Uue hooaja avalöögina avalikustati 2014.a. Eesti meistrivõistluste raskusastmed. Osades lugejates tekitas küsimusi ootamatu, ebaloogiline ja järsk tiitlivõistluste taseme tõus juunioride takistussõidus. Ratsaliit leiab vastukaaluks, et kõikides vanuseklassides on lähtutud Põhjamaade ja Euroopa meistrivõistluste tasemest ning tiitlivõistlus peaks olema hüppelauaks nimetatud võistlustele.
Lugeja kirjutab:
Juunioride takistussõidu meistritaseme kõrgus on paar aastat olnud 115/120 cm ning eelmisel aastal tõsteti seda mõlemas voorus 5 cm, kõrgusele 120/125 cm. Kahes põhiparkuuris kokku tegid 2013.a. tiitlivõistlustel juuniorid 48 starti, nendest 16 % lõpetasid parkuurid vigadeta, ümberhüpeteks aga vajadust ei tekkinud. Kui selline suhtarv tekib üksikul võistlusel, siis järeldab rajameister, et parkuur sai liiga raske ning korrigeerib järgmiste parkuuride raskusastet. Seda n.ö. keskmiselt rääkides, kuivõrd võistlused ja parkuurid on erinevad. Keskmiselt aga arvestavad rajameistrid, et parkuur on jõukohane kui 25% ratsanikest suudavad selle läbida vigadeta. Sponsorite ja pealtvaatajate huvides oleks aga eriti hea, et 10% ratsanikest jõuaks ka ümberhüpetele.
Eesti juunioride takistussõidu 2013.a. meistrivõistluste tulemustest võiks niisugune oletatav rajameister järeldada kõike muud kui seda, mida tegelikult järeldati. Tegelikult nimelt lisati mõlemas voorus kõrgust veel 5 cm, nii et sellel aastal peaksid juunorid konkureerima Eesti meistri tiitlile juba parkuurides kõrgusel 125/130 cm. Milleks kõrgusi tõsta kui eelmise aasta tulemuste põhjal oli selgelt näha, et ka madalam käib veel üle jõu?
Tiitliivõistluste kõrgusi tõsteti II voorus 5 cm võrra ka poniratsanikel ning noortel, samaks jäeti see aga samaks täiskasvanutel. Eelmisel aasta meistrivõistlustel lõpetasid põhiparkuurid vigadeta 32% poniratsanikest ja 25% noortest. Antud mõõdupuuga mõõtes osutus kõige jõukohasemaks aga seenioride oodatav tase, sest nende seas oli vigadeta põhiparkuuride osakaal kõige kõrgem – 37%. Ometi just seeinoridel kõrgusi ei tõstetud ning nii nagu nad viimased 4 aastat on meistritiitlile konkureerinud kõrgusel 140/140 cm (või 150 cm), peaksid nad seda tegema ka 2014.a.
Juunioride tiitlivõistluste parkuuride kõrguse järsku ja ootamatut tõstmisele on raske selgitust leida ka meie ratsaspordi arengu kontekstis. ERLi arengukavas 2014-2020 nenditakse (lk.4), et “kuigi aastatel 2008 kuni 2012 kasvas takistussõidus võistluste ja startide arv peaaegu 35%, jäi takistussõidu EMVs osalenud sportlaste arv samaks. See näitab, et võistlejate saavutatud baasoskused ja/või motivatsioon ja/või võimalused on ebapiisavad saavutussporti üleminekuks.“
Meil ei ole takistussõidus laste klassi ning sisenemine juunioride klassi toimub kas läbi poniklassi või avatud klasside. Kadunud on juuniorite karikasari ning ka võistluste korraldajatelt ei saa oodata, et nad heast tahtest seda lünka täidaksid. Nii ongi juhtunud, et kui poniklassist juunioriks kvalifitseerumisel peaks aastanumbri vahetudes võistluskõrgusele lisama 30 cm. Juuniorist noorte klassi üleminekul aga ainult 5 cm ning noorte klassist seenioride klassi üleminekul tõuseb baaskõrgus samuti kõigest 5 cm. Kuhu panna siinkohal kõik need ilusad sõnad tööst baasoskuste ja motivatsiooniga?
Vastab ERL-i spordidirektor Riina Pill
Nende raskusastmete osas oleme lähtunud Põhjamaade ja Euroopa meistrivõistluste kõgustest, kõikides vanuseklassides on need esimesel päeval 10 cm ja viimasel päeval 15 cm madalamad kui eelpool mainitud tiitlivõistlustel. Ebaproportsionaalsus tekkis juba varem – juunioride sõidud olid senini oluliselt madalamad ja tekkis vajadus korrigeerimiseks. ERL-i arusaamist mööda peaks EMV olema siiski hüppelauaks regionaalsetele tiitlivõistlustele, mitte lihtsalt üks võistlus kandepinna laiendamiseks.
Kahjuks on näiteks poniklassi tase meil võrreldes regionaalsete tiitlivõistlustega väga madal . Kuna meil hüppavad väikesed ja suured ponid hetkel EMV arvestuses ühes klassis, ei tõstetud sel aastal nende raskusastet märkimisväärselt, kuid tulevikus peaks seegi tõusma arvestatavamale tasemele.
Kokkuvõtlikult võiksime hoopis tõstatada küsimuse, kas ratsaspordi eesmärgiks on saavutussport rahvusvahelisel areenil või ainult kandepinna laiendamine? Oleme täna Eestis teistest spordialadest saavutuste poolest valgusaastate kaugusel, midagi on vaja ilmselgelt meie süsteemis muuta. Kandepinna laiendamine pole tulemusteni kahjuks viinud.
Kommenteerib rajameister Ivo Mikelsons:
Möödunud hooaja Eesti juuniorite meistrivõistluste raskusastmed jäid tegelikult sportlikus mõttes naeruväärseks. Erinevates Euroopa riikides on juuniorite meistrivõistluste tasemeks 140 cm, sama oli see meiegi regioonis möödunud sajandi kaheksakümnendatel, mil ise Läti juuniorite meistrivõistluseid hüppasin. Leian, et taseme tõstmine kõrgustele 125/130 cm on Eestis igati õigustatud ja liigutakse tasapisi tegeliku sportliku taseme suunas. Silmas tuleb pidada sedagi, et igaüks ei peagi meistrivõistlustel osalema, see on ikkagi parimate jaoks. Madalamal tasemel võistlussõite leiab hooaja jooksul hulgaliselt.