Kuidagi märkamatult on meie hulgast lahkunud Vello Viira, üks kõige erilisemaid ratsanikke meie ajaloos. Mina olen pidanud teda peaaegu et kõige andekamaks üldse, ja tema kindlasti naeraks selle üle, kui ta saaks. Ise oli ta selline tagasihoidlik, aga mitte silmapaistvalt tagasihoidlik, oli vaid heatahtlikult irooniline nende suhtes, kes vahendeid valimata kuhugi trügisid.
Temale endale oli kõik mõnes mõttes lihtne, vähemalt spordis. Järsku oli ta 19-aastasena Eesti parim takistussõitja, ja seda suure edumaaga – 1960.a. Eesti meistrivõistlustel võitis ta kõik neli takistussõitu, kus ta startis, ning tegi kogu võistluse kestel vaid ühe vea. Samal aastal võeti ta N Liidu koondvõistkonna kandidaadiks oma tulemustega N Liidu meistrivõistlustel – 7. kahevoorulises raskemas klasis ja 9. kõrgemas klassis. Mõnikord öeldakse, et treener teeb ratsaniku. Viira treener Fadejev päris nii ei arvanud. Aga ta oli rahul, et avastas noore ratsaniku ja ka tema noore hobuse, täisverelise Samuuri. Edaspidi oli Viira väga iseseisev ja tõenäoliselt sai aru, et rohkem kui kedagi teist, tuleb usaldada omaenda tunnetust.
Samuur hakkas pärast Vello armeeteenistusse võtmist teiste ratsanike all lootusetult tõrkuma. Vello aga näitas Moskvas Armee Keskspordiklubis, et kolmevõistluse krossigi ei pea sõitma sõgeda uljusega. Ta suutis oma rahuliku enesekindlusega vigastuste ja tõrgete tõttu kõrvale heidetud olümpiahobusele Gimnastile enesekindluse tagasi anda. Ainult segamine ühe pealtvaataja poolt jättis ta Moskva meistrivõistlustel hõbemedalile.
Tagasi Eestis ei pidanud ta kohaseks osa võtta võitlustest võimu ja hobuste pärast, pääses küll haigestunud Elmo Talvikult laenuks saadud hobusel Grafiit 1966.a. jälle N Liidu koondise kandidaadiks, võitis isegi ühe katsevõistluse, aga Grafiidi seletamatu vigastus jättis ta jälle hobuseta. Ning rohkem Vellole temaväärilisi hobuseid ei pakutud. Papiiruse ja Farisseiga kogus ta hulga Eesti meistrivõistluste medaleid, aga see polnud see. Need olid ehk tõesti ratsaniku tehtud hobused, aga just väljendit „Ratsanik teeb hobuse!“ pidas Vello tobeduseks ja ütles seda kuuldes vastu: „Täkk teeb hobuse!“
Tondil jäi ta pärast N Liidu koondvõistkonna stipendiumist ilma jäämist üleliigseks. Harju „Jõud“ pakkus talle treeneritööd ja väikese talli Väo karjääri kaldal mitme majandi hobustega. Kohe sai ta seal töö käima ja kogus enda ümber hulga andekaid õpilasi. Nagu sportlasena, tõusis ta ka treenerina väga järsku Eesti parimaks. Võitis ju tema treenitud Harju rajooni võistkond (sisuliselt üks sovhoos) 1973.a. ülekaalukalt Eesti meistrivõistluste võistkondliku arvestuse Tallinna ja Tartu suurte ratsabaaside ees. Kolmevõistluses oli ta treenerina kaua ületamatu. Tema õpilastest võitsid EMV medaleid sporthobuste kolmevõistluses Toivo Teplenkov kulla 1973. ja 1976.a., hõbeda 1974.a., Sirje Argus hõbeda 1973.a., Gunnar Otspere kulla 1975.a., hõbeda 1976.a., Aivar Juhanson kulla 1981. ja 1983. aastal.
Nõukaaja lõpul peeti treeneri elutööks sisemaneeži ehituse läbisurumist. Vello oli selleski üks esimesi. Ta sai oma maneeži ja nägi selle tulesid 1986.a., teisena pärast Niitväljat, järgnesid 1990.a. Urmas Saks Luunjas, 1990.a. Jüri Villemson Veskimetsas ja 1992.a. Ülo Kepp Ihastes. Praegu, kui Eestis on umbes 60 ratsamaneeži, ei panda uut maneeži tähelegi, aga tollal sai Jürist peagi populaarseim koht neile, kel üleminekuaja ja uue Eesti Vabariigi tingimustes oli võimalik isiklikku hobust omada. Vellost sai lühikeseks ajaks isegi Jüri Ratsakeskuse omanik, tegelikult küll variisikuna. Siis aga tuli kõik käest anda. Pettununa lahkus ta spordi juurest, töötas Soomes ehitusel ja valvurina Tallinna sadama turvateenistuses. Koos Viivega loobuti Tallinna korterist ja asuti elama Vaidasoo külla. Tema majast sai väike infokeskus ja kohvipeatus, kuhu astusid sageli sisse Tartu maanteed mööda sõitvad endised ratsanikud. Kuni tema ja suure tee vahele kõrge sein püstitati ja liiklus keeruliseks korraldati. Aga põhikoosseis külalisi jäi.
Seal lõi uuesti välja üks Vello talentidest – oskus huvitavaid lugusid rääkida ja teisigi rääkima panna. Ega kõik pidanud päris tõsi olema. Krutskeid armastas Vello nii jutus kui tegudes. Rein Pill meenutas, et kui ta oli ise alles noor kolmevõistleja, oli Vello teda märganud ja tulnud võistluste ajal rääkima. Hiljem elasid nad Mustamäel naabermajades ja Rein käis tihti Vellol külas, et kuulda lugusid vanadest aegadest või ratsutamise põhitõdedest ja detailidest. Krutskitest oli Reinul meeles, kuidas Vello tuli ükskord Niitväljale suure kotiga. Ütles: „Ma tõin teile kingituse.“ Avas koti ja hulk kasse jooksid mööda talle laiali.
Teinekord tegi Vellole nalja teeselda purjus autojuhti, kui politsei ta kinni pidas. Kuidas politseinikud reageerisid, kui mängust aru said, jäi rääkimata. Seda mäletasime Reinuga mõlemad, kuidas me kolmekesi Peterburis ühel hobuste ostmise reisil pimedatel tänavatel ära eksisime ja Vello läks ühe vastu tulnud noormehega rääkima. Kui kohtumine eestlasega äratas tolles metalliärika, oli Vello kohe asjatundja, aga kaup jäi katki, sest Vello ütles: „Nii väikeste kogustega me ei tegele.“
Mälestusi Vellost on kõigil, kes temaga on kohtunud, palju ja igasuguseid. Aga ühine neis on võib-olla Vello rahulik ja veidi kaval olek igas olukorras. Sellisena tahaksime teda mäletada – alati tahtis ta elust osa võtta, ei tahtnud kunagi elu liiga tõsiselt võtta, tundis headmeelt igast tutvusest ja igast külalisest, tahtis kõigiga rääkida, vaatas aina rohkem kõigele heatahtliku muigega. Tal oleks kindlasti heameel, kui kõik, kes teda mäletavad, teda viimasele teekonnale saatma tuleksid.