuse surma või hukkamise järel, on kerge mõista, miks on marutaudi vastu vaktsineerimine kõrgema riskiga aladel endiselt vajalik.
Marutaudi ennetamiseks vaktsineeritakse hobust esmalt 2 korda aastase vahega, edasi järgneb kordusvaktsineerimine iga paari aasta järel.
Vaktsineerimisest üldiselt
Vaktsineeritakse ainult terveid hobuseid. Vaktsineerimise järel hoitakse hobust paar päeva kergemas treeningus või treeningpuhkusel. Mõnikord võib esineda kerget süstekoha turset ja valulikkust, harvem kehatemperatuuri tõusu ja mõningast loidust, kuid üldiselt on kasutusel olevad vaktsiinid väga turvalised ja õigustust hobuse vaktsineerimata jätmiseks ei ole.
Nakkushaiguste leviku tõkestamine ja haigestumiste ennetamine sõltub suurel määral vaktsineerimisest ja bioturvalisuse nõuete järgimisest tallis ja võistlustel. Bioturvalisusest kirjutan aga juba edaspidi.