15.-18. veebruaril külastas Tallinnat ja Ruila talli FEI koolitaja Jean-Philippe Camboulives, et viia läbi neli päeva kestev laager kolmevõistlejatele ja takistussõitjatele. Käik Eestisse ei olnud talle esmakordne ning osadel ratsanikel oli õnn tema treeningust osa saada juba mitmendat aastat.
Ilmastikuolud juhtusid seekord olema varasemast tunduvalt ekstreemsemad, kuid külmarekordid prantslast ei heidutanud ja pärast esimest päeva ei läinudki ta lähimast spordipoest omale 
suusapükse tooma. Meil, trennisolijatel, aga polnud võimalust keskenduda külmunud varvastele või ninale. See enesekindel, nõudlik segu prantsuse- ja inglisekeelsest žestikuleerimisest pani ka trennisolijad õhutemperatuure unustama, et keskenduda aktiivselt treeningule.
“Maneež ei ole sugugi erinev mõnest teisest spordihallist”
Töö oli intensiivne – alustasime ratsastustrennidega, mille eesmärgiks oli hobune lõdvestada ja hiljem erinevate harjutustega koondada, et saada kontroll hobuse õlgade üle, sealjuures hoides aktiivset liikumist ja silmas pidades, et ”mootor on hobusel taga.” . Ta rõhutas, kui tähtis on ratsastus ja gümnastika: “Maneež ei ole sugugi erinev mõnest teisest spordihallist”.
Õlad sees, sääre eest ära astumine, küljendamine, jalavahetused, kontragalopp – kõik peaksid kuuluma meie igapäevasesse treeningusse, sest sugugi mitte kõik ei ole hobuse jaoks loomulikud liikumised. Neid harjutusi pidevalt tehes, treenime hobuse tasakaalu, painutame teda ja tänu erinevate lihaste arendamisele on nad ka võimelised paremini ja kõrgemale hüppama. 
“Meil võib olla maailma parim ratsutaja ja parim hobune, aga kui gümnastikat ei tee, ei ole nendest kahest midagi kasu," teab prantslane, kes lihtsate võtete ja 10 minutiga, pani jooksma kõik hobused, kelle selga ta treeningul istus.
Hobune on terve süsteem, mida tuleb sõidu ajal toonuses hoida
Järgmised kolm päeva tegelesime erinevate hüppeharjutustega. Kaks päeva võimlemishüppeid, mis kulmineerus reedese parkuuriga. Võimlemishüpetel keskendusime painutamisele, samamoodi nagu ratsastuses, tulles erinevaid ridasid, nii kitsamate kui laiemate vahedega. Tähtis oli alati säilitada aktiivsus, rütm, hoida hobune sirge ja juhtida keskele, sealjuures istudes ise võimalikult vaikselt, tasakaalus, hobust segamata.
Reedene parkuur oli eelnevate päevade töö kokkuvõte ja tänu sellele lihtsam läbida. Takistuste kõrgused ja tehnilisus olid kindlasti nii mõnelegi meist esmakordsed ning kolmepäevane hüppetreening parajaks katsumuseks, eriti noortele hobustele. "Ma pean teid lükkama teie viimase piirini, pole mõtet harjutada seda, mida te juba oskate, vastasel juhul te ei arene. Kordaminek motiveerib ning vead õpetavad," julgustas Jean-Philippe. 
Põhiline, mis trennide jooksul kõlama jäi, oli rütm ja aktiivsus, “tonic” – nagu talle endale meeldis öelda (mõeldes selle all toonust – toim.). Takistuste kõrgus ja laius on kinni ratsanike endi peas, rõhutas prantslane, ning oluline on meelde jätta, et hobune on terve süsteem (mitte ainult suu) ja meie oleme piloodid kes seda juhivad. ”Mõelge, et teil on kaamera kiivri küljes või te ujute mustas vees ja ei taha pead vee alla panna. Teie “film” (parkuur) peab olema selge ja sujuv”, tuues näiteks Marcus Ehningu ühtlased “piloodina juhitud” parkuurid.
Külalistreeneritelt õppimise võimalust tuleks kindlasti kasutada
Külalistreenerite ja nende kasutuses oleva aja suhtes on alati pisuke skeptilisust; paari päevaga on väga raske hobust tegelikult määratleda ja midagi muuta. Kuid mina isiklikult ei pidanud pettuma. Mul on hea meel, et liigume õiges suunas ja kõik, mida tema oluliseks pidas, ei puudu meie igapäevasest treeningkavast ega treeneri teadmistest.
Kõige suurema plussina tooksin ära motivatsiooni ja enesekindluse, mida Jean-Philippe oma autoriteetse maneeri, humoorikate näidete ja meisterliku näitlemisoskusega meisse igapäevaselt järjekindlalt süstis. Ta ütles, et tal on äärmiselt hea meel näha, et meil on suur tahe tööd teha ning lootis meiega uuesti kohtuda aprillis, mil järgneb neljaosalise koolitustsükli teine osa. Kel ei ole võimalust osaleda, võib lihtsalt vaatama tulla