Juurimaa Talli ja Märjamaa spordiklubi korraldatud ponide kolmevõistluse meistrivõistluste krossi Juurimaa Tallis jälgisid laupäeval mõnikümmend pealtvaatajat, poniratsutajate võistlus möödus sel korral vigastusteta, kutsetega treeningvõistlusele saabunute seas vajas üks sõitja esmaabi.
Oma sõnade järgi kohutava peavalu käes vaevlev võistluse direktor Krista Raidmets, mingil kummalisel põhjusel luuaga kruusateed nühkiv ja seetõttu ka koomiliselt mõjuv tõsise ilmega noorsand, närviliselt taevasse pööratud pilgud – ega sealt vett tulema hakka (eelmise päeva telekanalid andsid põhimõtteliselt kolm erinevat ilmateadet), võistlusväljakul ringi sagivad inimesed, hullult kihutav nõukaaegse järelkäruga ATV – kõik eelnev iseloomustab lühidalt võistluspäeva algust Juurimaa tallis Märjamaal.
Kui korraks isegi tundus, et olukord muutub rahulikumaks, siis seesinane lootus oli kiire kaduma. Kohtunike kontor-auto juurde tuli pahane Raidmets, näpuvahel paberitükk, millel mitteanonüümse blogija koondatud ülitargad mõtted ponispordi ja Eesti ratsavõistluste kohta üldse.
Tegelikult võis Raidmetsa solvumisest isegi aru saada. Korralda võistluseid või ära korralda, kuid ikka võtab keegi heaks kriitikat teha. Hästi, kui õigustet kriitikat. Kuid teismelise neidise mõtted ja süüdistused võimaliku korruptsiooni teemadel ei pruugi seda mitte olla. „Tule taevas appi,“ ütles Ansip. Tule taevas appi, arvati Juurimaalgi. Aga samas, vanasti öeldi, paber kannatab kõik. Veelgi rohkem kannatab tänapäeval Internet. Äkki polegi teismeline süüdi…
Meesratsutajad?!
Hobuste veterinaarkontroll möödus tavakohaselt rahulikult. Suksude kõrval silkavad neidised, sinna juurde ports heatahtlikke kommentaare. Mõneti üllatuslikult ei tekitanud veterinaarkontrollis siiski suuremat furoori mitte hobused, vaid piimaauto, mis loomulikult sai kohe hüüdnimeks Maiu ning mille sõidustiili kohta avaldati arvamust: „Vahel juhib ka mõni seelik autot paremini.“
Kõrvaltvaatajale tekitas veterinaarkontrollis nähtu siiski vastakaid mõtteid. Kõik on justnagu korras. Ponid on. Huvilised on. Varsti hakatakse sõitma krossi. Ja nüüd tuleb mõttekoht. Kõik võistlejad on tüdrukud. Ja ometi on kross, mis sest, et kolmevõistluse raames, küllaltki mehelik ala. Kiirused on suured, takistused rasked, osavust-julgustki tarvis rohkem. Ja mitte ühtegi püksikandjat! Mehed, ärgake!
Kirgedest puudust ei tule
Kui keegi julgebki ponisporti ja selle ümber möllavatesse kirgedesse suhtuda üleolevalt, siis see sell küll matsu ei jaga. Kirgi on, jagub emotsioonegi. Juba varakult tekitas vaidlusi kusagilmetsaallkünkaotsasasuvtõke, mis poniratsutajatele liialt kõrge pidi olema. Suisa nõnda kõrge, et vaidluse lõpetamiseks suundus takistust kontrollima mitmepealine delegatsioon asjatundjaid. Ja võta näpust. Vaidles delegatsioongi: “Tõsi veidi… Kas tõke on ikka 90 sentimeetrit kõrge või küünib üle meetri?” Lõpuks jõuti siiski arvamusele, et tõkke küljel asuvast august ei ole tõesti mõtet takistust ületama hakata. Ega seda võistlusel keegi teinudki.
Ja jälle ei pälvinud, vähemalt esialgu, võistlusväljakul enim tähelepanu mitte hobused, isegi mitte ratsanikud ja kaugeltki mitte korraldajad, vaid pererahva mürakas kollilaadne koer, kes hobustega tõsiselt harjunud sellina keeldus platsilt lahkumast. Enamgi veel, koer oskas tõrkuda ka siis, kui talle rihm kaela pandi. Lõpuks siiski võttis solvunud neljajalgne käpad alla ning nördimusest nõretades – ja kohati ikka veel talutajale vastu punnides – lontis platsilt minema.
Kiirabil oli ka natuke tööd
Sekretariaadi käsutuses olnud lällarist kuuldu andis vist kõige parema ülevaate ponivõistlusest: „Esimene puhas, teine puhas, see mahtus aja sisse, see ei mahtunud”. Ja korra kõlas ka pisut naljakas fraas: “Võistleja sõitis üle kohustusliku nurga.“ 
Lühidalt, meistrivõistlusel oli kukkumisi üks, sekka mõned tõrkumised-katkestamised, seega võib arvata, et üldjoontes läks võistlus korda. Positiivselt mõjus ilmataatki, kes vaatamata mõnele ähvardusele paari vihmapiisa näol, hoidis ilma kuiva.
Viiest kutsega Juurimaale kui treeningvõistlusele saabunud sõitjast Margret Rabal hobusel Amore nõnda hästi paraku ei läinud. Rabale sai saatuslikuks kaheksas tõke, millel ta hobusega kukkus. ATV järelkärus sündmuskohale kihutanud ja muidu igavlema pidanud kiirabibrigaad osutas hädalisele esmaabi jalalabale asetatud jääkoti näol. „Luumurdu tõenäoliselt ei ole, õhtul läheme igaks juhuks arstile,“ kommenteeris võistleja ema kiirabiauto juures. Hobune jäi õnneks terveks. 
Finaal
Meistrivõistlusele punkti pannud autasustamine oli sedapuhku Juurimaa talli tagahoovis, tõsi hobuseid võitjatel käekõrval polnud. Õnnelik esikolmik Triinu Lepa, Ann-Marii Vilk ja Liis-Anette Pae sai kohtunik Hillar Taltsilt kaela medalid ja nooruslikult sädistavad võitjad lippasid jooksujalu auringile. Poseeriti fotograafidele treeneriga ning ilma, üheskoos konkurentidega ja üksi. Tänavune meister on selgunud.