Läti rajameistri Ivo Mikelsonsi arvates ei olegi Eesti ja Läti ratsaspordi tase nii erinev. Omaaegse ratsasportlase arvates on Lätis parem tehniline varustatus, Eesti hiilgab omakorda suurema arvu ratsanike ja enamate võistlustega.
Eeloleval nädalavahetusel Luunja pargis 30. korda aset leidva Luunja Karika võistlusraja ehitab tänavu Läti rajameister Mikelsons, kelle ehitatud võistlusradadel on eestlased hiilanud nii kodu- kui välismaal. Hobumaailm.ee intervjueeris Ivo Mikelsonsi tänavuse Riia MK etapi ajal.
Olete koostanud takistussõiduradasid nii Lätis kui Eestis ning olete oma töö tõttu puutunud kokku mõlema vabariigi ratsaspordiga. Kas kahe riigi ratsaspordi vahel on erinevusi?
Erinevusi on. See seisneb eelkõige tasemes. Seda nii sportlaste, organisatsiooni kui võistluste korraldamise osas. Tegelikult on igas riigis midagi positiivset.
Räägin, kuidas meil on. Leian, et takistused on Lätis paremad. Seega on töötata palju kergem, sest lihtsam on kokku saada täiskomplekt tõkkeid. Eesti Ratsaliidul selliseid tehnilisi vahendeid ei ole. Muidugi leiab Eestistki häid takistusi, kuid meie Lätis oleme juba harjunud töötama pisut kvaliteetsematega.
Aga sportlased?
Mis puudutab taseme vahet ratsanike osas, siis laias laastus on üldpilt sarnane. Lätis on lihtsalt vähem sportlaseid, kes sõidavad kõrgeid parkuure. Eestis on selliseid ratsanikke enam. Lätis on raske saada kokku 25 ratsanikku, kes võistleksid parkuuril 130 cm. Eestis saadakse selline arv kokku hõlpsalt. Samuti Leeduski, kus saab kergelt kokku kutsuda üle 30 ratsaniku sõitma 140 cm parkuuri.
Olite tegev ka Riia Maailmakarika etapil. Kuidas teie isiklikult jäite võistlusega rahule?
Olin rajameistri assistent ja põhimõtteliselt võtsin raja ülespanemist kui puhkust. Õppisin, vaatasin. Üldiselt võis võistlusega rahule jääda. Rada oli hea, tõkked olid head, võistlusplats suurepärane. Nii et kaevata polnud küll millegi üle. Sportlastel jäi üle ainult võistelda. Tegelikult annab Maailmakarika etapi staatus igale võistlusele, kui nüüd kokandusega võrrelda, hea lisamaitse. Võistlusel oli oma aura, oma närvikõdi. Hüpata tavavõistlusel selliseid kõrguseid pole paljudele sportlastele midagi erilist. Kuna oli tegemist aga Maailmakarika etapiga, vaatasid kõik sportlased erinevatele parkuuridele kuidagi eriliselt. Korraldusliku poole pealt möödus tänavune võistlus Riias suurepäraselt.
Tunneksin huvi, millisteks hindate Läti sportlaste treening- ja võistlemisvõimalusi?
Põhimõtteliselt treenib igaüks oma treeningbaasis ja tegelikult loovad sportlased enesele treeningtingimusi ise. Ütleksin nii – Lätis on üsnagi populaarseks saanud treeningvõistlused, milles osalemist väga paljud kasutavad. Tullakse kohale, võisteldakse, mis iseenesest on väga positiivne nähtus. On ju hea, kui ratsanik ei istu ainult kodus, vaid liigub ringi erinevatel võistlustel ja omandab sealjuures tarvilikke kogemusi, pürgimaks edasi. Ühest küljest osaleb sportlane võistlusel ja hüppab, teisest küljest saab ta juurde moraalset kindlust.
Olen täheldanud, et viimasel ajal teevad Eesti ja Läti ratsaliidud, sportlased, ametnikud üha tihedamat koostööd. Kuidas võiks teie arvates koostööd veelgi paremaks muuta?
Vaadake, Kesk-Saksamaal, Aacheni piirkonnas toimub igal aastal 150 CSI võistlust. Võistluspaikade vahelised kaugused ei ületa sealjuures aga 100 kilomeetrit. Meil, kui ratsanik soovib minna hea tasemega võistlusele, peab edasi-tagasi läbima minimaalselt 1000 kilomeetrit. Seetõttu ütleme nii, me teeme koostööd, vahetame kohtunikke, rajameistreid ja kogu selline tegevus on väga positiivne. Samas on palju takistusi, (mis, tõsi, pole ületamatud). Loomulikult soovime, et eestlased külastaksid meie võistluseid, kuid kõik on väga kulukas.
Vahemaad Eesti ja Läti vahel pole ju eriti suured?
Aga ikkagi. Sõita hobuveokiga 500 kilomeetrit võistlusele ja 500 kilomeetrit koju tagasi. Toit, kütus, ööbimine. Lühidalt, materiaalne pool komplitseerib vastastikuseid külastusi.
Meie omalt poolt teeme suhete tihedamaks muutmiseks kõik. Räägime sportlastele: näete, Eestis toimub selline võistlus, minge sinna. Samas kutsume Eesti sportlasi enestele külla. Kontaktide arendamine, omavaheline suhtlemine kõigil tasanditel, kõik on kindlasti väga positiivne ja vajab arendamist edaspidigi.
Eestis on MASU põhjustanud sponsorrahade vähenemist. Läti majanduselgi pole praegu kerge. Kuidas on riigi majanduslik olukord mõjutanud Läti ratsaspordi sponsoreid?
Ei oskagi sellele küsimusele täpselt vastata. Riia MK etapil olnud takistused olid sponsorrahade eest ostetud. Samuti ajavõtusüsteem. Mis puudutab riigipoolseid dotatsioone, siis seda ma kirjeldada ei oska. Siiski tunnen head meelt selle üle, et enamus Läti ratsaspordi varasematest toetajatest on meil alles jäänud. Tõsi, tuleb tunnistada, et kasutame täna neid tehnilisi vahendeid, mis osteti headel aastatel.