Hobumaailmal on õnnestunud aastate jooksul palju kordi tuua teieni häid uudiseid meie välismaal elavast takistussõitjast Kaie Aamisepast, kes pärast erinevates tallides töötamist ja treenimist on hetkel peatumas eksootilises Bakuus. Kaiega oleme tegelikult intervjuud plaaninud teha väga pikalt, kuid pidevalt on tema elus midagi olulist muutunud, ning see on ka artikli edasi lükkamist korduvalt põhjustanud. Lõpuks ometi on aga killuke tema seiklusrikkast teekonnast paberile jõudnud.
Kaie, kuidas leidsid üldse tee hobuste juurde?
Ratsutama sattusin ühe sõbranna algatusel, kes oli minust paar aastat vanem ja mulle eeskujuks ning käis vahel ratsutamas. Käisin sel ajal ise ujumistrennis, aga kuna sellest midagi välja ei tulnud (siiani kardan ja ei oska ujuda), tahtsin samuti ratsutamist proovida. Alustasin sellega Ruila tallis 2000. aastal ning olen tänase päevani sellega igapäevaselt tegelenud.
Oled nüüd õige mitu aastat välisriikides elanud ja treeninud. Kuidas sündis otsus minna Eestist kaugemale ratsutamist proovima?
Mul on 9-aastasest saati olnud võimalus omada 1-2 hobust ning nendega treenida ja võistelda, kuid ühel hetkel mõistsin, et kui tahan kaugemale ja kõrgemale jõuda, tuleks proovida välismaale õppima minna. Alustasin 2009. a. oktoobris Tšehhis Obora tallis abilisena ning sattusin Yard&Groom kuulutuse kaudu Rootsi 2010. aasta veebruaris, kus sain võimaluse sõita, treenida ja võistelda erinevate andekate hobustega. Sain palju kogemusi ning arenesin kahe aastaga enda jaoks üllatavalt palju.
Foto: Bo Bennergård
Pärast seda töötasin pool aastat Saksamaal müügi- ja kasvandustallis, kus sõitsin ja võistlesin samuti paljude erinevate noorte ja vanemate hobustega ning sain lühikese ajaga väga palju kogemusi juurde. 2012. aasta juunikuu lõpus kolisin aga tagasi Rootsi Alexander Zettermani talli Kristianstadi lähedal, et jätkata treenimist väga heades tingimustes, heas piirkonnas ning kogenud ja targemate inimeste käe all. Seal sain väga palju kogemust just ratsastuse ja sporthobuste igapäevase treenimise ja pideva arendamise kohta. Samuti õppisin iseenda treeningu ja erinevate juhtimisvõtete kohta – nt istaku ja kehaga hobuse mõjutamise erinevaid aspekte.
Alates selle aasta aprillist töötasin samuti Kristianstadi lähedal, kuid soomlaste tallis, kus sõitsin jällegi paljude erinevate hobustega ja õppisin palju uut ning sain kaasas käia ka mitmetel suurtel võistlustel (nende abiline otsustas ootamatult lahkuda ning lubasin neid järgnevatel, juba planeeritud võistlustel aidata) ning näha ja kogeda palju erinevat ja harivat.
Juuli lõpus tuli aga ootamatu pakkumine Saksamaalt, millest oli raske keelduda, kuna pakuti rohkem sõitmisele keskendumist ja võistlemist, millest ma olin üsna pikka aega kõrval olnud. Kuna selle talli omanik elab ise hoopis Aserbaidžaanis ning tema paremad hobused asuvad samuti seal, pakuti mulle varianti kuuks ajaks Bakuusse treenima minna, et end ka talliomanikule inimese, töötaja ja sõitjana tõestada ning sobivuse korral paremaid ja kogenumaid hobuseid endale sõitmiseks saada.
Seega eladki nüüd Bakuus?
Ametlikult töötan ja elan küll Saksamaal Tostedtis Günay Equestrian Invest firmas, kuid hetkel asun Bakuus, Aserbaidžaani pealinnas. Siia tulek oli kindlasti minu jaoks kultuurišokk ja ma pean paljude reeglitega ja tavadega arvestama, mis siin riigis (eriti just naistele) kehtivad, kui ma tahan selles firmas sõitjana töötada.
Bakuu
Räägi lähemalt tallist, kus hetkel asud.
Siinne tall asub praktiliselt kesklinnas, suure hipodroomi ääres, kus on ka ratsakool ja galopitall. Omanik on konservatiivne ja tähtis ärimees, kes käib pühapäeviti vaatamas, kuidas tema hobused hüppavad ning käib vahel tallis hobustele porgandeid söötmas. Ratsaspordiga ta ise tegelenud pole. Hobused on ta nii ostnud kui ise kasvatanud, kuid plaanipäraselt ta neid ei müü ning soovib neid näha tulevikus võidukatena võimalikult tähtsatel areenidel.
Hobuste heaolu ja arengu nimel on ta palganud palju inimesi, kes igapäevaselt oleks võimelised nende eest kandma head hoolt. Kindlasti on väga hea töötada õhkkonnas, kus kõik on töökad ja rõõmsameelsed ning aitavad teineteist ühise eesmärgi nimel. Ehkki igaühel on omad ülesanded ja kohustused, ei teki tunnet, et keegi peaks ennast kellestki paremaks või halvemaks.
Hipodroom
Väliplats ja soe kliima on kindlasti põhjamaalase unistus, tingimused on kindlasti piisavalt head. Samas on veidi naljakas näha neid väga erineva taseme ja arusaamadega inimesi ja hobuseid, kes mööda hipodroomi ringi ratsutavad – see tekitab kindlasti veidi vähem professionaalse õhkkonna. Kui öeldakse, et Eesti ratsaspordi tase on Euroopast umbes 20 aastat maas, siis Aserbaidžaan on kindlasti omakorda veel 20 aastat tagapool. Selle kandi probleemiks, mis ka meie regioonis sarnane, on fakt, et pole väga palju häid võistlusi, kus pidevalt käia saaks. Läheduses on kokku umbes 5-6 suuremat rahvusvahelist võistlust aastas ning ka väiksemaid võistlusi ei korraldata just igal nädalal nagu näiteks Lääne-Euroopas. Sel põhjusel on ka selle talli nooremad hobused viidud Saksamaale treenimiseks.
Saksamaa tall
Mentaliteet on siin kõvasti vanaaegsem ning hobuse treenimisel ei vaadata kuigi palju raamidest väljapoole, nagu seda tänapäeval Euroopas tehakse. Sellegipoolest, regioonis liiguvad nafta-rahad, mis aitavad neil tasapisi Euroopast teadmisi ning ka noori ja andekaid hobuseid kokku osta. Siia talli on ka varasemalt palju häid sõitjaid sisse ostetud, et kohalikke hobuseid ning inimesi välja õpetada. Muidugi, rahaga tuleb siin riigis ka võim ning arvamus, et kõike saabki osta ja lisavaeva tulemuste nimel pole vaja näha.
Bakuu tall
Kui seda juttu kuulata, siis tundub, et Bakuus sa ise väga palju uusi teadmisi ratsutamise osas saanud ei ole?
Praegusel hetkel treenin tõesti oma teadmiste baasil, kuid Saksamaal olles on mind mõned korrad aidanud Christopher Frazer, kes loodetavasti saab seda teha ka edaspidi kui Saksamaale naasen. Tal on väga palju kogemust noorte hobuste treenimisel ja nende kõrgematesse klasside viimisel. Samuti on ta olnud väga edukas GP tasemel parkuurides juba väga noores eas. Siiani tundub, et tal on iga probleemi jaoks olemas idee ja lahendus ning ta on samuti analüüsiv ja selgitab väga arusaadavalt. Kannatlik, aga konkreetne ning toob välja ka palju positiivset.
Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Erinevalt kõigist teistest eelnevatest tallidest, tegelen Bakuus ainult sõitmisega ja vastutan oma hobuste heaolu eest (sh puhtus ja tervis). Kui sõidan kuni 5 hobust, panen hobused endale ise valmis, kui rohkem, aitab mind ka abiline.
Alustan kell 8 ja sõidan 1-2 hobust. Pärast seda söövad kõik hommikust ja vahepeal kastetakse platsi (öösel ja varahommikul on juba keskmiselt 20-25 kraadi sooja), seejärel sõidan võimalikult palju hobuseid kuni kella 13-ni (kokku 5-6 hobust). Pärast seda on nii hobustel kui töötajatel lõuna – süüakse jällegi kõik koos ühises söögitoas, millele järgneb lõunauinak.
Üks Kaie lemmikutest Tall Boy MNM
Kell 15.00 tulen jälle talli ning sõidan ülejäänud hobused (3-4) kuni kella 18.00ni. Omaniku soov on ka hobuseid alati nii enne kui pärast trenni pikalt jalutada, mida eelistan teha ise. Kui jääb aega üle, tegelen oma hobustega – puhastan või jalutan nendega talliterritooriumil ringi ja aitan abilisel varustust puhastada. Mõned hobused käivad ka pärastlõunal karussellis või sadulas jalutamas; koplid siin kahjuks puuduvad, samas on üle poolte hobustest täkud… Kell 18.00 oodatakse meid taaskord sööma ning hobused saavad samuti heina ning kell 19.00 jõusööda.
Kuidas sulle selline tihe päevakava sobib?
Selline süsteem on tegelikult üsna meeldiv ja ausaltöeldes minu jaoks isegi veidi harjumatu – saan rahulikult hobusele keskenduda ning ei pea paaniliselt kella vaatama, kas jõuan kõigi oma tallikohustustega enne keskööd valmis. (Rääkimata lisakohustustest ja loomulikest vajadustest nagu söömine, pesemine, magamine.)
Olen varasemalt harjunud vastutama kogu talli ja kuni 40 hobuse eest korraga, bokse tegema, 3-4 x päevas söötma, sisse-välja tooma, karussellitama, talli ja hobuste eest hoolitsema ja siis veel 5-8 hobust sõitma ning seejärel veel kontoritöö, kodulehtede haldamine ja hobuste müük/vahendamine. Tegin seda ilma vabade päevadeta keskkooli kõrvalt ning esimesed 2 aastat ka ilma maneeži või muu luksuseta. Ausaltöeldes põletab selline elu mitmeid aastaid järjest ambitsioonikuse ja töötahte päris korralikult läbi, kuid seda teevad praktiliselt kõik, kes sõitjana välismaal kuhugi jõuda tahavad. Tuleb anda endast maksimum ja igaks juhuks natukene rohkemgi, et mitte maha magada oma võimalust ning saavutada seda, millest unistad.
Seega, nüüd, kus sul on lõpuks veidi vaba aega, mida sellega peale hakkad?
Gümnaasiumi lõpetasin küll juunikuus, kuid vaba aega pole enda jaoks sellegipoolest väga palju, sest miskipärast õnnestub mul alati liiga palju kohustusi korraga endale kaela võtta. Peale ratsutamist ja tööpäeva tegelen hetkel paari tulevikuprojekti ja äriplaaniga, käin võimaluse korral iga päev jõusaalis, jooksmas või jalutamas. Patareide laadimiseks kuulan muusikat, vaatan filme ja seriaale ning suhtlen interneti teel pere ja sõpradega.
Samuti olen saanud uhket ja huvitavat Bakuu linna avastamas käia, ehkki üksi ma seda meeleldi ei tee, kuna siniste silmadega üksi tänaval liikuv naine saab tüütult palju tähelepanu. Ehkki konkreetset ohtu küll ei tohiks olla, on mind hirmutatud igasuguste juttudega ning mulle on pandud tööandjate poolt üksi randa mineku keeld.
Üldiselt tegelen pidevalt asjadega, mis aitavad mind lähemale jõuda oma unistustele ning vahetevahel püüan tegeleda millegi lõõgastavaga ja leida veidi aega iseenda ja lähedaste jaoks. Loodan, et lähitulevikus saan ka esimest korda elus puhkusereisile minna – samas soojal maal septembrikuus tööd teha praeguse eluviisi juures võrdub küll puhkusega.
Milline on hetkel sinu elukoht, kas ka puhkusele omane?
Elan hetkel talli kohal asuvas nö. hotellis, mul on oma elutuba ja magamistuba. Saksamaal on mul tallist 100 m eemal teistega koos suures elumajas oma korter magamistoa, köögi ja vannitoaga.
Koduuks
Räägi pisut ka oma hobustest.
Kuna tänasel päeval pole isegi kindel, kus riigis ma pikemalt viibin ja milliseid hobuseid igapäevaselt sõitma hakkan pikemas perspektiivis, siis võin tuua välja need, kellega hetkel tööd teen ja kes siiani rohkem sobinud on.
Isiklik lemmik on hetkel 10-aastane täkk Black Prince MNM (Darco x Cor de la Bryere), kes on küll väidetavalt kuni 150 cm parkuure võistelnud, kuid eelneva paari sõitjaga pole isegi trennides väga palju takistusi püsti jäänud. Sain ta endale proovimiseks ja tegelikult tekkis sobivus koheselt. Mõistsin, millest on probleemid tingitud ning kuidas neid lahendama hakata. Esimene hüppetrenn pärast paaripäevast tööd läks üllatavalt hästi, hüpates kuni 155 cm takistusi. Tööd on muidugi veel palju teha, kuid see täkk, kes tavaliselt inimesi ei salli ja neid üsna tõsiselt hammustada üritab, on paari päeva jooksul väga malbeks muutunud ning ka ratsastus on praktiliselt üleöö palju paranenud.
Samuti on mul võimalus sõita kahe 7-aastase täkuga – suurt kasvu ja meeletu jõuga Tall Boy MNM (Querlybet Hero x Quidam de Revel) ning väiksem kuid võimas ja väga hoolikas Carreras MNM (Cassini I x Cor de la Bryere). Samuti on talliomaniku kasvatatud 2 6-aastast prantsuse täkust Occival MNM – veidi toores, kuid tubli täkk Tar-Tar MNM ja mära Ordina MNM, kes on väike, kuid suure hingega ja ülimalt hoolikas.
Saksamaal olid mu lemmikud 5-aastane suur, võimas ja tundlik mära Caspian MNM (Calido I x Ahorn Z), 5-aastane väike, tundlik ja karmi iseloomuga Maral MNM (Mr. Blue x Voltaire) ning 7-aastane andekas, naljaka iseloomuga, mitte kõige arukam, kuid väga püüdlik mära Miss Quidam MNM (Quidam de Revel x Carthago). Rohkem infot kõigi hobuste kohta www.gunayequestrian.com
Miss Quidam MNM Saksamaal
Aja jooksul olen selgeks saanud, et teen parema meelega kannatlikult, järjekindlalt ja korralikult tööd noorema hobusega algusest peale kui parandan ja ravin vanemat probleemidega valmishobust.
Millised eesmärgid oled endale praegu seadnud?
Lähimad eesmärgid on pidevalt seotud tuleviku kindlustamisega – st üritan saada võimalikult palju kogemusi ja õppida võimalikult palju igast päevast ja igast olukorrast. Elan ja treenin seal, kus näen arenguks antud hetkel kõige paremaid võimalusi. Püüan leida endale sobivad hobused keda pidevalt arendada ja kellega võistelda. Loomulikult tahan väga ka Eestis suurematel võistlustel osaleda. Kas selleks ka võimalus tekib, seda näitab ainult aeg.
Minu suuremad eesmärgid on endiselt samad – jõuda ratsaspordis nii kaugele ja kõrgele kui võimalik ning testida oma piire. Anda oma parim ning näha, kas sellest piisab. Tahan loomulikult võistelda kõige kõrgemal tasemel ning sellega seotud individuaalseid unistusi on väga palju ja erinevaid, kuid jätan need hetkel enda teada.
Samuti tahan ennast arendada treenerina. Kuna mul on isiklik kogemus mentaalse treeningu ja emotsionaalse kontrolliga, tahan ka selles valdkonnas ratsutajaid aidata. Olen varasemalt olnud väga äkiline, närviline ja negatiivne ning tulemused sellise suhtumisega ei tule mitte kuidagi, olen suutnud ennast ainult oma mõttejõuga täiesti teisiti mõtlema panna. Kuna olen ise üsna rumal ja vajan väga põhjalikku seletamist ja analüüsimist, et kõike korralikult mõista ja kinnistada, siis olen seda ka oma õpilastel kasutanud, kes on seda üllatavalt heaks kiitnud ning kõigest kergelt aru saanud. Loodan, et leian ka tulevikus inimesi, kes minu õpetamisoskusi vajavad, hindavad ja soovivad.
Millistelt treeneritelt ja mida oled ise kõige enam õppinud?
Mind varasemalt igapäevaselt treeninud Alexander Zetterman, kellega oli trennides alati väga hea kommunikatsioon ning väga selge eesmärk. Kindlasti on ta senini minu jaoks kõige detailsemalt suutnud väikseid, kuid tähtsaid asju lahti seletada, mida paljud treenerid teha ei oska või ei pea vajalikuks. Samuti ei olnud trennid nö ühekordsed, vaid tihti tegime tööd ühe konkreetse hobusega pikema aja jooksul. Saime teineteisest alati hästi aru ja üldised põhimõtted on meil väga sarnased. Ta suhtub alati trennidesse ja oma õpilastesse tõsiselt ja on väga pühendunud ja siiras. Temalt olen õppinud väga väga palju asju, mida täna igapäevases treeningus kasutan.
Alexander Zettermann Aachenis hobusel Isaac
Eelnevalt on mind Rootsis väga palju aidanud ja põhiasjad selgeks teinud ka Lennart Lindelöw ja Pär-Ola Nyström. Mind on aidanud palju inimesi, kes on oma kogemuse põhjal andnud väikseid ideid, mida enda sõitmises muuta või teatud hobuste puhul kasutada. Kõik need väikesed teadmised nii ratsutamise, hobuste eest hoolitsemise kui talli majandamise kohta on tegelikult see, mis peale põhiteadmiste omandamist sõitjat arendavad ja omanäoliseks muudavad. Kõigilt on midagi õppida – ka teiste vigadest tuleks õppida.
Mida pead hobustega tegelemisel eriti oluliseks?
Ma ei taha mingit tegemist teha ega isegi pealt vaadata mitte mingisugust hobuste väärkohtlemist ja lõhkumist kiirete tulemuste või raha nimel. Minu isiklik arvamus – ratsasport ei ole nagu vormel1, kus hobune on lihtsalt sõiduvahend, mida paremate tulemuste jaoks õigesti seadistada tuleb, vaid pigem nagu peotants, kus on oluline sobiva partneri leidmine ning omavahelise koostöö arendamine ja harmoonia.
Kuidas võtaksid kokku oma senised aastad Eestist eemal?
Ma ei kahetse mitte ühtegi asja oma elus ja ma olen tänulik kõikide erinevate positiivsete ja negatiivsete elamuste eest, sest kõik need kogemused on teinud minust inimese ning ka sõitja, keda ma poleks 5 aastat tagasi isegi ette kujutada osanud. Samuti, väga paljud inimesed, kellega olen tutvunud välismaal elades või töötades, on andnud mulle väga palju ja on mulle väga tähtsaks saanud. Ma arvan, et mul on veel endiselt palju õppida, kuid senikäidud rada on õpetanud mulle nii palju asju, mille kohta oskan tagasi vaadates öelda, et kõik on millekski vajalik ja kasulik olnud.
.JPG)
Olen kindel, et kui ma poleks täpselt 4 aastat tagasi otsustanud pikemaks ajaks Eestist lahkuda, siis oleks ma ilmselt ratsutamise ühel hetkel lõpetanud ning oleks ka inimesena üsna eksinud. Ning isegi kui ma mingil põhjusel tulevikus ratsutamisega jätkata ei saa, siis on see andnud mulle elukooli, mida üheski ülikoolis veel ei õpetata ja raha eest osta ei saa.
Millal sind siis jälle pikemalt kodumaal näeb?
Selline teoreetiline plaan on mul olnud juba üsna pikalt ja unistus on olnud juba väga väikesest peale oma korralik maneežiga tall ehitada. Olen juba mõnda aega teinud ka veidi reaalsemaid plaane. Tahaksin luua korraliku kompleksi väga heade treeningtingimustega nii endale kui teistele. Väike 5-kohaline maatall, 2 hobust ja kodukoha ümbruses piisavalt maad on juba olemas ja unistada ma julgen.
Praegune olukord konkreetses välismaa tallis (nii Aserbaidžaanis kui Saksamaal) tundub huvitav ja paljutõotav ning ma võin jääda siia kauemaks, kuid kui sellega seoses tekib kodakondsuse vahetuse küsimus nagu mitmetel teistel on tekkinud, siis pean sellest kohast loobuma. Ma olen valmis tegema praktiliselt kõike hobuste ja ratsutamise nimel, kuid ma ei loobu raha nimel oma väärikusest või uskumustest. Ma küll ei ole meeletu rahvuslane või väga tüüpiline eestlane, kuid unistan ikkagi oma koduriigi esindamisest suurtel võistlustel ja Eesti hümni kuulamisest autasustamisel.
Senikaua püüan aga elada olevikus, koguda kogemusi ja teadmisi ning teha vaikselt tulevikuplaane. Gunay Equestrian jääb loodetavasti minu jaoks viimaseks välismaa talliks, kuid kuna nende plaanid on veel väga lahtised ja samas kõik võimalused on olemas, siis ma ei tea, millistel tingimustel ning kui kaua ma nendega koostööd teen – kas 2 kuud või 20 aastat.