Maarja-Liisa Lill on värske Eesti noortekoondislane takistussõidus. Erinevalt paljudest teistest spordialadest ei sõltu Maarja tulemused üksnes temast endast, vaid ka tema parimast sõbrast Rurasest, suure hingega budjonnõi tõugu hobusest.
Tartust pärit Maarja ja Leedust Eestisse toodud Ruras tegid esimest korda tõeliselt tutvust möödunud aasta talvel. Tõsisemalt hakati koos treenima aga alles suvel, kuid kohe tulid ka esimesed kõrged tiitlivõidud: Eesti Noorte Meistrivõistluste võit kahevoorulises parkuuris, kokkuvõttes pronksmedal ning Soome noorte sisemeistrivõistluste kolmas koht takistussõidus. Maarja sõnul muutis selle võimalikuks tema ja Rurase vaheline täielik iseloomude sobivus, mida ta varem ühegi teise hobusega kogenud ei olnud.
Maarja alustas ratsutamisega 10-aastaselt. Naabritüdrukute eeskujul mindi sõitu proovima Tartu lähedal asuvasse Pärna ratsatalusse. Esimese hobuse valis Maarja nime järgi. Hiks oli väike, ümmargune ja ilus ruunapoiss. Kõik oli suurepärane hetkeni, mil hobune otsustas võtta suuna värava poole, tõmmata pea alla ja tõsta taguotsa piisavalt, et tüdruk seljast maha lennutada. Nuttu oli suurest ehmatusest tol päeval kõvasti, kuid perepoja sõnad, et kui kohe hobuse selga tagasi ei lähe, siis ei lähe sa enam kunagi, mõjutasid Maarjat niivõrd, et esimesest kukkumisest trenn siiski pooleli ei jäänud.
Hiksi ja Rurase vahepeale on jäänud veel mitmeid hobuseid, kes Maarja-Liisale väga armsaks on saanud. Hade, tüdruku ühe esimese võistlushobusega saavutati aastate jooksul suurel hulgal erinevaid tulemusi. Hadega on Maarja nüüdki veel mõned korrad kohtunud ning tüdruku sõnul tunneb ta hobusega siiani sidet, mis neil kunagi omavahel tekkis. Paks ja ilus Vidrik, Maarja-Liisa esimene poni, on aga hobune, kellega tüdruk on saavutanud seni kõige enam häid tulemusi ja elanud läbi ka kõige naljakamaid momente oma ratsutamiskarjääri jooksul. Praegu elab Vidrik Soomes ning Maarja käib teda vähemalt korra aastas seal vaatamas. Ka hobuse uute omanikega ollakse pidevas ühenduses.
Koolist talli
Lisaks hobustele on muudki, mida selja taha jäänud juba ligi kümneaastasest karjäärist meenutada. Näiteks esimest võistlust, mille eelõhtul keerles kogu tegevus võistluskostüümi kordapaneku ja vanematele esinemise ümber. Võistluspäeval läbis Maarja parkuuri puhtalt ja jäi napilt esikolmikust välja. Koomiliseks muutis võistluse aga asjaolu, et kogu sõit toimus ratsaniku jaoks suhteliselt pimedalt, sest liiga suur ratsakiiver vajus pidevalt silmile ja muutis nähtavuse praktiliselt olematuks. Praegu ei kujutaks Maarja sellist olukorda enam ette, sest poolpimesi on väga ohtlik sõita ning tulemuse saavutamine on sel viisil praktiliselt võimatu.
Koos Maarja kasvamisega ratsasportlaseks on tema uue elustiiliga pidanud kohanema ka perekond. Vanema õe Mervi sõnul kasvas põhikooli jooksul Maarja vajadus hobustega tegeleda ühel hetkel niivõrd suureks, et iga päev peale kooli kiirustati esimese asjana talli ning ei tulnud sealt enne pimedat tagasi. Et ema tüdrukut iga päev muudkui talli ja tagasi sõidutada ei jõudnud, sai Maarja omale juba üsna varakult ka oma esimese liiklusvahendi, väikse motorolleri. Kui aga tüdruku hobune haigeks jäi, siis ööbis Mervi sõnul õde vahel ka tallis ning vanematel ei olnud mingit võimalust teda sealt koju meelitada.
Tänaseks on tänu järjepidevale treeningule hobustega tegelemine Maarja ja ka tema pere jaoks loomulikuks elustiiliks kujunenud. Järjepidev treening on huvi ala vastu pidevalt kasvatanud ning üha keerukamad hobused ja hea tugi entusiastlikult treenerilt on aja jooksul vorminud tüdrukust inimese, kes oma elu enam teisiti ette ei kujutaks. Just ratsutamise tõttu otsustas Maarja oma tulevikuerialaks valida rekreatsioonikorralduse ning ka enamik ta sõbrannadest on just ratsutajad. „Olen tänu ratsutamisele leidnud väga palju sõpru ja tuttavaid , kes minuga sarnast maailmavaadet jagavad. Tihtipeale ei tunne ma end nii lähedastena inimestega, kes ei tegele ratsaspordi või hobustega,“ räägib Maarja. Lisaks ratsutajatele omab kindlat kohta Maarja lähemate sõprade ringis ka Ruras ehk Rass nagu omanik teda hellitavalt kutsub.
Armastus teisest silmapilgust
Rurase tõi Eestisse Maarja sõber Paul Argus Leedust, lootes leida endale head võistlushobust. Juhtus aga nii, et Ruras polnud just päris tema tüüpi hobune. Korra proovis ka Maarja möödunud talvel hobusega ühe stardi teha, kuid Rass oli vahepeal pikalt puhanud ja vormist väljas, mistõttu ei tundnud Maarja-Liisa end temaga sõites piisavalt kindlalt ning edasised plaanid jäidki sinnapaika pidama. Rurasest sai peale seda ajutiselt Tondi Ratsabaasi treeninghobune, kus tema selga lubati istuda ka algajatel. Maarja sõnul on selline juhtum täiesti ainulaadne, kus niivõrd võidukas sporthobune on mingil perioodil vaid lastega treeningtundides käinud.
Mõne aja möödudes panid aga Ruras ja Maarja-Liisa teineteist taas proovile. Koos võisteldi 2008 aasta Palladium Cupi esimesel etapil Türil. Kuna trenni oli koos vähe tehtud ja närv oli selle arvelt tavapärasest rohkem sees, siis seda üllatavam oli ühiselt saavutatud teine koht 60 startija seas. Alla jäädi napilt vaid Eesti kiireimatele, Cätlin Vatselile hobusel Listra. See andis tõuke ka edaspidiseks ning Maarja tundis, et just Ruras on hobune, kellega saab koos häid tulemusi saavutada.
Täna, kus koos on selja taha jäetud edukas hooaeg ja koos ka Eesti noorte rahvuskoondisesse pääsetud, tunnevad nii ratsanik kui hobune üksteist juba läbi ja lõhki. Maarja arvates on Ruras senistest hobustest talle endale iseloomu poolest kõige sarnasem. Ta on oma temperamentsuse tõttu küll üsna keeruline, kuid samas on tema iseloom üdini hea ja enamasti väga kompromissialdis. Samas on Rassiga tegelemine väga individuaalne, sest tal on ka omad „kiiksud“ ja kartused. Näiteks kardab hobune kitsaid kohti ja kipub neist hooga läbi minema. Samuti on probleemne looma üks silm, mis ei näe päris sama hästi kui teine. „Ta pole just suurem usaldaja tüüpi hobune, kuid meie oleme omavahel teatud piiri vastastikuse usalduseni siiski jõudnud,“ lisab Maarja.
Üks suurimaid erinevusi Rurase ja teiste hobuste vahel on Maarja sõnul aga tema meeletult suur hing ning tahe võistlustel hästi esineda. Ratsaspordiga tegeledes on selline omadus ülimalt tähtis ning annab suure eelise. „Ruras on esimene hobune, kelle puhul ma tunnen, et meil on kõik vastastikune. Eriti hästi tunnen seda just võistlustel. Starti minnes tean, et me mõlemad püüame järgneva minuti jooksul anda endast kõik, et tulemus oleks mõlemale ideaalne. Ta on just selline hobune, keda ma ei julge ebaõnnestumiste puhul kunagi süüdistada, sest tunnen, et ta ei tee asju valesti,“ räägib Maarja. Tema sõnul on hobune endale oma iseloomu ja olemusega Leedus väga kõva nime teinud. Kui nad hiljuti koos Leedus võistlemas käisid, tulid mitmed kohalikud ütlema, et Maarja on nende võiduhobuse ära viinud. „Enne starti öeldi veel, et näita, kas sa oled seda hobust väärt. Õnneks läks sõit läks väga hästi. Ma loodan, et leedukad jäid rahule,“ muigab Maarja.
Praegu, kus Ruras on Tondi ratsabaasis „talvekorteris“, veedetakse koos iga päev vähemalt paar tundi. Vahele jääb vaid mõni harv päev, kus Maarja oma hobuse kellelegi teisele tegelemiseks usaldab. Suvel, kui hobune tagasi Maarja koduks olevasse Perila talli tuuakse, hoiab omanik oma ratsul pidevalt silma peal, et hobuse heaolus kindel olla.
Sõbrad ka eraelus
Kuigi Rurase ja Maarja-Liisa sõprus sai alguse spordi kaudu, veedetakse koos aega ka siis, kui trenni parasjagu ei ole. Tihti saab hobusega omavahel olles ka palju nalja. Ühel hommikul enne kooli läks Maarja Rurase boksi eest läbi, et hobusele veel korra pilk peale heita. Rass tõmbas tüdrukul keelega üle terve näo nii, et Maarja pidi tagasi tuppa nägu pesema minema. „Tegelikult on temaga kogu aeg naljakas, sest Ruras lihtsalt ajab oma käitumisega mind tihti naerma. Tal on omad pilgud ning see, kuidas ta vaatab, võib mõnikord vägagi ilmekas olla,“ kirjeldab Maarja. Omamoodi huvitavaks peab ta ka koos Rurasega möödunud aastal läbitud noorte takistussõidu meistrivõistlusi.“Starti läksin ainult seetõttu, et lähedased mind selleks veensid. Olin täiesti kindel, et minust pole kellelegi konkurenti ja lootsin tegelikult lihtsalt sõidu kuidagi lõpuni teha. Ruras aga arvas teisiti. Ta mõtles vist, et see kord võiks võita ja tänu sellele nii läkski. Olin nii õnnelik ja üllatunud , et seda on raske kirjeldada. Tõenäoliselt ei uskunud seda tol hetkel ka teised võistlejad ja pealtvaatajad,“ räägib Maarja naerdes.
Nüüdseks on ta aga oma enesekindluse hobusega leidnud ning koos liigutakse sihikindlalt järgmiste eesmärkide suunas, et noorte vanuseklassis veel kaks aastat edukalt esineda.
Maarja julgustab kõiki noori ratsutamist proovima, sest ala õpetab distsipliini ja loomaarmastust, andes juurde hulgaliselt uusi sõpru ning suunates eriala- ja töövalikut. Samuti valmistab ratsutamine noort inimest ette iseseisvaks eluks – trenn ja võistlused nõuavad iseseisvust, sest vanemad ei pruugi saada igale võistlusele kohale tulla ja pidevalt toeks olla. „Mina olen kindlasti iseseisvam inimene just tänu ratsutamisele. Ma olen leidnud endale spordiala, mis mulle meeldib ja millega olen tõenäoliselt elu lõpuni seotud. Olen õppinud läbi viima erinevaid ratsaspordiüritusi, võistluseid ja laagreid. Ratsutamine on täitnud mu elu lahedate tegevuste, suurepäraste sõprade ja loomadega,“ võtab Maarja kokku kõik selle, mis ta elu rikkamaks on muutnud.
ilmunud maikuu ajakirjas "Lemmik"