Meie tänavune kolmevõistluse seenioride Eesti meisterpaar – Kaire Kalm ja Cavalier tegid mäletatavasti 2019. aastal ajalugu, kui startisid Moskvas Planernayas toimunud rahvusvahelisel kolmevõistlusel võistlusklassis CCI4*-S. Nüüd tegid nad seda jälle, seekord Hollandis Kronenbergis, kus möödunud nädalal starditi taaskord 4* tasemel. Seekord paar tulemust kirja ei saanud, küll aga rohkelt kogemusi. Kaire pani oma emotsioonid kirja.
Plaan peale Poola võistlusi Belgiasse minna oli algselt perekondlikel põhjustel, kuid tekkis ka mõte seal veidi hooaega pikendada ja üks või paar võistlust sügisesse paigutada, sest palju meil neid siin hooaja jooksul ikka jõuab teha ja ühe hobusega niigi keeruline oma punkte taga ajada. Poolas jätsin oma kalli eestlaste pundiga hüvasti ja proovisin ennast belglaste rekka taha sättida, et nendega koos sõita. Olime Cavaga mõlemad väsinud ja peatusime tanklates, jooksime ringi ja sõime, et ärkvel püsida. Viimasel hetkel enne Belgia talli jõudmist olime veel mitu tundi liiklusummikus ja sõit oli kurnav mõlemale. Terve järgmise nädala taastusime, aga hing ei andnud rahu ja soovisin siiski ülejärgmisel nädalal võistlustulle minna. Tegime ühe ratsastustrenni ja ühe hüppamise ja kolmapäeval algaski sõit Hollandi poole. Tundus nagu patt olevat, kui ainult kahe tunni tee kaugusel toimuvale kolmevõistlusele ei lähe. Kuna tõkete kõrgus Cavale suurt ei tähenda ja krossis ta läheb igast asendist igale poole kuhu näidata, siis mõtlesin, et CCI4*-S lühikest on meil lihtsam joosta, kui pikka CCI3*-L.
Kehv oli muidugi see, et skeemiks ettevalmistus oli täiesti olematu. Aga minu jaoks oli oluline kogemust saada ja lihtsalt tulemus kirja saada, mitte kuhugi esiotsa pürgida. Skeemis jäin hobusega väga rahule, ta töötas kaasa ja ma ei hakanud teda seal üle pressima. Kohtunikud olid kuidagi eriti ranged. Pooled sõitjad ei pürginud üle 62%-i ja esiotsaski oli maks 66%. Kuniks viimaste võistlejate seast sõideti välja juba 68% ja 74%. Cava oli tubli ja sõitis esimesel katsel 58.65%. Sellega küll 26. koht 31 võistleja seas, aga see meid ei morjendanud.
Takistussõidu päeval oli Cavaga midagi imelikku juhtunud. Ta oli ära söönud kõik, mis tal boksis oli. Tavaliselt tal on bufeelaud ja ta valib igast asjast ühe ampsu. Sõites andis tunda, et ühe hobujõu asemel on vähemalt 5. Ta hüppas nii suurelt, et mul oli omajagu tegemist, et teda süsteemide vahele majandada. Kahel tõkkel 15st unustas piloot käsipiduri eemaldada ja jalga peal hoida. Ups. Ehk siis kaks latti tõin ise alla. Aja eest saime ka traditsiooniliselt 0.8. Meie jaoks endiselt kõik parlanksis, tulemus olemas, kõik on hästi. 31 sõitjast oli puhtaid vaid 7 ja 14 sõitjat lõpetasid 8-20 karistuspunktiga.
Kross ei tundunud peale Moskva hulluseid eriti karm, küll aga väga tehniline, kaks kolmest süsteemi ja isegi üks neljane. Maapinna muutuseid oli ka palju – liiv, kruus, pehme muld, kõike oli segamini. Juba olin võistlusterritooriumil kuulsust kogunud kui see üksik imelik eestlane, kes tuleb ilma groomi, ilma autojuhi ja treenerita ja lihtsalt chillib neljas tärnis. Rahvas tuli tere ütlema ja elas kaasa. Kaasvõistlejad suhtusid väga skeptiliselt. Teiste klasside sõitjad olid sõbralikumad. Hommikul vedasin käruga ämbrid ja muu kraami finišisse. Siis käisin veel jooksuga raja läbi ja oligi aeg soojendama minna. Cava oli jälle täielik elajas. 100 hobujõudu, õnneks seekord küllaltki hästi juhitav. Starti minnes juhitavus küll märkimisväärselt kadus, aga oli täitsa piisav, et läbida kõige raskem ABC süsteem ja päris keeruline ABCD süsteem. Ja jälle kõik samm vähem kui ma plaaninud olin.
Muide, ma käin rada läbi kolm korda, mõõdan ja arvutan, kui numbrid ei klapi, ootan, et keegi targem sõitja sinnani jõuaks ja küsin abi. Siis õhtul piinan Mikk Nõmme oma lollakate küsimuste, piltide ja igasugu imevariantidega, kuidas neid tõkkeid hüpata võiks. Veetõkkel arutasin asja pikalt ühe sakslasega. Ta ütles, et tema arvates seda tõket kasutada ei tohiks, sest see on 5* tõke ja seda tuleb muuta. Ja muudetigi. Sinna pandi alla plakat, mis tegi asja ainult koledamaks, aga lisati ka alternatiivne ajakulukam variant vette hüppeks. Viimase hetkeni polnud ma kindel kuhu ma lähen, mõtlesin et otsustan kella järgi. Metsast välja jõudes vaatasin, et mitte ühtegi kabjajälge ei lähe esimese vettehüppe juurde. Enne mind oli 9 sõitjat ja maapind oli parajalt pude, sealt oli iga samm näha. Kuna ma olin ajast ees mõned sekundid ja tegelikult aja eest saadud miinuseid minu soovitud tulemust ei muudaks, otsustasin minna pikemat teed ja lihtsamat tõket. See võib-olla saatuslikuks saigi. Ma olen vist see kohustatud vastuvoolu ujuja.
Igatahes, vette maandudes, peale kõiki neid raskeid pöördeid, suuri hüppeid ja kiiret krossi, Cava koperdas. Jäi lihtsalt esimese otsaga korraks kinni. Ta küll sai kohe püsti aga piloot sai märguande katapulteerumiseks. Ainuke hetk mis ma veel mäletan, oli see, et ma olin veel kuiv ja mõtlesin et “Eiiii, kolm tõket ainult veel, ma jõuan kinni hoida.” Ja kui ma juba märg olin, vee ja Cava jalgade all, mõtlesin, et see oli nüüd küll mõttetu raha raiskamine, äkki keegi ei näinud, äkki saab uuesti teha. Ja hetk kui üritad ennast katkise jala peale püsti ajada ja näed hobust minema jooksmas, saad aru, et selliseid asju juhtubki, lihtsalt sa ei oota, et sinuga. Veest välja pidin oma jõuga saama, edasi tulid meedikupoisid ja tassisid mu ohutusse kaugusesse, jahutav vesi oli vist parim variant selles olukorras. Ei lubanud enne saabast jalast võtta kui hobune on kinni püütud. Kuulen kõlaritest “hobune on lahti”. Nõks hiljem “see on päeva kiireim aeg ja hobune ületas viimase tõkke ilma ratsanikuta” – Cava jooksis ilusti krossi lõpuni. Mind viidi peale läbivaatlust ATVga tema juurde ja seal oli mu tallikaaslane juba Cava lahti võtnud, maha jahutanud ja arstilegi ette näidanud. Nii tänulik talle! Poiss oli terve kui purikas. Ja näost selline, et oleks paar ringi veel teinud.
Kaire ja Cavalieri stiilinäide krossirajalt.
Krossist veel niipalju, et puhtaid sõite ei olnudki, ainult 10 sõitjat 31 paari seast tulid tõrgeteta ja kauge kaarega esikohta hoidev sakslane loobus edasi võistlemast. Ma ei ole küll ennustaja, aga pigem kindel, et viimane süsteem 19ABC, mis meil tegemata jäi, oleks meil puhtalt tulnud, sest see oli Cava masti tõke. 19C-l oli 10 tõrget ja üks läbi lipu hüppaja. Kui ma oleks vaid ennast suutnud kinni hoida ja õigel hetkel ratsme ära visanud, me oleks päris kõva tulemuse saanud ma usun.
Kokkuvõtteks, peaks nagu kurb olema, tulemust ei tulnud. Aga millegipärast ma olen hoopis uhke. Natuke oli naljakas ka, Cava üksinda rühib elu eest üle tõkete finiši poole. Eks elu õpetab. Nüüd peab taaskord nahast välja pugema, et järgmiseks hooajaks rahad kokku saaks. Kahju, et tänapäeval sport raha taha jääb.
Kõiki võistluse tulemusi näeb siit.