Möödunud kuul lahkus meie seast vaid 13-aastasena armastatud hobune Cavalier. Tänavu järjestikuse kolmanda Eesti meistritiitli kolmevõistluses napsanud ruun oli viimaste aastate üks edukamaid ja silmapaistvamaid kolmevõistlushobuseid Eestis.
“Olime just jõudmas tasemini, kus saime öelda, et 4* on meie tase ja väljavaade järgmisele olümpiale oli realistlik,” märgib Cavalieri aretaja, omanik ja ratsutaja Kaire Kalm.Ta kiidab eriti hobuse suurt hinge ja soovi anda endast parim. “Ta ei tõrkunud mitte kunagi” Ka kodustel treeningutel andis hobune alati endast parima, ajades takistusi maha vaid üksikutel kordadel.
Kui võistlustel võis Cavalier olla tõeline tulesäde, siis kodus oli ta vana rahu ise. “Tallimehed õppisid Cavalieri seljas ratsutama ja isegi lapsed võisid temaga ilma sadula ja valjasteta sõita,” kiidab Kaire hobuse tasakaalukust. Hobuse mitmekülgsust näitab seegi, et 2023. aastal krooniti Cavalier ja Margot Kuld harrastajate meistriks koolisõidus.
Kuid pole kahtlustki, et ratsaspordialadest kuulus hobuse süda krossile. Seda ta armastas. “Krossis starti minnes ärkas temas keegi. Keegi, keda ma ühtaegu pelgasin ja armastasin. Tema kirg, energia ja hoolikus, millega ta krosse läbis, oli erakordne. Ta teadis täpselt, millal pidi midagi tegema ja ootas stardiboksi sisenemist juba hommikul,” meenutab Kaire. Üks kord saadi hoiatus liiga kiire sõidu eest, ehkki Kaire andis endast kõik, et tempot rahulikuna hoida.
Cavalieril oli kombeks pärast kross kohe püherdada, kuid tema arsenali kuulus teisigi trikke ja aastate jooksul on kogunes omajagu naljakaid seikluseid. “Kord sai Moskva võistluste soojendusel kükitavast delegaadist üle hüpatud. Noore hobusena oli auhinnatseremooniatel vaja esineda. Ypäjä võistlustel jäi üks kord kohtunikega tervitamata, sest hobune tõusis küünlasse ja püsis seal, mu käsi lihtsalt ei ulatunud kohtunikeni. Olen auhinnatseremoonial auhinnakotti saades alla kukkunud ja oleme Eesti hümni saatel platsilt välja tagurdanud” loetleb Kaire erinevaid seikasid edukast võistluskarjäärist. Ta mainib siiski, et vanemaks saades õppis hobune auhinnatseremooniaid nautima.
Pardipojast sirgus luik
Cavalier oli mõneti tavatu põlvnemisega. Tema isaks oli Hollandi soojavereline täkk Bolero, emaks Eesti sporthobune Weltfrau. Weltfrau sugupuust leiab sellised tõud nagu ahhal-tekiin, hannover, trakeen ja inglise täisvereline. “Kehaehituselt oli Cavalier omapärane, mõne sõnul lausa defektne,” räägib Kaire, kellele oli olulisem see, mis on hobuse sees- tema hing. “Just tema hing ja ustavus inimesele olid need omadused, mis muutis ta tõeliseks sõjaratsuks,” on Kaire veendunud. “Paljud, kes kuulsid, et põlvnemises on ahhal-tekiini, arvasid, et hobune on ebastabiilse närvikavaga, kuid ma arvan, et see oli just see tilgake hullust, mis sütitas teda jooksma nagu homset ei tuleks.”
Noore hobusena oli Cavalier kiitsakas ja pigem aeglane. Kuidas sai aeglasest hobusest väle kolmevõistlushobune? Selle taga on aastatepikkune töö ja tark treenimine. “Käisime Hollandi rannas tempot arendamas ja alguses ei suutnud Cavalier 2* tempot välja joosta. Kuid palju armastust ja õiged treeningud kandsid vilja ning see tegi temast selle, kes ta oli- tšempion,” selgitab Kaire.
Cavalieri elu oli väga mitmekülgne. Ta jõudis reisida erinevates riikides, külastada ja elada erinevates tallides ja linnades. “Käisime palju mägedes, metsades ja meres, nii treenimas kui puhkamas. Ta oli kannatlik ja mõistev härrasmees ja parim, mis minu elus juhtunud on,” lausub Kaire.