Siinkohal teeks esimese asjana reklaami kõikidele laagritele – kui vähegi võimalust, siis minge! Õppige, arenege või siis kinnistage oma teadmisi ja oskusi, laagrid on väga kasulikud ja mõnusad. Tavaliselt on laagrite info üleval erinevate tallide või klubide kodulehtedel, nii et hoidke end kursis. Ja veel – kuna mul näiteks endal hobust pole, siis kasutasin võimalust see koha pealt rentida. Seega, selle pärast ei maksa ka väga põdeda, peab lihtsalt ise aktiivne olema.
Nüüd aga muljeid ja mõtteid koolitusest lähemalt. Koolitusel või laagris käiku saab võrrelda maja ehitamisega. Mõnel on juba olemas vundament, teisel seinad, kolmandal siseviimistlus pooleli. Laager, sel juhul, kannataks võrdlust tööriista kaupluse külastamisega. Müügimees aitab välja valida sobivad tööriistad ja kui vaja, õpetab neid kasutama. Tulevikus aga pead juba ise teadma, millist abivahendit, kus ja kuidas kasutada. Samal põhimõttel tegutseb James Caudrey.
Ei ole midagi paremat, kui teha kaks kora päevas individuaaltrenni tõelise asjatundja õpetuste saatel. Esialgu oli raske aru saada, et mis tark sõna see küll oli, mis hobuse toimima pani. Aga ilmselgelt oli see suhtumine. Ei mingit liigset kisa, kära ja sagimist. Kogu laagri õhkkkond nii õetaja kui õpilaste poolest oli vaikne, sõbralik ja muhe.
Mütsi võtan maha James’i ees, kes suutis hommikul kella 6:30-st õhtu kella kümneni tarkust jagada ja asjalik olla. Ennelõunased trennid olid kõik puhas ratsastus; pool tundi inimese kohta ja suhteliselt intensiivselt. Õhtupoolikul oli hüppamine kolme-neljastes gruppides.
Ei saaks öelda, et ma midagi totaalselt uut ja ennekuulmatut oleksin teada saanud, samas oli palju huvitavat. Igal õpetlasel on ju oma lähenemine ja laad, kuidas tarkust edasi anda. Põhitõed kehtivad igal pool ühtemoodi, aga väga hea on just see, kui keegi neid ka aegajalt meelde tuletab ja justnimelt õigel ajahetkel.
James rõhutas põhiliselt, et sõida nii, kuidas oskad, aga ära sega hobust ega tekita temaga konflikti. Oli minulgi mõningaid loomingulisi erimeelsusi kohaliku talli “taanlasega” (taani soojavereline hobune nimega Princess Leia), aga üritasin võimalikult täpselt talitada Jamesi juhtnööride kohaselt, ja mis seal salata, nii mõnigi täitsa särav moment sai mällu talletatud.
Laupäeval olid lisaks ka kohalikud võistlused, täitsa vabas vormis, aga justkui eksami eest. Skeemi sõites tuli ikka natuke võistluse tunne ka peale. James ise oli kohtuniku ametis. Hiljem, torditüki kõrvale, jagas ta kõigile individuaalseid kommentaare sõidu kohta.
Õhtul leidis siis veel aset takistussõiduvõistlus, kus igaüks sai startida omale sobival ja vabalt valitud kõrgusel. Mis nässu läks, sai ka kohe parandatud. Selline sõbralik jõukatsumine, ilma kaotajateta, ilma võitjateta. Sport võitis.
Täitsa kahju oli kohe päeva lõppedes. Poolenisti ikkagi meenutas laager puhkust, ei midagi üle jõu käivat ega ülimat pingutamist, ilmad kah veel superilusad. Mida veel hing ihata oskaks?!
Kompliment ühtlasi perenaine Annele ja tema suurepärasele lihavaaritamise oskusele ning suured tänud selle kõige organiseerimise eest peremees Nicolaile!