Julien Epaillard (FRA) ja tema enda kasvatatud 12-aastane ruun Donatello d’Auge krooniti eile õhtul Baselis (Šveits) takistussõidu maailmakarika finaali tšempioniks. Sama paar oli võitnud ka jaanuaris toimunud Baseli maailmakarika etapi ning valitses nüüd taas St. Jakobshalle tehniliselt nõudlikku areeni, võttes ihaldatud tiitli kindla ülekaaluga. Nad alustasid võimsalt, võites juba avapäeva kiirusklassi, mis andis neile edumaa, mida hoiti kogu võistluse vältel kindlalt.
Epaillard kasutas teel võidule nutikat taktikat, loobudes osalemast teise päeva ümberhüpetel (ja sellega ka märkimisväärsest auhinnarahast), et säästa oma hobust. Ta oli välja arvutanud, et suudab liidrikoha säilitada ka ilma reedese aja peale sõidetava vooruta. See strateegia tasus end ära – Donatello d’Auge tegi laupäeval esimeses voorus olulise puhta sõidu, mis andis neile piisava edumaa enne viimast vooru.
„Täna tundsin juba esimeses voorus, et ta oli veidi väsinud. Meil oli üks kergem puudutus, aga tal on super iseloom ja ta tahab alati aidata. Teises voorus oli ta võib-olla isegi värskemgi,“ selgitas Epaillard vaikselt naeratades ja noogutas nõusolevalt, kui talle vihjati, et tõenäoliselt oli tal õigus reedene voor vahele jätta ja keskenduda tiitlile.
Epaillardi kannul olid tihedalt kaasmaalane Kevin Staut, Ben Maher (Suurbritannia) ja Lillie Keenan (USA) – kõik vähem kui ühe takistuse kaugusel enne viimast vooru. 20 finaalvooru pääsenud paarist suutsid vaid neli sõita vigadeta. Ent edetabelis olnud kaheksa esimest ratsanikust ei suutnud keegi lõpetada puhaste paberitega.
Kolm viga kustutasid Keenanilt tema poodiumilootused, kuid ei vähendanud tema muljetavaldavat esitust esimesel maailmakarika finaalil – eriti arvestades, et tema hobune Kick On on rahvusvahelisel tasemel veel üsna kogenematu. Staut lõpetas nelja karistuspunktiga, kindlustades endale seitsme karistuspunktiga kokkuvõttes poodiumikoha ning andes seeläbi Maherile ja Epaillard’ile rohkem hingamisruumi. Kui Maheri hobune Point Break puudutas kergelt kirsipuuõite teemalise takistuse viimast elementi, kogunes temalgi seitse karistuspunkti – ja see jättis Epaillard’ile ukse lahti: ta teadis, et võib lubada ühe vea, kuid mitte kahte.
Ainus viga kogu nädalal
Donatello d’Auge, kes oli reedel puhanud, naasis areenile publiku marulise tähelepanu all. Väike, ent südikas ruun demonstreeris oma atleetlikkust ja täpset tehnikat, vastates ratsaniku energiatasemele. Lähenedes viimastele takistustele näitas tabloo endiselt nulli, ent paljud olid just sel lõigul eksinud. Pööre takistuste 9 ja 10 vahel venis pisut pikaks, mistõttu oli lähenemine 11a-le liiga sirge ja lame – sealt sündis nende esimene ja ainus viga kogu nädala jooksul.
Alles oli veel kaks hüpet, nende seas ka viimane 1,65-meetrine takistus, ja eksimisruumi enam polnud. 6500 pealtvaatajat hoidis hinge kinni. Terasest närvidega ja usaldusel põhineva partnerlusega läbisid Epaillard ja „Donny“ lõpu vigadeta, kindlustades oma esimese maailmakarika finaali võidu ja Prantsusmaa esimese tiitli pärast 21-aastast pausi.
Neli päeva kestnud pinge ja emotsioonid vallandusid finišijoont ületades, kui tabloole ilmus prantslase nimi: maailmakarika finaali 2025 tšempion.
Ainsa vea kohta ütles Epaillard: „Kaotasin täielikult keskendumise enne viimast lõiku. Pärast punast okserit (takistus üheksa) mõtlesin: ma olen nii lähedal, nii lähedal, ja kaotasin fookuse, läksin takistusele liiga sügavale. Kui ma oleksin teda natuke rohkem toetanud, oleksime võib-olla saanud topelt-nulliga hakkama – aga olgu, nii oli ka hästi!“ Ta ohkas sügavalt, näost paistis suur kergendus. „Pean sellest veast õppima – olen alles roheline!“ lisas ta naljatledes.
Ben Maher jäi oma nädala esinemise ja lõpptulemuse üle mõtiskledes filosoofiliseks. „Olen veidi pettunud. Väike viga minu poolt reedel tähendas, et ma ei saanud juba varakult piisavalt tugevat tulemust kirja ja seadsin end kehva positsiooni, kus enam eksimisruumi polnud. Point Break vääris minult veidi rohkem – võib-olla rohkem tuge sinna sisse minnes. Aga hobuselt ei saa ma rohkemat nõuda. Täna hüppas ta võib-olla paremini kui kunagi varem – sujuvalt ja enesekindlalt. Seekord lihtsalt ei olnud meie päev. Julien on uskumatu konkurent ja teda on igal päeval raske võita, nii et palju õnne talle,“ lisas ta väärikalt.
Hobuste heaolu on koostöö võtmeks
Staut oli oma hobuse ja teise maailmakarika finaali poodiumikoha üle ülimalt rõõmus, hoolimata sellest, et jäi napilt võidust ilma. „Ma ei saa olla kurb, sest see oli tõeliselt suurepärane võistlus – Visconti andis endast kõik. Ja võit läks ikkagi prantslasele!“ nentis ta rahulolevalt. „Lisaks – kaks prantslast poodiumil selles finaalis – see on tõesti fantastiline. Nädala alguses oleksime selle tulemuse kahe käega vastu võtnud!“
Staut näitas, et lisaks suurepärasele sportlasele on ta ka eeskujulik spordimees ja tõeline ratsaspordi saadik. Kiites oma imelist hobust, tõi ta fookuse sellele, kui muljetavaldav sündmus see finaal oli iseenesest – ja kui kõrgel tasemel hobuste heaolu nähti kogu nädala vältel. See peegeldus otseselt soorituste kvaliteedis. Eriti tema enda Visconti puhul. „16-aastasena areneb ta endiselt, mis teeb mulle tohutult rõõmu. Me räägime alati hobustest, rõõmust ja naudingust selles spordis – ja Visconti on suurepärane näide sellest. Finaali lõpuks on ta endiselt valmis võitlema ning kui asi läheb tõsiseks, ei tee ta vigu,“ rõhutas ta.
Ta viitas, et tema hobuse pika karjääri saladus peitub tipptasemel võistlustingimustes ja sportlaste, FEI ning korraldajate rakendatud hoolikates heaolumeetmetes. „Selle nädala jooksul olen olnud lihtsalt õnnelik kogu ratsaspordi pärast. Me peame tänama korraldajaid, rajameistreid ja sponsoreid, kes sellised võistlused võimalikuks teevad. Sporditase, mida sel nädalal nägime, oli imeline. On imeline, kui asjad tehakse nii nagu siin sel nädalal,“ ütles Kevin Staut.
Rajad, mis panid proovile parimad
Šveitsi rajameister Gérard Lachat pälvis kõrget tunnustust tehtud töö eest. Täna pärastlõunal olid tema kaks rada kaunilt kujundatud, sisaldades mitmeid detailseid takistusi, mis kujutasid Šveitsi kultuuri ja traditsioone. Lachati rajad olid nõudlikud, kuid ausad – need nõudsid sportlastelt hoolikat plaanimist, maksimaalset keskendumist ja rütmitunnetust, sest kogu rajal olid järjestikused seotud takistused, jättes vähe võimalusi taastumiseks. Kogenematumatele paaridele ei tehtud aga ebaõiglaselt raskeks.
Kevin Staut võttis kokku tunded, mida jagasid kindlasti kõik sportlased, ametnikud, korraldajad ja pealtvaatajad: „Peame olema uhked selle üle, mida sel nädalal loodi. Minu Visconti on 16-aastane ja ikka veel arenemas – see on parim näide sellest, milleks hobused võimelised on. Peame olema uhked enda ja kõigi üle, kes sel nädalal midagi nii suurt tegid.“
Julien Epaillard, endiselt eufoorias oma unistuse täitumise üle, tõi alandlikult esile kogu meeskonna rolli selle saavutamisel – tänades personali, perekonda ja loomulikult oma erakordset hobust. „Minu hobune on imeline. See on unistus kõigile, kes minuga töötavad, ja minu perele. Me töötame iga päev selle nimel. Selle tulemuse taga on palju inimesi ja ma tahaksin neid kõiki tänada,“ ütles Epaillard.
Juhtpositsiooni pingest rääkides ütles ta: „See oli raske nädal. Iga nädal ei saa olla selline – see on liiga palju pinget!“ Ta lisas lõbusalt, pärast kolmandat võitu Šveitsi St. Jakobshalle’s sel pärastlõunal: „Ma armastan seda kohta… võib-olla ostan korteri Baselisse!“ naeris ta. Maailmas tuntud oma kiirusparkuuri oskuste poolest tõestas Julien Epaillard täna taas oma mitmekülgsust ning kinnistas oma koha ratsaspordi ajaloo suurkujude seas – mitte ainult tiitlivõitjana, vaid nüüd ka maailmakarika valitseva tšempionina.