Kui keegi väidab, et ta pole hobustega tegeledes hirmu tundnud, siis ta tõenäoliselt valetab. Hirm on loomulik reaktsioon ning sageli meile isegi kasulik, sest aitab ära hoida nii mõnegi õnnetuse. Küsimus on selles, kuidas me suudame oma hirmudega hakkama saada ja kuidas me neile reageerime. Treenerina näen mõnikord seda, kuidas see hakkama saamine ei tule hästi välja ning hirmud hakkavad ratsutamist segama ja arenguprotsessi pärssima. Mõnikord ütleb õpilane otse välja, et ta kardab, teinekord pean ma seda aga ridade vahelt lugema.
Ma ei ole ise oma loomult kindlasti kõige vapram ratsanik ning seetõttu ei ole õpilaste kirjeldatav hirm mulle enamasti võõras, ometi on neid aidata teinekord ikkagi keeruline. Nii suur kiusatus on hirmu ignoreerida, öelda lihtsalt, et surugu hambad risti ja tehku ära, küll siis näevad, et pole hullu. Samas ma tean hästi, et selline käsk võib lahendada olukorra ühes konkreetses trennis, aga põhjustab hiljem palju muremõtteid ning võib-olla isegi püüdlusi edasistest treeningutest kõrvale hiilida.
Oma ettevaatlikkusele vaatamata olen ma ometi edukalt sadulasse pannud mitukümmend noort hobust, parandanud terve posu rikutud hobuseid ning aidanud õpilastel oma üle käte läinud sõpradega uuesti järje peale saada. Kui ma 12-13 aastat tagasi hakkasin ratsutamisega tegelema professionaalselt, siis sain aru, et kui varasemalt oli tagataskus olnud võimalus halvasti käituv hobune kellelegi oskajamale sõita anda, siis nüüd olin mina see, kelle juurde hobuseid remonti toodi. Mina olingi see viimane lüli, viimane õlekõrs. See vastutus sundis välja mõtlema, kuidas oma hirmudega hakkama saada, kui olukord seda nõuab. Mina saan oma kogemust nüüd jagada ning pakkuda inspiratsiooni, aga oma hirmudega toimetulemise protsess tuleb läbi teha igaühel endal.
Kui probleem ratsaniku peas on väga tõsine, siis ei pruugi omapäi pusimisest abi olla ning nõu tuleks otsida (spordi)psühholoogilt. Samuti ei tasu püüda üle olla hirmudest, mida tekitab tõepoolest väga ohtlikult käituv hobune – hulljulgus võib viia kurbade tagajärgedega õnnetusteni ning selliste hobustega tegelemine jäägu pigem suure kogemusepagasiga professionaalide teha. Mina räägin peamiselt kahte sorti hirmudest: neist, mis tekivad lõhkuma läinud hobuse seljas, ning neist, mille puhul ratsanik tajub enamasti ka ise, et kui ta vaid suudaks oma keha ja emotsioone paremini kontrollida, oleks probleeme poole vähem või need laheneks kiiremini.
Hirmudega hakkamasaamiseks on välja mõeldud terve rida erinevaid tehnikaid, ning kui meil on aega, tasub nendega tegeleda põhjalikumalt. Samuti on hoopis eraldi teema hobuse hirmudega tegelemine, mida see artikkel üldse ei käsitle. Aga kõige esimesena, tõepoolest eluliselt olulisena, peaksime ratsanikena endale sisse treenima selged ja konkreetsed käsklused, mida järgime siis, kui on olemas reaalne oht tervisele, võib-olla isegi elule. Mida teha siis, kui oleme sattunud hobuse selga, kelle üle meil kaob või on kadumas kontroll? Meil on vaja selget käsklust, sest pikalt analüüsima pole me hirmuolukorras võimelised. Minu isiklik hirmudega hakkamasaamise kava koosneb kahest punktist: istu sadulasse ja anna hobusele tegevust.
ISTU SADULASSE
Tõenäoliselt oleme me kõik juba päris esimestes ratsutamistrennides kuulnud õpetussõnu, et oma hirmu ei tohi hobusele välja näidata, sest see teeb olukorra hullemaks. Sellel soovitusel on tõepõhi all ja seda on uuritud. Ühe näitena võib tuua katse, kus ratsanikel paluti oma hobuseid korduvalt edasi-tagasi jalutada ja samal ajal mõõdeti nii ratsanike kui hobuste pulsisagedust. Kui siis ratsanikele öeldi, et järgmisel korral avatakse raja ääres järsult vihmavari, tõusis nii ratsanike kui hobuste pulss märgatavalt, kuigi vihmavarju tegelikult kunagi ei avatudki.
Küllap oskate ka ise meenutada mõnda sarnast juhtumit, kus teie kartsite rohkem kui hobune ja kujutasite ette ohtu, mida tegelikult olemas polnud. Selleks puhuks olen ma ise kasutanud mõne rahuliku viisijupi ümisemist või pannud ühte kõrva mängima mõõduka valjusega muusika. Just ühte kõrva ja mitte liiga valjult, sest eesmärk on küll vähendada nende ohtude tajumist, mille oleme ise oma peas välja mõeldud, kuid säilitada sealjuures taju reaalsete ohuolukordade äratundmiseks. Mul oli kunagi üks kabjalõhega täkk, keda ei tohtinud koplisse panna ja keda pidin pool aastat järjest ainult jalutama. Võite ette kujutada, et see polnud enamasti rahulik pühapäevajalutus linnulaulu ja päikesepaistega ning iga väike krõps või tuuleiil tekitas temas energiaülejääkide tõttu põgenemisreaktsiooni. Kui hakkasin aga nende jalutuskäikude ajal muusikat kuulama, vähenes ehmumiste arv märgatavalt.
Teine asi, mida ma toona ennetava meetmena palju harjutada sain, oli korrektne istak. Reeglina teatakse üpris hästi, et kui tunneme hirmu, siis sunnib aju meie keha reageerima mingil kindlal viisil: kangestume, tõmbume kössi, hoiame hinge kinni või hakkame hoopis kiiremini hingama. Sageli ei teata aga seda (või pigem ei usuta piisavalt), et ka vastupidine on võimalik: kui ajame selja sirgu, hakkab aju peagi arvama, et oleme enesekindlad; kui hingame sügavalt, leebub aju hirmutunne; kui naeratame minuti-kaks, tunnemegi ennast varsti natukene rõõmsamalt. Sama kehtib ka hea istaku puhul. Kuigi inimese loomulik reaktsioon on ohuolukorras lasta jalad hobuse külgedelt lahti ning kägarduda ülakehaga hobuse kaela kohale, siis tegelikult tuleb lükata selg sirgu, venitada jalad pikaks ning lasta reitel rahulikult aga tihkelt sadula vastu liibuda. Tuleb hingata sügavalt sisse ja välja ning teadlikult oma lihaseid lõdvestada, et siis uuesti piisav toonus leida. Kuigi peame lõdvestuma, on ka toonus oluline, sest peame ikkagi olema valmis, et hobune päriselt ehmub, aga oma kehahoiakuga ei tohiks me selleks ehmumiseks põhjust anda.
Lõdvestades ei tasu kogu keha lödiks lasta, aga pigem alustada peast ja kaelast, neid korraks rahulikult liigutada, liikuda edasi õlgade, küünarnukkide ja käte juurde, sealt edasi juba puusad, reied ja sääred. Kui pinge on suur ja hirm piinab, võib pärast istaku kordategemist liigutada saabaste sees tasakesi varbaid – tõsta parema jala varbad üles, oodata sekund või kaks, lasta nad alla ja korrata sama vasaku jalaga. See pakub ratsanikule keskendumispunkti, et mõte liiga kergelt hirmude peale ei liiguks, ning annab tunde, et enda keha üle on olemas kontroll – keha teeb seda, mida me tahame. Nii nagu me suudame enda kehahoiakuga ära petta oma aju, suudame me ära petta ka hobuse – kui ta tunnetab enda seljas ratsanikku, kes ei karda, rahuneb ajapikku ka tema. Fake it till you make it, ütlevad inglased ning mina võin küll öelda, et nende hobuste seljas, keda ma veidi pelgan, on mul tavaliselt päris ilus istak.
Mulle väga meeldib ütlus, et parim ratsanik pole mitte see, kes suudab kõige kauem sadulas püsida, vaid see, kelle hobune perutama ei hakka. Kui aga vaatamata heale istakule, kõrvas mängivale muusikale ja sügavale hingamisele läheb olukord siiski käest, tuleb kasutusele võtta plaan B: 20 sekundit vaprust. 20 sekundit sellepärast, et peaaegu kõik ohtlikud situatsioonid, mida ma olen hobustega seoses näinud, on selle aja jooksul läbi saanud. See teadmine aitab mul sundida ennast pingutama ning mitte kihutava või pukitava hobuse seljast alla kukkuma. Teiseks aitab mind päris palju teadmine, et probleemkäitumise parandamine on hiljem kordades lihtsam, kui suudan need 20 sekundit vastu pidada ja sadulasse jääda. Vaprust tuleb aga treenida, tuleb teha plaan. Ratsaniku plaan peaks olema istak. Kui hobune ehmub ning tema üle kaob kontroll, siis muutub n-ö õpikuistak hindamatuks abivahendiks. See on kõige ohutum asend ning annab meile kõige suuremad võimalused olukorra üle uuesti kontroll saavutada. Nii kui hobune hakkab lõhkuma, peab ajus momentaalselt lülituma sisse käsklus: “Istu!“.
ANNA HOBUSELE TEGEVUST
Kui me oleme suutnud oma aju piisavalt treenida, nii et hirmu tundes suudame teha oma istaku eriti eeskujulikuks ning säilitada vähemalt näiliselt rahu, saame liikuda oma suure plaani teise punkti juurde: anna hobusele tegevust. Kui tunnete, et hobune on ärev ning jälgib ümbritsevat liiga pingsalt, ei tasu jääda ootama, et midagi juhtuks, vaid pigem asuda tegutsema, et midagi halba eijuhtuks. Meie ülesanne sellistes olukordades on köita hobuse tähelepanu millegi muu kui sellega, mis teda potentsiaalselt hirmutada võib. Kui me ratsutame iseenda hobusega ja meil on aega, siis tuleb hobuse hirmudega tegeleda põhjalikult ja süsteemselt, teda erinevate olukordadega harjutada ning anda talle oskused oma hirmudega toimetulekuks. Aga kui oleme reaalselt ohtlikus situatsioonis nüüd ja praegu, siis mõnikord tuleb tegutseda kiiresti, et vältida õnnetust. Et tõmmata hobuse tähelepanu hirmutavalt objektilt endale, selleks ei pea tingimata tegema midagi väga keerulist, pigem vastupidi. Sellises olukorras on kõige parem sooritada harjutusi, milles te olete kindlad, et te neid oskate. Kui harjutused on liiga keerulised, annate te segaseid märguandeid ning niigi pabinas hobune läheb nende peale veel rohkem närvi. Kui te aga hakkate nõudma harjutust, mida olete varem korduvalt sooritanud, liigub hobuse tähelepanu ümbritsevalt käesolevale jõukohasele ülesandele. 20-meetrine ring on üks selline harjutus, mida enamasti õpitakse juba päris ratsanikutee alguses ning teame, et lopergusemalt või ümaramalt, aga me suudame seda harjutust sooritada ka une pealt. Võib-olla ka voldikaheksa (aga pigem 20-meetriste ringide kaudu ja sujuvamalt kui 10-meetriste voltide kaudu ja nõudlikumalt), tagasisõidud, serpentiinid – harjutused, mida saab sooritada ühtlases tempos ning mille puhul saate painde sügavusega mängida. Kuigi intuitiivselt tahaksime sellises olukorras hobuseid kõvemini ohjes hoida, tuleks tegelikult hobune muuta võimalikult kiiresti (näiteks painete abil) võimalikult pehmeks, nii et saaksime ratset ja säärt järele anda ning lubada hobusel oma lihaseid lõdvestada. Loomulikult peame säilitama ohutut ratsmepikkust ja hoidma jalad õrnalt hobuse vastas, et vajadusel kontakti kiiresti tugevdada.
See tegevuse andmise reegel kehtib ka siis, kui hobune ongi päriselt ehmunud ning olete pidanud läbi elama need 20 sekundit vaprust, millest ülalpool rääkisime. Kui olete suutnud sadulasse jääda ning tunnete, et kontroll hakkab tagasi tulema, peab aju lülituma „Istu!“ käskluselt koheselt üle „Sõida!“ käsklusele. Mitte mingisugust seisma tõmbamist, hobuse suurt patsutamist, häälega rahustamist, kommide jagamist, sadulast maha hüppamist – ei! Kohe, kui teil on olemas kontroll, peate suutma käituda nii, nagu mitte midagi poleks juhtunud ning võimalusel jätkama täpselt sealt, kus pooleli jäite, või siis pöörduma mõne ülalnimetatud harjutuse juurde. 20-meetrine ring sobib siia kõige paremini, sest see on üldiselt ka kõige esimene asi, mida peaksite üritama tormama läinud hobuse seljas teha – proovida teda pöörata suurele ringile. Nad tulevad ringile üllatavalt kergesti ning rahunevad seal kiiresti.
Ja kui te suudate tormava hobuse seljas korraks lõpetada tagasikiskumise ning minna päriselt hobuse liikumisega kaasa – just nagu oleksite plaaninudki kiiret galoppi sõita –, olete saavutanud kõrgema pilotaaži. Isegi kui suudate sekundiks niiviisi lõdvestuda, saavutate palju suurema kontrolli nii iseenda keha kui hobuse üle ja saate asuda vajalikke juhtimisvõtteid kasutama. Ja kui ma ütlen, et peaksite jätkama nii, nagu midagi poleks juhtunud, siis täpselt nii ma mõtlengi – ärge karistage hobuseid, ärge muutuge liiga rangeks. Juhtus, saite hakkama, unustage. Ärge tehke ehmumisest suurt numbrit ja on suur lootus, et sellisel juhul ei tee ka hobune sellest suurt numbrit ning sellest ei teki korduvat ja süvenevat probleemi. Kui aga ohtlik käitumine siiski muutub ajapikku korduvaks, rääkige sellest oma treeneriga.
HIRMUDE VASTU EI OLE ÜHTE JA KIIRET LAHENDUST
Istu ja sõida – need on märksõnad, mis tasub endale ajju graveerida. Hirmudega toimetulemine kriitilistes olukordades on kergem, kui meil on plaan, ning mõnikord võib see plaan meid päästa tõsistest kehavigastustest, isegi surmast. Aga kriisiplaan on natuke nagu valuvaigisti, see ei ravi enamasti põhjusi. Et hirmud põhjustaksid vähem piina ning ratsutamine oleks nauditavam, tuleks n-ö rahu ajal, kuiva trennina vaadata sügavamale. Hobuse hirmudega tegelemiseks tuleks kirjutada eraldi artikkel, ratsaniku hirmude leevendamiseks saan aga jagada veel mõned ideed.
Mõnda ratsanikku aitab olukordade visualiseerimine – kujutlege võimalikult detailselt ette erinevaid ohuolukordi ning enda käitumist nende lahendamisel. See on jälle omamoodi plaani koostamine. Minge võimalikult detailseks, tunnetage kujuteldavat hobust, mängige läbi erinevaid lahenduskäike ja hobuse reaktsioone.
Samuti tasub tunnetada oma piire – kui hobune või ümbrus, kus ratsutate, on tõesti ohtlik, siis äkki on võimalik ratsutada kuskil mujal, et enesekindlust koguda? Samas ärge minge lati alt läbi ning ärge valige seda teed enne, kui tõesti peate. Kui teete oma olukorra kergemaks või kui kasutate mingeid abivahendeid, tehke seda alati eesmärgiga varsti nendest abivahenditest lahti saada. Eesmärk peaks ikkagi olema iseseisvus. Ning mõnikord on mõistlik anda oma probleemseks muutunud hobune sõita oskajamale ratsanikule ning taastada rõõm ratsutamisest rahulikuma hobuse seljas. Kui professionaalne ratsanik võtab enda hoole alla heade hobuste kõrvale paar rikutud hobust, siis need annavad talle kogemusi ning muudavad teda paremaks ratsanikuks. Kui aga ratsanik sõidab päevast päeva ainult selle ühe probleemse hobusega, siis on suur oht, et hobune süvendab ratsaniku halbu harjumusi, pinget, hirme ning ei muuda teda paremaks, vaid halvemaks ratsanikuks.
Kui tunnete, et teie hirm on tõesti irratsionaalne, et teie hobune käitub tegelikult hästi, aga te kardate sellele vaatamata, võib olla abi sellest, kui püüate oma hirmu iseendast eraldada. Andke hirmule värv, kuju, asukoht oma kehas, hääl… Aastaid tagasi, kui olin muremõtetes, hakkas üks mu lähedane sõber minult küsima, et mis värvi see mure on ja kus ta mu kehas asub? Olin neid küsimusi varem kuulnud, aga lõõpivas ja aasivas vormis, psühholooge ja teraapiat naeruvääristavalt. Nii suhtusin ka ise neisse esiti umbusklikult. Aga kuna ta järele ei jätnud, püüdsin neile siiski vastata. Aastaid hiljem saan aru, kui palju lihtsamaks need toonased küsimused mu elu pärast seda on muutnud. Me kipume oma muremõtteid ja hirme väga tõsiselt võtma, peame neid endi omaks, usume kõike, mida nad meile räägivad. Aga kui suudame nad endast eraldada, siis tekib meil võime neile vastu hakata, neid mitte kuulata, neid mitte uskuda. Kui õpetan lastele ratsakoolis spordipsühholoogiat, siis soovitan neil anda oma hirmule mõne tüütu multifilmitegelase hääl. Kui Piilupart Donald käib teil järel ja ütleb oma prääksuva häälega, et kukute kohe alla või et teie hobune paneb kohe plagama, siis on natukene kergem talle vastu vaielda ja teda mitte uskuda.
Universaalne ravim hirmu vastu on usaldus. Usaldus tekib ajaga ning usaldust tekitab etteaimatavus. Kuigi ma tean, et suudan tõenäoliselt perutava hobuse seljas sadulasse jääda, ei roni ma tegelikult pea kunagi kohe sadulasse, kui keegi kutsub mind oma probleemset hobust parandama – ma tahan alati kõigepealt näha hobusega ratsutamas tema enda ratsanikku. Ning siis tahan ma hobusega lihtsalt käe kõrval tegeleda, temaga jalutada, teha harjutusi, võib-olla kordetada. Kui ma olen pannud sadulasse noori hobuseid, siis on olnud hindamatu väärtusega aeg, mis ma olen veetnud nende hobustega koos ratsaväljakult eemal – neid koplist talli tuues, neid harjates, nendega jalutamas käies. Me mõlemad õpime üksteist tundma ning oskame üksteise käitumist ette aimata. Maneeži uksele koguneb noorhobuste sadulasse paneku ajal sageli väike seltskond, kes loodab näha vaatemängu, aga mõne minuti pärast ma näen, kuidas see seltskond laiali läheb ning ma võtan seda alati komplimendina – mingit etendust ei tule, sest me teeme asju rahulikult ja hobusel pole põhjust perutama hakata. Probleemsete hobuste puhul on hädavajalik, et isegi kui meil ei ole aega hobusega iga päev ratsutada, siis me püüaks ikkagi leida vähemalt natukene aega, et temaga koos olla, teda harjata ning teha harjutusi kas või teel koplist talli. Me ei tegele niiviisi mitte ainult iseenda, aga ka hobuse hirmudega. Me peame näitama neile erinevat ümbrust, harjutama neid erinevate asjadega. Nende loomuses on tundmatut karta ja meie ülesanne on anda neile oskused uue ja hirmutavaga hakkama saamiseks.
Mida rohkem tekib vastastikust usaldust ning mida rohkem tekib meil oskusi, seda enesekindlamad saame olla. Mõnikord tõesti peame julgust teesklema, aga seda tohib teha ainult teatud piirini – hulljulgus võib osutuda ohtlikuks. Kui teeme ratsutamise kõrvalt ka muud trenni ning hoiame oma keha tugeva ja tervena, oleme samuti enesekindlamad, sest teame, et suudame oma keha kontrollida. Ja loomulikult on suurepärane ravi hirmude vastu hästi treenitud hobune, kes ei anna ratsanikule põhjust hirmu tunda – hobune, kes jookseb ühtlase rütmiga sääre ees, on lõdvestunud ning meeldivas kontaktis ehmub tõenäoliselt vähem kui see, kes lohistab end mööda väljakut ning on käe otsas raske. Aga igaks juhuks, ka siis, kui oleme hirmude võitmiseks edukalt läbi teinud kõikvõimalikud teraapiad nii endale kui hobusele, tasub meeles pidada vapruse kriisiplaani: istu ja sõida!