Paari nädala eest kirjutasin, mida teha, kui hobusel on koolikud ja milliseid diagnostilisi protseduure saab loomaarst kasutada, et olukorra tõsidust välja selgitada. Seekord kirjutan veidi lähemalt koolikute ravist ja kuidas koolikute tekke riski vähendada.
Kuidas koolikuid ravitakse?
Koolikute ravi sõltub peamiselt sellest, millist tüüpi probleemiga on tegemist ja seda aitavadki kõik eelmises artiklis kirjeldatud diagnostikameetodid välja selgitada, sest näiteks maohaavandite ja käärsoole asendimuutuse või soolepõletiku ja -ummistuse ravi erinevad üksteisest täielikult.
Valuravi on igat tüüpi koolikute ravi oluline osa. Meeles tuleb siiski pidada, et valuvaigisti ise ei ravi midagi ja kui ühest doosist valuvaigistist ei piisa, on see alati ohumärk. Sellisel juhul ei tohi kindlasti valuvaigisti andmist korrata, eriti kui ravimi toimeaeg pole veel möödunud, vaid tuleb tegeleda lisadiagnostikaga ja toimida vastavalt edasistele leidudele, vastasel juhul võivad väikestest probleemidest kergesti saada suured või lausa lahendamatud. Kui koolikute põhjus on selge ja olukord ei vaja kirurgilist sekkumist, kuid valu on siiski väga tugev, on selle vaigistamiseks võimalik kombineerida mitmeid erineva toimemehhanismiga ravimeid.
Vedelikteraapia võib olla vältimatult vajalik probleemi lahendamiseks (sooleummistus), aga võib olla ka tugiravi, kui hobuse üldseisund on raske ja tal on vedelikupuudus. Vedelikke saab manustada kanüüli kaudu veenisiseselt ja/või sondiga makku. Meetodi valik sõltub probleemi olemusest ja hobuse üldseisundist. Enamasti pöördutakse hobustega, kes vajavad pikemaajalist vedelike manustamist, kliinikusse.
Mõned ravivõtted on suunatud väga kindlalt konkreetse probleemi kõrvaldamiseks, näiteks ravimid, mis panevad põrna kokku tõmbama, et vales asendis käärsooleosa saaks oma kohale tagasi minna. Sellised võtted aitavad aga vaid siis, kui probleem on avastatud varakult ja sool ei ole veel väga tugevalt gaasiga täitunud.
Enamik koolikupatsiente ei ole nõus sööma või on nende ajutine söödata hoidmine vajalik probleemiga tegelemiseks. Sellisel juhul tuleb neile lisaenergiat võimaldada muul moel, et hoida ära negatiivset energiatasakaalu. Eriti oluline on see ülekaaluliste ja tiinete hobuste juures. Samuti antakse hobustele nälgimise perioodil ravimeid, mille eesmärk on kaitsta magu maohappe eest.
Kui vaatamata olukorra adekvaatsele hindamisele ja toetavale ravile on valu siiski raske kontrollida, hobuse üldine seisukord halveneb või on selged kirurgilise sekkumise vajadusele viitavad leiud, tuleb ette võtta erakorraline diagnostiline laparotoomia ehk rahvakeeli koolikulõikus. Lõikuse prognoos sõltub väga paljudest faktoritest, millest olulisimad on aeg, mille jooksul lõikusele jõutakse ja probleemi olemus.
Mida saab omanik teha, et koolikute teket ennetada?
- Jälgi, et hobuse sööt oleks hea kvaliteediga. Kindlasti ei tohi hobusele anda hallitanud või muidu riknenud sööta. Kuivsilo söötmisel jälgi, et niiskem silo talvel miinuskraadidega ei külmuks ega suvel liiga kaua avatuna söötmist ootaks. Sama kehtib heina leotamise korral.
- Hobune peaks maksimaalselt energiat saama koresöödast. Väga suurte koguste, eriti suhkru-ja tärkliserikaste jõusöötade söötmine suurendab koolikute riski. Kui su hobune kindlasti vajab lisaenergiat, jaga see päeva peale mitmeks väiksemaks söögikorraks. Samuti on turul rohkelt ohutumaid energiarikkaid alternatiive.
- Kõik söödamuutused tuleb teha järk-järgult, et hobuse seedesüsteem saaks aega muutustega kohaneda. See kehtib nii jõusööda kui koresööda kohta.
- Hobusel peab olema pidev juurdepääs värskele joogiveele. Lume söömisest ei piisa hobuse veetarbe katmiseks. Veetarbimist aitab talvel optimaalsena hoida leige joogivee pakkumine –hobused joovad seda meelsamini kui jääkülma vett. Vahel joovad hobused väga vähe ja vett täis jooginõu seisab. Sellisel juhul tuleks kindlasti vett regulaarselt vahetada ja jooginõu veevahetuse käigus korralikult puhtaks pesta.
- Anna hobusele ussirohtu regulaarselt, vastavalt individuaalsele riskile ja roojaproovide tulemustele. Selles valdkonnas on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja mõistlik on konsulteerida loomaarstiga. Kindlasti kasuta vaid hobustele mõeldud suukaudseid pastasid. Sügiseti tuleks määrata hobuse süljest või seerumist paelussivastased antikehad või anda ussirohtu, mis on hävitab ka paelusse.
- Võimalda hobusele piisavalt liikumist, see ergutab soolemotoorikat. Koolikute, eeskätt sooleummistuste risk tõuseb, kui rohkelt liikuma harjunud hobune järsult boksi seisma jäetakse. Tihti on see vältimatu, näiteks ägedate ortopeediliste probleemide tõttu. Sel juhul on väga oluline hobuse enesetunnet, tema isu ja roojamist regulaarselt jälgida, et probleeme võimalikult vara tuvastada, eriti kui samal ajal antakse valuvaigisteid, mis võivad esimeste koolikutunnuste avaldumist varjata.
- Võimalda hobusele pidev ligipääs koresöödale ja/või väldi pikki söötmispause. Hobused on harjunud sööma umbes 18 tundi ööpäevas, mille vahele jäävad pausid ei ole pikemad kui 2-3 tundi. Pikad söötmispausid suurendavad maohaavandite riski ja stressikäitumist.
- Jälgi, et hobune elaks võimalikult liigiomast elu. Maohaavandite, eriti mao näärmelise osa haavandite teke, on suuresti seotud stressiga. Hobustele meeldib rutiin, vaba ligipääs söödale, liikumisvõimalus ja liigikaaslastega suhtlemine.
- Lase veterinaaril hobuse hambaid kontrollida vähemalt kord aastas. Põhjalikku suu ülevaatust on võimalik läbi viia vaid rahustatud hobusel, kasutades suuavajat ja head valgusallikat.
Kaunist ja koolikutevaba sügise jätku!