Koolisõitja Dina Ellermann tegi mõned nädalad tagasi ajalugu, osaledes esimese Eesti ratsutajana olümpiamängudel. Dina ja Donna Anna tegid Tokyos tubli tulemuse ja saavutasid üle 65% ning lõpetasid kokkuvõttes 49. kohal. Ratsutamine ja koolisõit on viimastel nädalatel Eesti meedias palju tähelepanu saanud ning Dina ja Donna Anna edu on olnud justkui võit meile kõigile – kogu hoburahvale ja eriti just Eesti hobusekasvatajatele. Dina ja tema tiim jõudsid tagasi Eestisse augusti alguses – nüüd on emotsioonid veidi aega taheneda saanud ning oli paras aeg selleks, et võtta ette intervjuu Dinaga ja vestelda tema senisest teekonnast, olümpiamängudest ja ka edasistest plaanidest.
49% esimesel võistlusel, nüüd 49. koht olümpiamängudel
Aasta oli siis 1992, kui Dina 11-aastasena Tondi Maneežis ratsutamisega alustas. Tema esimene treener oli nüüdseks meie seast lahkunud Ellu Paltser, kes andis Tondil trenne hommikuti. See sobis Dinale hästi, kuna ta õppis Tallinna 21. koolis pealelõunases „vahetuses“ ja sai siis hommikuti trennis käia. Ta alustas kahel korral nädalas, kuid aja jooksul treeningud sagenesid, kuni ta jõudis sportgruppi ja treenis koguni viiel päeval nädalas. Tema teine treener oli Tondi süda ja hing Sirje Argus, kellega nad ka praegu väga lähedased on ja kes ka teadupärast Tokyoski Dinaga kaasas käis. Kui Alla Gladõsheva 1997. aastal Tondile tuli, sai tema Dina treeneriks ning nii on see jäänud tänase päevani. Tundub uskumatu, kuid Dinal ongi nende aastate jooksul kokku olnud vaid kolm treenerit! Alla kohta jagub Dinal vaid häid sõnu ja ta ei tee saladust, et tema edu saladus ongi paljuski tema treener ja nende hea koostöö.
Dina meenutab, et esimesed viis aastat pidas ta trennipäevikut, kuhu ta pani kirja, millise hobusega ta ratsutas ja mida trennis tehti. Tal on need päevikud siiani alles ja seal on alles kviitungidki, kui palju trennid maksid. Tondi aegadest on meeles palju toredaid ja tähenduslikke ponisid ja hobuseid, neist eriti toob Dina esile Kaalit, kes oli nii tema kui ka paljude teiste esimene poni! Muljeid ja meenutusi on veelgi – tore on mõelda tagasi inimestele, kes samal ajal oma teekonda ratsamaailmas alustasid ja kes siiamaani kõrgel tasemel võistlevad. Nende seas on näiteks Jüri Sokolovski ja ka Paul Argus, kes on siiani hea sõber ja nüüd on ka tugi ja treener Dina pojale Ralfile.
Mind ajab muhelema ja mõjub inspireerivalt lugu sellest, kuidas Dina esimene koolisõiduvõistlus lõppes umbes 49%-lise tulemusega. Dina jagas, et ta tõstis hobuse valest jalast galopile ja ei saanud ise isegi aru, et midagi valesti oleks olnud. Nii ta siis jätkas ka voldil ja ka edasisel diagonaalil ja ikka valest jalast… Võib-olla just sealt sai ta kätte esimesed ja niivõrd tähtsad õppetunnid, et ei tohi lasta end ebaõnnestumistest heidutada. Elus tuleb tõuse ja mõõnasid alati ette, kuid oluline on ikka usinalt edasi minna ja mitte alla anda!
Hobused on Dina elus alati tähtsal kohal olnud, kuid see polnud eesmärk omaette juba lapsena, et kunagi elukutseline ratsutaja ja rahvusvaheliselt võistlev koolisõitja olla. Vahel asjad lihtsalt kujunevad aja jooksul. Ta õppis ülikoolis rekreatsioonikorraldust ning on töötanud ürituste korraldajana, mõne aja oma elust käiski ta tallis õhtuti pärast päevatööd. Kui tulemused hakkasid paranema ja võistlustel hakkas aina paremini minema, siis ühel päeval läkski nii, et fookus jäi ainult hobustele – nii ratsutamisele ja võistlemisele, treeneritööle ja ka hobuste kasvatamisele. Dina jääb tagasihoidlikuks ja ütleb, et tema kujunemisloos on oma roll asjade kokkulangevusel ja väga oluline on olnud ka perekonna ja lähedaste toetus.
Treeneritööd on Dina juba pikalt teinud ja see on tulnud paljuski ka Sirje utsitamisest, et treeneritööd peab ikka ka tegema. Koostöö Sirjega käib tihedalt ning Sirje on teda alati Tondile tagasi oodanud. Dina käib Tondil siiani ühel päeval nädalal trenne andmas ning tunneb, et see on koht, kus tema sirgus ja eriti just seetõttu tahab ka sel moel nüüd oma panuse anda!
Treener Alla
Kuigi tänasel päeval elab Dina oma elukaaslasega Pallasel ja neil on ka kodus tall, siis Dina võistlushobused elavad siiski Rahulas. Dina sõnul on seal hea koos treener Allaga toimetada. Kuigi võiks arvata, et sellisel tasemel sõitja iga päev treeneri abi ei vaja, siis Dina lükkab selle ümber. Tema arvates koolisõidus üksinda välja ei vea ja on ülioluline, et keegi oleks ka kõrvalt aitamas. „Seljast võib vahel olla tunne, et kõik toimib ja siis vaatad peeglist, et appi,“ nendib Dina ja ütleb, et tema jaoks on tihe koostöö treeneriga äärmiselt oluline.
Dina alustab enamasti oma päevi Rahulas, kus siis koos Allaga töötataksegi igapäevaselt külg külje kõrval ja töö toimubki ühtse meeskonnana nii oma kui klientide hobuseid treenides ja ka mitmeid õpilasi juhendades ja suunates. Dina peab ennast meeskonnainimeseks ja ütleb, et ilma Allata ei oleks ta kindlasti seal, kus ta täna on. Tokyo kogemuse baasil on Dina enesekindel, et nad on õigel teel – julgustavaid sõnu jagus neile mõlemale nii mõnelgi kõrvaltvaatajal.
Sobiva treeneri olemasolu on ilmselt ka see, mis on Dinat püsivalt Eestis hoidnud. Kuigi ta on täiesti nõus, et silmaringi peab avardama ja välismaal käimine ja treenimine on selleks ideaalne võimalus, siis ta usub, et saab ka teisiti. Kuigi ka tema on kunagi 18-aastasena paar kuud Saksamaal ühes kolmevõistlustallis veetnud, ei taha ta nõustuda, et ainus viis midagi ära teha on kindlasti välismaale kolida ja Eesti tolm jalge alt pühkida. Saab ka siin vaikselt pusida ning tahte ja töökusega oma unistustele lähemale püüelda. Dina loodabki, et ehk on ka tema lugu väikeseks inspiratsiooniks mõnedele nendele noortele, kellel pole võimalust varases eas Lääne-Euroopasse treenima minna. Kindlasti on ka teisi viise! Samas rõhutab ta ka muidugi hobuse tähtsust edu saavutamisel – küll aga arvab ta, et hobuste tase on Eestis nüüdseks piisavalt hea ja asja võti on selles, et siis ka õige ratsutaja ja õige hobune kokku saaks.
Ratsutaja jaoks on olümpiamängud kui „puhkus“
Kui koondisekaaslased pärast olümpiamänge küsisid, kas ta on nüüd omadega väga läbi, pidi Dina naeru tagasi hoidma: „Mõnes mõttes oli olümpiamängudel käimine ja kuu aega kodust eemal olemine minu jaoks nagu puhkus! Mul oli ju ainult üks hobune ratsutada!“ Kogemus oli küll väsitav ja stressirohke, kuid Dina on harjunud pikkade päevadega, mis algavad Rahulas, lõppevad Pallasel ning siin ja seal kulub vahepeal aega ka trennide andmisele. Kuigi praegusel hetkel äsja Tokyost tagasi jõudnuna on tal igapäevaselt ratsutada vaid kolm hobust, siis on olnud hetki, kus päevas tuleb ratsutada kuni 9 hobusega. Selline elustiil tekitab nii unevõlga ning nõuab arusaamist ja suurt tuge ka perekonnalt.
Ta tunnistab, et plaanib tegelikult oma rutiinid septembrist alates range pilguga üle vaadata ja ideaalis veidi tagasi tõmbuda, et rohkem enda asja ajada ja oma hobuste ettevalmistusele keskenduda. Dina tunneb, et andis vahepeal liiga palju trenne ja elas rohkem teiste kui enda jaoks. Nüüd tahab ta veidike rohkem aega iseendale leida – see on oluline, et läbi ei põleks. Aasta on olnud äärmiselt töökas ja kuigi on teada, et hobuseinimeste elus naljalt just puhkusereise ette ei tule ning vabad päevadki on harvad, siis kuidagi tuleb siiski tasakaal leida. Kuigi seda on raske teha, siis tuleb õppida ütlema ka ei, sest nagu meil kõigil, siis ka temal on ööpäevas vaid 24 tundi.
Intervjuu tegemise päeval ehk kaks nädalat pärast Eestisse tagasi naasmist oligi Dinal tegelikult esimene puhkepäev pärast olümpiamängudelt tagasi jõudmist. „Täna ma ei võistle ega lähe mitte ühegi hobuse selga,“ lubab Dina. Tegelikult lubas ta lennujaamas koju jõudes ka seda, et ei lähe sel aastal Noorhobuste Tšempionaadile ühegi hobusega – ometigi oli ta kahel korral stardis. Ühega jõudis ta kaks trenni teha, teine oli samuti just suvepuhkuselt tagasi tulnud. Samas tunnistab ta, et alati on huvitav noorhobustega töötada ja ka uusi ja eriti just talendikaid hobuseid proovida – nii saab väärtuslikke kogemusi. Häid hobuseid nähes tekib automaatselt ka uudishimu proovida ja tunda, kas sisetunne on õige või mitte!
Tee olümpiani
2019. aastal Dina veel Tokyo olümpiamängude peale suurt ei mõelnud, sest Donna Anna oli alles nii noor ja oli veel võrdlemisi vähe Grand Prix tasemel startinud. Nende esimene rahvusvaheline GP oli alles 2018. aasta sügisel toimunud Tallinn International Horse Show-l ja kui järgmisel võistlusel täitsid nad normi Euroopa meistrivõistlustele pääsemiseks, siis sihiks silme ees oligi EM. Siis aga tuli koroona ja olümpiamängud lükkusid edasi… kerime edasi selle aasta aprillikuusse ja tuli info, et tegelikult on õhkõrn võimalus, et Dina ja Donna Anna pääsevad olümpiamängudele. Siis pidi muidugi igaks juhuks valmis olema.
Veel juuni alguses Pärnu CHI-l osaledes polnud selge, milline on järgmine võistlus, kus osaletakse – kas Soomes toimuvad Põhjamaade Meistrivõistlused või hoopis Tokyos toimuvad olümpiamängud. Teade tuligi niivõrd viimasel hetkel, et Dina oli juba end Ypäjä võistlusele üles andnud. Siis läks kiireks! Kuigi mõnes mõttes oldi ette valmistunud, siis omajagu tööd oli ees. Oli hulk infot, millega pidi end kurssi viima, lisaks proove andma ja vaktsineerima. Elu ei teinud lihtsaks see, et samaaegselt olid liikvel nii hobuste herpesviirus kui koroona ning oli hulgaliselt reegleid, millega nüüd arvestama pidi. Siinkohal aitasid palju kaasa nii Ratsaliit kui ka koolisõidumanager Eva-Maria Vint-Warmington ning samuti veterinaarast Tiina Lepla, kes pidi pingsalt süvenema ja end paljude asjadega kurssi viima.
Dina muutus emotsionaalseks, kui hakkas rääkima, millist toetust ta on kogu selle olümpiateekonna jooksul tundnud. Inimesed on teda nii palju aidanud ja toetanud ja ta on selle eest ääretult tänulik. „Esimest korda elus tundsin, et see ei ole nii, et mina lähen ja mina teen, vaid meie teeme ja see on Eesti riigi eest,“ jagab Dina, pühkides pisara ja tunnistades, et see teeb siiani emotsionaalseks. Nii paljud inimesed kirjutasid ja helistasid ja pakkusid abi ning hoidsid pöialt, et nad Tokyosse kohale jõuaks. See oli ka üks põhjus, miks Dina pidas oluliseks seda kogemust näiteks sotsiaalmeedia kaudu võimaluste ja reeglite piires huvilistega jagada.
Olümpiamängud on lihtsalt üks võistlus
Olümpiamängudele mindi neljase tiimiga – Dina ise, treener Alla, veterinaararst Tiina Lepla ja Sirje Argus groomina. Rohkem inimesi polnud võimalik kaasa võtta, kuna koroona tõttu olid väga karmid reeglid. Samal põhjusel oli ka igapäevane kohustuslik testimine ning isegi termokaamerad nii turvakontrollides kui bussides. Koroonapiirangute tõttu ülemäära palju kohapeal ringi vaadata ei saanud ning päevad veedeti olümpiakülas ja ratsakompleksis olles, samas need mõlemad olid küllaltki suurel alal. Ratsakompleksis olid luksuslikud tingimused – konditsioneeritud tall, hulgaliselt treeningplatse, kohapealne kliinik ja seppade tiim. Elu Tokyos oli väga nutikas ja elektroonne, hulgaliselt elevust tõid kaasa näiteks ka laulvad ja multifunktsionaalsed vetsupotid.
Kui Dina teada sai, et nad olümpiamängudele lähevad, jätkusid treeningud täpselt samamoodi, nagu nad oleksid jätkunud ka näiteks Põhjamaa Meistrivõistlustele minnes. Treeningrutiinid jäid samaks nii Aachenis eelkarantiinis olles kui ka kohapeal Tokyos olles – raskemad trennid vaheldusid kergemate trennidega ning vahel oli muidugi ka puhkepäev. Transpordipäevadel võeti asja rahulikumalt, et hobune peaks transpordil paremini vastu.
Dina püüdis mõelda olümpiamängudest kui tavalisest rahvusvahelisest suurvõistlusest, kuid mitte millestki ülemäära ekstravagantsest. „Ma püüdsin seda mõtet mitte ligi lasta, et see on big deal. Plaan oli osaleda ja anda endast parim. Kõige raskem oligi võib-olla just meediaga suheldes ja pressikonverentsidel, kui küsiti, mis tunne ikkagi on ja mis tulemust tegema lähen. Ilmselgelt iga sportlane läheb ju oma parimat tulemust tegema ja annab endast parima, mis siin muud öelda! Eks olen meediaga suhtlemisel alles ka algaja, nüüd olen saanud hulga intervjuusid anda. Aga läksin jah muidugi oma sõitu tegema, selles mõttes hoidsin asju reaalsena,“ jagab Dina.
Tokyo tingimustes võistlemine polnud kerge. Oli ju mitmeid, kes erinevatel põhjustel starti ei jõudnudki. „Tegelikult ongi väga suur rõõm ja kergendustunne, et saime tulemuse kirja. Sellest oleks väga kahju olnud, et lähed juba sinna, oled kuu aega ära ja ei pääse nt vet check-ist läbi või ei saa tulemust kirja ja diskvalifitseeritakse või midagi taolist. Eriti just nüüd, kui kõik on nii palju toetanud, kaasa elanud ja pöidlaid hoidnud. Olin väga rahul ka sellega, et sain kohe esimesel kvalifikatsioonipäeval ära sõita ja ei pidanud üleliia närvitsema ja ootama, “ muljetas Dina.
Kui Dina on rahvusvahelistel võistlustel harjunud koolisõidumaailma staaride seltskonnas olema ja nende suhtes tal enam aukartust ei ole, siis olümpiamängudel olemise reaalsus jõudis kohale, nähes kõiki neid sportlasi, keda ta oli harjunud nägema teleri vahendusel – näiteks nii meie omad sõudjad ja vehklejad kui ka mõned kuulsad välismaa korvpallurid jne. „Sellistel hetkedel jõudis kohale, et tegu on ikkagi olümpiamängudega, “ muljetas Dina.
Dina jagas, et maailma tippkoolisõitjate seltskonnas tunneb ta end mugavalt. „Mida rohkem neid kõiki tundma õpid, seda rohkem saad aru, et kõik võtavad sind kui oma inimest. Kõik on tegelikult lihtsad, soojad ja toredad inimesed ning kellelgi pole nina püsti! Oli tunne, nagu oleks nende inimestega kogu aeg koos olnud ja no ega me ju olimegi kuu aega koos, “ muheleb Dina.
Dina jaoks oli huvitav avastus, kuidas erinevatel aladel on tippspordis nii palju ühiseid jooni. „On raske sõnadesse panna, millist põhjalikkust ja süsteemsust ma nägin. Sportlased, arstid, füsioterapeudid, treenerid… Ei ole tähtis, mis ala – tipptasemel on detailid tähtsad. Nägin väga palju ühiseid asju ka mentaalse poole pealt spordipsühholoogia seisukohast. Vahet ei ole, mis ala sportlane oled, sa pead olema mentaalselt väga tugev. Kes olümpiale juba jõuab, on oskuste poolest ju väga heal tasemel nagunii, aga lõpuks loeb ka see, kes peab pinge all vastu ja kes mitte, “ jagab Dina.
Äärmiselt südantsoojendav oli vastuvõtt, mis Dinat ja tema tiimi Tallinna lennujaamas ootas. See oli suur üllatus ja vägev tõestus sellest, kui toetav kogukond tal on ja kui kokkuhoidev on hoburahvas tähtsatel hetkedel.
Mis edasi?
Olen lugenud, et paljud olümpiasportlased ja eriti just olümpiavõitjad langevad pärast olümpiamänge n-ö musta auku ja pole ebatavaline kogeda masendust. Dina sõnul tundis ta esialgu hoopis motivatsioonitõusu, sest tahaks seda uuesti kogeda ja teha vigadeta sõitu. Sel korral tulid sisse vead, mida ei osanud oodata. Ta jagab, et on normaalne vahel endalt küsida „mis nüüd edasi?“ ja seda on ta muidugi ka varasemalt kogenud, kuid masendust küll ei tekkinud. „Võib-olla see on ka sellest, et ma ei võitnud,“ naljatleb Dina. Igatahes on ajalugu tehtud ning verstapost on seatud. Kui kunagi on veel võimalus minna, siis ollakse juba paremini valmistunud, et teha veel paremini.
Dinale meeldib jälgida ratsaspordi arengut ja ta on tuleviku pärast elevil. Järelkasv tuleb võimsalt peale ja ta loodab, et meie praegused tublid noored ei anna alla ja jätkavad. „Kes oleks osanud 20 aastat tagasi arvata, et sel aastal pääseb olümpiale 3 Eestis sündinud hobust? Kuhu me siis järgmise 10, 20 või 30 aastaga jõuda võime!?! Ei ole üldse võimatu, et kunagi tulevad ka medalid. Algus on nüüd tehtud ja selge on see, et Eestist on võimalik olümpiale pääseda. Loodan, et kunagi tuleb võimalus minna välja ka meeskonnaga ning samuti usun ja loodan, et jõuame olümpiale ka teistel ratsaspordialadel. Kui järelkasvu jätkub ning on olemas õige tiim, hobune ja tahe, siis on kõik võimalik! Ja nagu tuleb välja, siis piisavalt häid hobuseid oskame juba praegu kasvatada, “ ütleb Dina.
Oma enda järgmistest eesmärkidest rääkides mainib Dina Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad juba sel nädalavahetusel ning muidugi ka septembris toimuvaid Euroopa meistrivõistlusi. „Lähen samamoodi jälle lihtsalt oma sõitu tegema. Et tuleks kenasti välja, oleks ise rahul ja et lõpuks ka treener rahule jääks! Ma mäletan 2017. aasta Euroopa meistrivõistlusi Akvaga, siis oli Alla rahul ja tal oli pärast sõitu pisar silmas! Seal ma sõitsin hea skeemi. Ma tean, et kui tema juba ütleb, et on hästi, siis on päriselt ka hästi! Ega ta seekord ka mu peale kuri ei olnud, küllap oli ka temal pingelangus, et saime tulemuse kirja, “ jagab Dina.
Lõpetuseks küsin Dinalt, mida ta teistele soovitada oskab. Ta rõhutab: „Kui plaan ei tööta, muuda plaani, aga mitte eesmärki. See kehtib nii elus üleüldse kui ka hobustega. Alla ütleb mulle trennis sedasama, et kui ma kogu aeg samamoodi küsin, siis saan sama vastuse. Aga kui mulle see vastus ei sobi, siis pean midagi endas muutma, et teistsugust vastust saada. See on mõtlemapanev!“
„Samuti on oluline tunda rõõmu ja osata nautida protsessi. Rasketel hetkedel on hea endale meelde tuletada, miks me hobustega üldse tegeleme – see on ju armastusest hobuste vastu! On oluline kuulata hobust ja saada aru, mida ta tahab sulle öelda. Nad ei räägi, aga nad näitavad meile. Iga hobune on indiviid,“ ütleb Dina.