Alates põhikoolist olen tahtnud minna välismaale õppima, mistõttu otsustasin Tartu gümnaasiumite asemel astuda Tallinna 21. Kooli inglise keele ja rahvusvaheliste suhete klassi, et arendada oma võõrkeelte oskust. Algne plaan oli minna Inglismaale, Hartpury ülikooli, aga Brexiti tõttu suunasin pilgu Euroopa poole. Hollandis asuva Van Hall Larensteini Ülikooli leidsime isaga juhuslikult, kui uurisime veebist ülikoole, mis pakuksid hobustega seotud erialasid. Mind on alati huvitanud äri, turundus ja ürituste korraldus ning nendega tahtsin seostada ka enda spordiala- ratsutamise. Olen ratsutamisega tegelenud kümmekond aastat ja veendunud, et tahan ka tuleviku siduda hobumaailmaga.
Pärast 2022. aasta koolisõidu sisemeistrivõistluseid avanes mul võimalus minna ülikooli avatud uste päevale, mis ainult kinnitas, et soovin siia õppima minna. Kooli atmosfäär, õpilased ja õpetajad olid väga avatud ja sõbralikud, vastates igale küsimusele ja tutvustades kooli. Tänaseks olen saanud ka ise vabatahtlikuna osaleda ülikooli avatud uste päevadel, jagades oma kogemusi potentsiaalsete õpilastega.
Teooria ja praktika käivad käsikäes
Õpin bakalaureuse kraadi programmis Animal Husbandry. Animal Husbandry programm jaguneb omakorda kaheks. Mina õpin Equine, Sports and Business erialal, teine eriala on Animals, Society and Business, mis keskendub farmiloomadele. Programm kestab neli aastat, õpime ärijuhtimist (50%) ja hobustega seotud aineid (50%). Seetõttu on igal õppeperioodil kaks moodulit: üks ärijuhtimise (nt turundus, müük, rahandus ja sündmuste korraldamine) ja teine hobuste (nt toitumine, tervis, füsioloogia ja geneetika) moodul. Õppeaasta on jagatud neljaks õppeperioodiks, mis kestavad umbes 7 nädalat ja mille lõpus toimuvad eksamid. Igapäevases õppetöös on väga palju grupitööd ehk suhtlemist kursusekaaslastega.
Esimesel aastal keskenduti nii hobustele, kui ka teistele farmiloomadele nagu lehmad, sead, lambad ja kanad. See annab laia silmaringi ja vajalikud teadmised, et seejärel spetsialiseeruda kõrvalerialadele, praktikale ja lõputööle. Nii kõrvaleriala, praktikakoha kui ka lõputöö teema tuleb tudengil endal leida, kool midagi ette ei anna.
Esimene praktikakoht tuleb leida teisel õppeaastal ja selleks peab olema töö tallis. Tallitöö tähendab seda, et aitame hobuseid treenida, täidame groomi ülesandeid, puhastame bokse, söödame hobuseid ja teeme muid tallitöid. Sõltuvalt õppija eelistustest minnakse kas grand prix tallidesse, kodu- või turismitalli või mujale. Praktika lõpus tuleb esitada aruanne, mille tarvis on vaja uurida talliomanikult talli toimimise kohta- milline on äriplaan, kuidas talli juhitakse, kuidas organiseeritakse finantse jne.
Kolmandal aastal toimub teine praktika, mille käigus saame töökogemuse teenindusvaldkonnas, mis võib olla ratsaspordi ettevõttes või mujal. Samuti peame läbima kõrvaleriala, millel oleks seos hobuste endaga või äriga. Nii praktikat kui ka kõrvaleriala saame teha kas Hollandis või mujal maailmas. Esimese praktikakoha olen leidnud, aga see pole veel kooli poolt kinnitatud. Teise praktikakoha ja lõputöö teema on veel lahtised ja nendele on veel vara mõelda, sest meile ei anta veel kogu infot kätte.
Õppereisid avardavad silmaringi
Minu programmi raames toimub tavaliselt esimesel aastal õppereis välismaale, et õppida tundma ka Hollandi väliseid hobusektoreid. Eelmisel aastal mindi Inglismaale, see aasta saime võimaluse minna Iirimaale. Iirimaal on tohutult suur racing industry (galopitööstus) ja täisvereliste hobuste aretamine, mille kohta oli mul varasemalt täpselt null teadmist.
Külastasime College of Agriculture Food & Rural Enterprise ehk lühendatult CAFRE kampust, millel on sarnane õppeprogramm nagu meil Hollandis, aga neil on praktilisem lähenemine ja keskenduvad just täisverelistele hobustele ja galopivõistlustele. Iirimaal olid meil ekskursioonid kolme aretustalli: Irish National Stud, Kildangan Stud ja Karlswood stables. Sain palju uusi teadmisi inglise täisvereliste ajaloo ja aretuse kohta- sinna on investeeritud miljoneid eurosid ja Iirimaa keskkond on väga sobilik täisvereliste hobuste kasvatamiseks. Õppimise kuulsate täkkude kohta, saime teada, kuidas treenitakse galopihobuseid ja kuidas nende müügiprotsess käib.
Jagasin ka palju infot enda Instagrami kontol, sest miks mitte jagada uusi infokilde nendega, keda see võib ka huvitada. Kõige rohkem omandasin teadmisi aretusest. Galopihobuste aretuses on palju teadlikku planeerimist ja mängus on suured summad, mis küündivad sadade tuhandete eurodeni. Nüüd olen jälle kogemuse ja teadmiste võrra rikkam. Selliseid võimalusi ei avane alati tihti ning mul on nii tohutult hea meel, et sain sellest reisist osa võtta.
Ülikoolist saab head kontaktid
Hobuste heaolu, jätkusuutlikkus ja innovatsioon spordis ning ettevõtluses on väga suure fookusega. Ülikoolil on tugevad sidemed hobumaailma professionaalidega, tänu millele toimub meil palju ekskursioone ja väljasõite erinevatesse tallidesse ja ettevõtetesse. Nii näiteks külastasime Pavo söötade tootmistehast ja koostasime turunduse mooduli raames Stübben firma toodetele turundusplaane.
Õpe on küllaltki intensiivne, koolis toimuvad loengud ja praktikumid, õpilastelt eeldatakse palju ka iseseisvat õpet. Alguses oli natukene raske kohaneda, sest kui oled harjunud õppima bioloogiat eesti keeles, siis üleminek ingliskeelsetele terminitele võib olla natukene keeruline. Kuna õpilased tulevad siia õppima maailma erinevatest nurkadest ja me kõik ei õpi gümnaasiumis samu aineid, siis on õppejõud väga abivalmid ja mõistvad, arvestades õppetöös sellega, et me ei pruugi olla samal tasemel. Õppimisele aitas kaasa ka asjaolu, et õppejõud on oma ala professionaalid ja eksperdid, kes on valmis aitama igasuguste küsimuste ning probleemide korral.
Umbes 70% kursusel alustanud õpilastest jätkavad ka teisel aastal. Koolist lahkutakse kas välja langemise tõttu või vabatahtlikult, kui avastatakse, et õpe mingil põhjusel ei sobi. Paljud eeldavad, et eriala on rohkem praktilisem ja teeme pidevalt tööd hobustega, aga tegelikult on teoorial suurem osakaal. Mulle isiklikult meeldibki programmi juures kõige rohkem tõsiasi, et me saame teooriat kohe praktikas kasutada ja me ei tuubi niisama raamatutarkust. Eksamid ja grupitööd on mitmekesised ning kohe kindlasti pole kuskil programmis üksluisust tunda.
Millised on õppe väljundid?
Kuna programm hõlmab nii hobuste kui ka ettevõtluse aineid, on töövõimalused pärast kooli lõpetamist väga laiad, pakkudes väljakutseid erinevates valdkondades. Näiteks veebiturundaja, ürituste juht, ratsaspordi liidu töötaja või müügikonsultant. Lisaks saab tööle minna ka näiteks aretusspetsialisti või toitumisnõustajana. Võimalusi on nii Hollandis kui ka rahvusvahelises sektoris. Lõpetajad valivad tavaliselt töö kas ratsutamissektoris (näiteks hobusekasvandus või söödatootja) ja väljaspool seda (näiteks transpordiettevõte või ürituste agentuur).
Isiklikult olen huvitatud tööst, mis valdab turundust, ärijuhtimist või ürituskorraldust. Telgitaguste vastu huvi algas juba enne gümnaasiumit, kui hakkasin võistlustel abis käima. Võistluste korraldamise pisiku süstis minusse Triinu Hansen, kes kutsus mind appi Luunja Karikale ja sealt mu huvi organiseerimise vastu algaski.
Ma naudin võistlemist ja areenil olemist, aga korraldus ja organiseerimine on mulle alati natukene rohkem huvi pakkunud. Seda huvi kinnitas ka minu 8. klassi loovtöö, mille raames korraldasin takistussõidu võistluse Luunja tallis, mida aitas mul juhendada ja korraldada Tjorven Siiboja. Tänu Triinule ja Tjorvenile sain näha, milline näeb välja võistluste telgitagune ja nende juhendamisele olen ma ülimalt tänulik.
Paar mõtet lõppu
Välismaal õppimine on suur privileeg ja ma olen väga tänulik enda perele, kes on mind sel teekonnal igal sammul toetanud. Kindlasti soovitan igale noorele, kellel on soov, tahe või võimalus, minna välismaale õppima või muud moodi kogemust saama. Selle esimese aastaga olen palju saanud uusi teadmisi nii hobuste valdkonnas kui ka iseenda kohta. Ja muidugi on kogunenud häid kontakte üle maailma.
Mu kursusekaaslased on tulnud siia igast maailmanurgast ja ka see on arendanud mu silmaringi, sest kultuurid ja tavad on erinevad. Kooliaasta alguses oli tõesti keeruline, sest mu hobune jäi Eestisse, seega tundsin koduigatsust. Kohanemine võtab aega ja see käib protsessi juurde, aga tänaseks olen leidnud ülikoolist uued tutvused ja head sõbrad, kellega kõik jagame ühte sama kirge – hobused. Olen esimese aastaga palju teadmisi omandanud ja kindlasti ei kahetse välismaale õppima minemise otsust.
Juuni lõpus on mul viimased eksamid, misjärel tulen Eestisse puhkama, aga seejärel ootab mind ees praktika, kuhu saan ka enda hobuse Donnalottcheni tuua ja jälle regulaarselt ratsutama hakata.